Sõnajalamäe

Siis kui ma olin noor ja lihtne õunapuuokste all
ymber elust kihava maja ning õnnelik halja rohu aegu,
jääraku kohal tähine öö,
aeg lasi mul hõisates ronida
kuldsena oma silmade õitsenguis,
ja auväärsena vankrite hulgas olin õunalinnade prints
ja ykskord aja põhjas lasin puudel ja lehtedel uhkeina
triivida karikakrais ja odras
valguse tuulemurrustel jõgedel alla.

Ja kui ma olin haljas ja muretu, kuulus kyynide hulgas
siin-seal õnnelikul õuel ja laulev, kui talu oli kodu,
päikeses, mis on noor ainult korraks,
aeg lasi mul mängida ja olla
kuldne oma kulgemise armust,
ja halja ja kuldsena ma olin kytt ja karjus,
vasikad laulsid mu karjasarvega kaasa, rebased mägedel
klähvisid selgelt ja kylmalt,
ja hingamispäev kumises pikka
pyhade ojade kruusas.

Kogu pika päeva käis yks jooksmine, oli armas,
majakõrgused heinamaad, korstende laulud, oli õhk
ja mäng, armas ja vesine
ja tuli rohuna haljas.
Ja öösiti lihtsate tähtede all
kui ma unne ratsutasin, viisid öökullid talu ära,
kogu kuupaiste aja ma kuulasin, õnnis tallide hulgas,
öösorre lendamas, kuhjad kyynte vahel,
ja pimedusse siuhkavaid hobuseid.

Ja siis ärgata, ja talu, nagu kastest valge rändur
oli tagasi tulnud, kukk õlal: kõik see säras,
see oli Aadam ja syytu tydruk,
taevas kogunes taas
ja päike ymardus selsamal päeval.
Nii see vist oli peale lihtsa valguse syndi
esmasel värtnal, äralausutud hobused hoogsalt astumas
hirnuvast rohekast tallist
kiituse väljadele.

Ja lugupeetuna rebaste ja faasanite hulgas õnneliku maja kõrval
uhiuute pilvede all ja sydamepikkuselt rõõmus,
ikka ja jälle syndivas päikses
jooksin oma hooletuid radu,
mu soovid silkasid läbi majakõrguse heina
ja oma taevasiniseid tegusid tehes oli mul täiesti suva
sellest, et kõigel omal kõlaval käänakul lubab aeg
nii vähe ja nii hommikusi laule,
enne kui haljad ja kuldsed lapsed
ta kannul astuvad heldusest välja.
Utevalgetel päevadel oli mul suva, et aeg viib mind varsti
mu käe varju pidi yles pääsukestest tulvil lakka
kuu valgel, mis on alati tõusmas,
ega sellest, et unne ratsutades
pean kuulama, kuidas ta kõrgete väljadega lendab,
ja ärkama tallu, kes on lapsetult maalt lõplikult pagend.
Oh, kui olin noor ja lihtne tema kulgemise armust,
hoidis aeg mind halja ja koolvana,
kuigi laulsin oma ahelais nagu meri.

Dylan Thomas

Tõlkija Lauri Sommeri kommentaar:
«Waleslane Dylan Thomas alustas seda luuletust sõja ajal, idee tuli pärast yht pommitamist. Asi valmis New Quays Majodas siis, kui tal tekkis stsenaristitööst vaba aega sydamelähedaste kirjutamiste jaoks. Mõte kaotatud paradiisist on vaid veidike noorem kui inimkond. Kõmri keeles tähendab hiraeth kuldse kodukotuse igatsust (umbes nagu meil võru hõlahus). Seda leidub juba nende muinasjuttudes, kirjandusest rääkimata. Luuletus sai valmis 1945. a oktoobris. See mees töötas väga aeglaselt. Kuid võis mööduda ja tema muudkui nuputas, luges endale ette, kõla kuulatades ja aina täpsemaks minnes. Tal olevat sellest luuletusest rohkem kui 200 varianti. Ja kui tekst juba ilmunud oli, suskas ta selle oma onnis yhele sõbrale ette ja ytles, et siin on yks sõna valesti, kas leiad yles? No kes leiaks? Dylani meelest oli see vale sõna heedless (hooletuid, muretuid, segamatuid jne). Sõnajalamäe (Fernhill) oli tema tädi Ann Jonesi ja ta joodikust mehe talu, maavaldus kohe seal Carmartenshire’i piiril, kus ta lapsena palju mängis. Paul-Eeriku tõlge ilmus 1972. Yks inimpõlv on möödunud, ma tegin enda oma mõnes asjas veidi teistsuguse. Dylan Thomases peegeldub vahel myytiline Taliesin ja ka tema andis paljugi edasi, mu lemmikutest näiteks Sylvia Plathile ja Paavo Haavikkole. Tervisi sellele lapsele, kes Sa olid ja kes oli tema!»