Sinu tahtmine sündigu… ka maa peal

Intervjuu Eesti Kristliku Rahvapartei esimehe Andres Mäeverega
Eesti rahvusliku liikumise ajajärk tunneb poliitikas ja ühiskonnaelus aktiivseid vaimulikke, näiteks Willem Reiman, Jakob Hurt ja Johan Kõpp. Ka taasiseseisvunud Eestis ei ole olnud aega, mil poleks leidunud Riigikokku kandideerivaid või kohalikus omavalitsuses osalevaid vaimulikke.
Miks oli vaja 1998. a luua just kristlik partei?
Täpsema ülevaate saab programmist ja manifestist, mida on võimalik leida Internetist partei koduleheküljelt. Seal on välja toodud kristliku partei põhimõtted.
Kristlaste arvamused kõiguvad muidugi seinast seina. Üks ütleb, et kristlane ei peaks üldse poliitikas osalema ega oma nina sinna pistma. Teine pool ütleb vastupidi. Kui vaatame kasvõi katoliku kiriku eeskuju, siis Ladina-Ameerikas on katoliku kiriku vaimulikud sageli olnud poliitilise võitluse eesotsas.
Teiseks on Eestis vaieldud, miks teha eraldi kristlikku parteid. Palju mõistlikum oleks kristlastel nagu sool terahaaval erinevates erakondades laiali olla. Kui vaatame erakondi, nende tegusid ja poliitilisi otsuseid, siis jõuame kusagil piirini, et üks kristlane ei suuda otsuseid kujundada ega muuta. Nii mõnigi otsus on selline, mis ei ole kristlaskonnale päris õiglane ega vastuvõetav.
1999. aastal oli ka teisi parteisid, kes avaldasid kirikule toetust. Isamaaliit, Eesti Sinine Erakond ja Koonderakond väljendasid valimiste eel toetust kiriku sotsiaalsele tegevusele ja rollile ühiskonnas, kuid need parteid ei pidanud usulis-moraalset mõõdet oma esmaseks eesmärgiks.
Isamaas kandis kristlik-demokraatlikku mõtteviisi põhiliselt Jaanus Betlem, kes oli üks peaideolooge, kuid tema tõrjuti kõrvale.
Meie erakonna juures on võibolla eripäraks see, et meil on alusdokumendina, millest partei juhindub, märgitud ka Piibel. Meie põhieesmärk on, et ühiskondlikes kokkulepetes ja elus oleks täidetud Jumala tahe. Selle nimel oleme koondunud ja võitleme.
Kas piibellik poliitika tähendab väga konkreetseid ja selgeid seisukohti või laialdasi põhimõtteid? Näiteks veel Ülemnõukogu ajal suhtusid Illar Hallaste juhitud kristlikud demokraadid eitavalt surmanuhtlusesse, mõni aasta hiljem selgus, et luteri kiriku vaimulike seas puudub üksmeel selles küsimuses, kuigi enamus oli surmanuhtluse vastu. Kas surmanuhtluse osas esindab Piibel selget seisukohta?
Kui põhimõtetest rääkida, siis on olemas üldraam. Piibellik põhimõte on raam kõigele, aga samas on programmis kõik eluvaldkonnad üksikasjalikult lahti kirjutatud, mida me konkreetselt mingi asja all mõtleme.
Kas üldraamist lähtuvalt arvestab programm detailsemates seisukohtades ka reaalset olukorda?
Loomulikult, oleme ikka reaalse elu partei. Kui surmanuhtlusest rääkida, siis selles osas on meie parteis endas nii «ei» kui ka «jah» ütlejaid, kuid mina lähtun Vana Testamendi seisukohast, kus on väga selgelt öeldud, et kes inimese vere ära võtab, selle veri peab saama valatud.
Kui tõestuseks tuuakse kümmet käsku, mis ütleb, et ära tapa, siis kümme käsku oli selsamal ajal Vanas Testamendis täpselt samamoodi olemas. See «ära tapa» on öeldud eelkõige mõrtsukale, kelle üle me kohut mõistame. Praegu kujuneb praktikas välja paradoks, et ainuke, kelle elu on täiesti garanteeritud, ongi seesama kurjategija. Temal ei ole hirmu ega kartust oma elu pärast.
Teine suurem valdkond puudutab Eesti riigi suveräänsust. Kristliku Rahvapartei manifestis on öeldud, et partei seisab Jumala poolt antud identiteetide eest, rahvusliku, ajaloolis-kultuurilise, usulise, perekondliku ja teiste identiteetide eest. Kas kaitstava identiteedi all ei peeta silmas ainult usklikke, vaid eestlase ajaloolist identiteeti luterlasena?
Mõeldud on eelkõige rahvust tervikuna, usule vaatamata. Lähtume põhiseaduse esimesest punktist, mis ütleb, et suveräänsus on kõigutamatu.
Tulemas on valimiste aasta ja parteid on võtnud üles erinevaid loosungeid. Kas ka kristlikul rahvaparteil on konkreetne siht, millele valimiste eel tähelepanu juhtida?
Kui meie prioriteete järjestada, siis praegu on prioriteediks Eesti suveräänsuse ja iseseisvuse küsimus. Järgmisena võiks võtta moraalse ja eetilise kriisi ühiskonnas ning sotsiaalse õigluse põhimõtte.
Kuniks partei ei ole osa valitsuskoalitsioonist, saab ta üksikutele küsimustele tähelepanu juhtida ning toetada või olla vastu poliitikale, mida valitsus teeb. Kui tekib aga võimalus liituda valitsuskoalitsiooniga, siis tavaliselt luuakse koalitsiooni kokkulepe, millesse iga partei tahab läbi suruda teatud asju, mis parteile on eriti olulised. Näiteks aastal 1999 oli Reformierakonnal selleks ettevõtete tulumaksu kaotamine. Mis on see konkreetne asi, mida kristlik rahvapartei valitsuskoalitsiooni astudes tahaks saavutada?
Kõigepealt need, kes meid toetavad ennekõike iseseisvuse ja suveräänsuse küsimuses. Toetaksime neidki, kes peavad silmas sotsiaalse õigluse printsiipe ning neid, kellega me ka eetilis-moraalsest küljest võiksime koostööd teha.
Kui teid valitaks Riigikokku, kas jätkaksite Riigikogus oleku ajal vaimuliku ametis?
Arvan, et ma ei loobuks vaimuliku tegevusest, aga samas on selge, et peaks kindlasti olema ka asendusõpetaja.
Kui meie võimalusi Riigikogu tasandil vaadata, siis isegi juhul, kui kristlik partei ei suuda valimiskünnist ületada, jääks meile alati vahimehe funktsioon ja seda saame täita kas Riigikogus olles või väljaspool. Kuigi näeksime hea meelega, et demokraatia huvides võiks valimiskünnis olla kolm protsenti, mitte viis.
Alar Kilp