Sinodite hooaeg on avatud

Ida-Harju praostkond avas EELK sinodite hooaja.

Jumalateenistuse järel sõideti Jõelähtme kirikust Muuga sadamasse meremeeste misjoni majja. Kõik kulges sinodite traditsioonilist rada – tähtsaim päevakorrapunkt on eelmisest aastast ülevaate andmine.
Sinodi muutis eriliseks see, et aasta tagasi seati Ida-Harjus esimese peapiiskopikandidaadina üles Urmas Viilma ja nüüd toimus esimene sinod, millest ta peapiiskopina osa võttis. Praost Jaanus Jalakas ja abipraost Margus Kirja valiti praostkonda juhtima eelmisel aastal. Saadikud mälestasid eelmisel aastal Isakoju kutsutud õpetaja Mare Palgit.
Praostkonnas on 11 kogudust, neist üks Prangli saarel, neid teenib 10 vaimulikku. 2014. aastal tuli Harju-Jaani koguduse õpetajaks Jaan Nuga Palamuselt, diakon Kalle Kõiv ordineeriti õpetajaks ja valiti Juuru kogudust teenima ning Rein Keskpaik, kes ligi paarkümmend aastat Kose koguduses jutlustajana teeninud, sai diakoniordinatsiooni.
Harju-Jaanis vahetus aastail 2013–2014 nõukogu ja juhatus, mitu inimest astus tagasi ja nende asemele valiti uued. «Vaielda armastatakse Harju-Jaanis kõvasti,» ütles praost ja õpetaja Nuga täiendas teda: «Leigust seal küll ei ole.»
Sinodisaadikuna esindas kogudust Kersti Paenurm, teine naine allakirjutanu kõrval, kes meesteväe keskel sinodil osales. Kogudus otsib võimalust pastoraat korda teha ja kasutusele võtta ning loodab selleks abi toetusprogrammidest.
Õpetaja Kalle Kõiv võis täheldada Juurust kõneldes, et arvnäitajad on tõusnud, ka pühapäevakooli laste osas, ning taastunud on sidemed Pori Teljä kogudusega. Tegeldakse samuti pastoraadi korrastamisega, selleks on ka toetust saadud.
Jõelähtme kogudust on 20 aastat teeninud õpetaja Margus Kirja. Nii tema kui ka juhatuse esimees Mart Johanson otsivad teid, kuidas kogudusega edasi minna. «Päris nii, kuidas enne, edasi ei saa minna, aga kuidas minna, ei tea. Midagi on õhus. Uued teed ja võimalused – nende järele kobame,» ütles Margus Kirja.
Ta nentis leerilastega kogetu põhjal, et inimestele on jäänud kristlusega seotud taustsüsteem kaugeks. «Kuidas inimest siduda, puudutada? Selles on küsimus.» Eelmise aasta neljast leerilapsest, kellega võeti pikalt aega koos olla, on kaks nüüd igal pühapäeval jumalateenistusel. «Kui on aega rahulikult istuda ja ka koos tegutseda, siis inimesed kasvavadki kogudusse, see on suurem rõõm,» tõdes Kirja.
«Kuidas suursündmust korraldada, kui kirikutorn alla kukub,» püüdis Mart Juhanson halva asjaga nalja teha. Aga et Jõelähtme kiriku tornikiiver on viltune ja vilets, see on tõde.
Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots nentis, et nendegi kiriku torn on viltu ja kiiver lahti. peaukse kohale saadi uus roos­aken ja kogudusemajas tehti remonti. Leerilapsi oli 23, laulatusi üheksa, pühapäevakoolis käijaid on 15 ja laulukooril sai aasta täis ning plaanitakse Tartusse laulupäevale minekut.
Kose koguduse diakon Rein Keskpaik tunnistas pasunakoori (Kahro Kivilo) ja juhatuse esimeest Andres Õisi, kel on projektikirjutamise oskus. Kogudus tahab oma suurprojektile MAR (muuseum, arhiiv, raamatukogu) saada E (elekter) tähe lisaks. See tähendab pühakoja valgustamist.
Raivo Linnas ütles Kuusalu kogudusest kõneldes, et on valitsenud rahu ja üksmeel. Musta märgina jääb aastasse pastoraadi põleng. Õpetaja Jaanus Jalakas tunnistas, et see on jätnud temasse sellise jälje, et süda pole siiani rütmi saanud.
Aare Kimmel ütles Randvere koguduse kohta, et see on auväärne ja et «elame tõsises usus». Viimsi valla kiituseks nimetas ta toetust, mida kõik kogudused vallalt saavad.
Tuhalas on au sees nädalasisesed piiblitunnid, mida ilma vaimuliku abita korraldatakse juba teist aastat. «Sõna on meie jaoks kõige tähtsam,» ütles 2014. aasta juhatuse esimees Arvo Rodi. Toetust on saadud ka tänu kolmele esitatud projektile.
Praostkonnas valitsevast stabiilsusest annavad tunnistust ka juhatuseesimehed, kes on aastakümneid seda ametit pidanud. Kõige kauem Randvere koguduses Urmas Kiviselg, kes sel kohal aastast 1977. Lisaks Karli Lambot (Leesi), Arvo Rodi (Tuhala), Joel-Siimo Põld (Juuru) ja Eivolt Genergard (Loksa). Kui Rein Keskpaik läbis küpses eas diakonikoolituse, siis soovitati sellele mõelda ka Arvo Rodil. Aga teada on, et Ülo Liivamägi (Jüri) koolitusele läheb.
Praostkonnamaksu ei koguta ja kassa on nullis. Olulisimaks peab praost suhteid: suhet Jumalaga ja suhet kaasinimestega. Praost Jalakas küll nentis, et regulaarseid kooskäimisi ei ole, aga samas on piisavalt koos oldud.
Peapiiskop Urmas Viilma sõnavõtt algas tänuga. Praostkonnale ja praostile hinnangut andes ütles ta, et Jaanus Jalakas on otsekohese, ausa ütlemisega, aga suure südamega. «Olen leidnud hea ametivenna.» Tähelepanelikult koguduste ülevaateid kuulates lubas peapiiskop, et püüab aidata, kus saab.
«Ongi aegu, kui tornid on kokku kukkunud, aga tuleb 50 aasta pärast keegi ja hakkab ehitama. Võib-olla millegi uueni jõudmine toimubki kaotuste läbi.» Peapiiskop soovitas enam tähele panna ilmikuid kirikus. Kui õpetaja töö on mingil põhjusel pärsitud, siis vabatahtlikud tulevad appi, nagu Kose näide kinnitab. «Kogukonna toetus on suurem, kui me arvame. Maksumaksjate vähesuses ei väljendu toetuse puudumine väärtushinnangutele.»
Ole mees kui kirikutorn – sooviti peapiiskopile sinodi lõppedes.
Sirje Semm