Sel aastal pisut teisiti
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 4. september 2024 Nr 32 digileht /
Kindlasti mäletavad paljud Henrik Visnapuu luuleridu:
See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.
Olen seda luuletust mõttes tsiteerinud ja ümisenud nii kevaditi kooli lõppedes kui ka sügisel kooli alates, viimasel juhul küll luuleridu pisut muutes ja kevade sügisega asendades. Olen isegi mõelnud, et niikaua kui suudan sügiseti kooli alguses midagi uut, teistsugust või seni tabamatut tajuda, on minust koolis õpetajana veel omajagu asja. Olgu veel öeldud, et see uus ei pruugi olla midagi head ja huvitavat, tegemist võib olla ka süveneva probleemi või lahendamata dilemmaga.
Tänavu olen üha enam mõelnud ühiskonna lõhestumise peale. Sageli kõlavad nii elus, meedias kui sotsiaalmeedias trükimusta kartvad väljendid, mis võivad puudutada väga laia skaalat, olgu põhjusteks sõda või rahu, jalgrattateed või tõukeratturid, soode taastamine või raielankide suurus, elektriautod või tuuleenergia, pandeemia, elu algus või lõpp jne. Suur ülesanne ühiskonnas oleks püüda neid vastuolusid pisutki siluda.
Ehkki möödunud ajastutel on religiooni väljendusvormid olnud väga erinevad, on usunditel olemas teistsugust mõista püüdev komponent. Usun, et praegusel ajal on ülioluline see religiooni kaardipakist üles leida.
