Sild tõelisse ellu

Issandat reetnud Peetruse äratab kuke kiremine. Siis nutab ta valusalt. Ehk näitavad pisaradki, et inimesel on sügaval sees elustav allikas. Hetkil, mil meenutame ise ainsagi valguskiireta hauda, antakse meile märku, et asjad on tegelikult hoopis teisiti. Sina, inimene, ei saa ega peagi saama kõigega omal jõul hakkama. Sina, inimene, vajad ise avanemist, et midagi ära näha ja taibata.

Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: «Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud!» Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma. Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.
Jh 20:1–10

T. S. Eliot kirjutab ühes oma luuletuses:
«Meid joodab ristiveri, teame,
veritsev ihu on meie toit,
ehk iseend küll kindlaks peame,
kui oleks oma jõuga koos ja püsti hoit –
kuid aimame ka, mis on Suure Reede loit.»

Issandat reetnud Peetruse äratab kuke kiremine. Siis nutab ta valusalt. Ehk näitavad pisaradki, et inimesel on sügaval sees elustav allikas. Hetkil, mil meenutame ise ainsagi valguskiireta hauda, antakse meile märku, et asjad on tegelikult hoopis teisiti. Sina, inimene, ei saa ega peagi saama kõigega omal jõul hakkama. Sina, inimene, vajad ise avanemist, et midagi ära näha ja taibata.
Nii oleme läbi vaikse nädala liikunud suure valguse poole. Meist keegi ei tea, kui paljude südametelt see paastuaeg, see nädal on kivid eest tõuganud. Me ei tea isegi seda, kui hästi me ise oleme kätte paistnud.
Traditsiooniline haud koosnes kahest osast: kõigepealt eeskojast, millest viis väike uks surnukambrisse. Daniel-Rops on omal ajal andnud isegi haua täpsed mõõtmed: 2,07 x 1,93 m. Maarja Magdaleena oli tulnud Jeesuse hauale ja nägi, et hauda sulgev raske kivi on haua suu eest ära tõstetud. Jah, nii see sageli on, et ajal, kui mehed otsivad seletust toimunule või tunnevad lihtsalt hirmu, teevad naised seda, mida süda käsib. Mitmusevorm – me ei tea – näitab, et haual käis mitu naist, nagu teised evangeeliumid meile jutustavadki.
Jeesusega toimunu sunnib meid küsima: kas ainuüksi nõrk ja jõuetu Jumal aitab meidki oma risti kanda, näitab meilegi tühja hauda? Äkki võiks Jeesuse nimi tõlkes olla ka Kõigi Kaotajate Jumal? Ainult see, kes on tundnud siin elus oma jõuetust ja allajäämist, suudab ristis näha võidumärki.
Meie maailmas valitsev osavõtmatus, üksteise huvidest möödavaatamine põhinevad suuresti inimese omaenda kannatuste eitamisel ja allasurumisel. Tahtes olla kogu aeg tugev, ei jõua ealeski nende naiste kombel tühja hauani.
Hoopis lukustatud uste taga tuleb oma päevad mööda saata ja uskuda, et ehk veame kuidagi välja… Küllap aeg kõik haavad parandab, ütleb tihti see, kes enesele aega ei suuda leida.
Kunagi ütles Jeesus oma õpilastele: «Ma lähen teile aset valmistama.» Jah, haud ei ole ase igavese inimese jaoks. Haud ei ole kodu sellele, kel vaim on Jumalast. Nüüd on see sündinud. Jookse, Peetrus. Jookse veel kiiremini, sest tõesti tasub pingutust teadasaamine, et miski pole lõppenud. Kõik jätkub.
Siena Katariina on selle kohta lausunud: «Kristus on ainuke sild, mis viib maa pealt taevasse. Paremal ja vasakul on sügavik.» Ülestõusmispühad tuletavad meelde sedagi, et inimene peab lahti laskma ajutise maailma näivast küllusest, et Kristus saaks talle sillaks tõelisse ellu.
On vaja usku, mida me ei ole jõuga iseendast välja pressinud, vaid mis on saadud kingitusena, nagu ei ole me siin maailmas sellepärast, et oleme nõnda tahtnud, vaid me oleme Jumala armastuse lapsed. See, mis saab alguse Igavesest, peab ka Igavesega kokku jääma. Püha Ambrosius on ilusasti öelnud: «Meie Lunastaja ei ole surm, mis teeb lõpu kõigele, meie Lunastaja oled Sina, kõige alustaja.»

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja