Seksuaalselt aktiivseid ohustab HIV

Ajad ja kombed muutuvad kiiresti. Umbes pool sajandit tagasi oli kõikjal Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides valdavaks arusaam, et abort on nii seaduslikult karistatav kuritegu kui ka moraalses mõttes patt – selline teadmine oli üldine ja enesestmõistetav ehk nii mõtestasid aborti ka need, kes kirikus ei käinud ja end usklikuks ei pidanud (on iseküsimus, kas nad sellest teadmisest hoolisid ja seda järgisid). Abielu oli kooselu norm, abieluvälised (ja -eelsed) suhted ühiskondlikult taunitud. Ning kui abielus oli füüsilise või vaimse vägivallaga seonduvaid konflikte, siis kasutati sellele viitamiseks mõistet «perevägivald». 

Tänapäeval aga on traditsiooniline abielu ja perekond üks võimalikest kooselu vormidest, mistõttu «perevägivalla» asemel kasutatakse nüüd mõistet «lähisuhte vägivald». Praegu on ka palju rohkem neid, kes halavad, et noored ei järgi enam traditsioonilisi pereväärtusi, kui neid, kes neid traditsioonilisi pereväärtusi kõigis nende tahkudes välja elavad – mitte ainult abielludes, vaid abieluga kooselu alustades, mitte ainult abielurikkumisest hoidudes, vaid ka puhtalt abiellu astudes, «olles olemas» mitte ainult vanemana oma lastele, vaid ka vanavanemana lastelastele (kui vanaisad-vanaemad nüüdisaegsete keerukate partnerlussuhete süsteemis üldse olemas on, siis on küllalt tõenäoline, et vanaisal pole aega, sest ta käib tööl…). Et traditsioonilise peremudeli lõpuni järgijaid on vägagi vähe, siis pole ime, et ka ühiskond seksuaalsuhetest rääkides enam traditsioonilisest abielust ei lähtu.
Eestis on hinnanguliselt rohkem kui 12 000 HIV-positiivset (umbes 1% elanikkonnast). Kui suurima HIVga nakatumise riskiga grupi moodustasid veel mõni aasta tagasi narkomaanid, siis tänaseks on kõige enam ohustatud lihtsalt seksuaalselt aktiivsed inimesed.
Küsimus: «Kas Sa oled seksuaalselt aktiivne?» võib minuvanustele tunduda liialt isiklikuna – samamoodi nagu ka seksuaalsuhetest rääkimine on meile ilmselt ebamugavam kui näiteks meie 12aastastele lastele koolitunnis. Esitasin vastava küsimuse loengu käigus ka tudengitele ja mõtlesin, et küsimus jääb retooriliseks ning ega keegi eriti vastagi, kuid vastati kohe ja ebamugavustundeta: «Loomulikult olen.»
Pool sajandit tagasi oleks «seksuaalselt aktiivne» tähendanud seda, mida ta otsesõnu tähendab – seksuaalselt aktiivset inimest. Paradoks minu peas aga tekkis seoses asjaoluga, et statistiliselt võttes on abielus (tänapäeva sõnakasutuses «püsisuhtes») olevad inimesed olnud seksuaalvahekorras keskmiselt sagedamini kui kõik ülejäänud.  
Kui Sihtasutuse Terve Eesti (http://www.terve-eesti.ee/) andmete kohaselt varitseb kõige suurem nakatumisrisk praegu just seksuaalselt aktiivseid inimesi (peamine vanuseline riskigrupp on 20–29), siis seejuures ei mõelda, et «seksuaalselt aktiivne» viitab «seksuaalpartnereid aktiivselt vahetavale» – ehkki peamiselt just nii mõistetakse tänapäeval «seksuaalset aktiivsust» –, vaid silmas peetaksegi lihtsalt «seksuaalselt aktiivset inimest».
Kui oled abielus või püsisuhtes ning «oma partnerile truu», siis sihtasutuse hinnangul «ka see aitab mõnikord». Kuid risk püsib endiselt liialt kõrge: «Siiski võib usaldus muutuda ohtlikuks, kui ühel partneritest tekib mõni kõrvalehüpe. Maailmas HIViga nakatunud naistest kuni 80% arvatakse olevat nakatunud HIVi oma ainsa seksuaalpartneri, abikaasa kaudu.»
Seetõttu tuleb ka abielus või monogaamses suhtes olevatel «seksuaalselt aktiivsetel» inimestel käia aeg-ajalt analüüse andmas, kasutada meeste ja naiste kondoome kui parimaid vahendeid HIVi nakatumise vältimiseks või, mis kõige kindlam, hoiduda üleüldse seksuaalsuhetest. Ka abielus…

Alar Kilp