Sõnum õigeksmõistust usu läbi ühendab luterlikke kirikuid

Luterliku Maailmaliidu peasekretäri Martin Junge (53) kinnitusel ei tohi kirik elada seljaga maailma poole. «Kui Jumal armastas maailma nii, et otsustas sellesse tulla, kuidas saaks siis kirik elada teisiti?» küsib ta Eesti Kirikule antud intervjuus.

Te olete esimene Ladina-Ameerika päritolu vaimulik, kes on valitud Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretäriks. Kui oluline see fakt on ning kuidas mõjutab Teie elu ja tööd Euroopas?
Võimalus teenida Luterlikku Maailmaliitu selle peasekretärina on minu jaoks suur privileeg. Asjaolu, et ma olen Ladina-Ameerika päritolu, annab tunnistust sellest, et luterlikust reformatsioonist on tänapäevaks saanud üleilmne liikumine.
Selle teed on viinud maailma kõikidesse osadesse ning reformatsioon on mitmes paigas oma juured kindlalt kohalikku mulda kinnitanud, omandanud mitmel pool uusi vorme, tunnistades ometi üht ja sama evangeeliumi ning jäädes kindlaks ühele ja samale teoloogilisele arusaamale, mille kohaselt me oleme vabastatud uueks eluks selle pärast, kes on Jumal ja mida ta teeb, mitte selle pärast, kes meie oleme ja mida meie teeme.
Erinevate kontekstidega kokkupuutumine on olnud väga rikastav kogemus. Me ei saa olla kristlased teistest äralõigatult ning me ei saa ka olla kirikud teistest eraldatult: usk kutsub meid osadusse, omavahelistesse suhetesse. Teistega suheldes puutume kokku usu sügavaima tähenduse ja rikkusega.
Seda olen ma õppinud paljude kohtumiste ja olukordade kaudu, millega möödunud aastatel kokku olen puutunud. Väga erinevad kontekstid ja erinev kuju, mille need luterlikule kirikule maailma eri paigus on andnud, on osaks LMLi rikkusest. Ühtlasi selgitab see minu suurt huvi selle vastu, milline kuju on luterlikul kirikul Eestis, milline on tema tunnistus, lootused ja väljakutsed.

Kui Ladina-Ameerikast pärit kardinal valiti paavstiks, kõneldi palju maailma selle piirkonna kasvavast tähtsusest kristlusele. Millised on Ladina-Ameerika luterlike kirikute perspektiivid?
Kristuse ihus ei ole osa ega liiget, millel poleks oma tähtsust ja tähendust. Apostel Paulus ei väsinud seda rõhutamast noortele kristlikele kogudustele, kes sageli sattusid võimuga seotud küsimuste tõttu segadusse seoses oma suuruse, tausta, vaimuliku jõu ja muu seesugusega. Tuginedes apostlile olen ma veendunud, et pole olemas kirikut, mis oleks majanduslikult või inimressursside poolest nii rikas ja suur, teoloogiliste ja diakooniliste institutsioonide poolest nii kindlustatud või sedavõrd pika ajalooga, et ei sõltuks teiste andidest. Pole olemas ka kirikut, mis oleks nii vaene, numbrilistelt näitajatelt nii väike, ressurssidelt nõnda pisike ja noor, et tal poleks teistele midagi anda. Me kogeme seda LMLis oma rännakul luterlike kirikute ülemaailmse osaduskonnana: andjate ja saajate piirid on selles kontekstis imetabaselt ähmastunud ning kõikvõimalike andide ja ressursside rikkus on tõusnud esiplaanile, kui me üheskoos tunnistame Jumala armastusest.
Ladina-Ameerika luterlikud kirikud on numbrilistelt näitajatelt väikesed. Nad on tõepoolest vähemuskirikud. Ometi on nad oma ühiskondades avalikus elus aktiivselt tegevad ning nende antav tunnistus on märkimisväärne. Nagu paljud teisedki nn globaalse lõuna kirikud, mõistavad nad oma missiooni holistlikult. See tähendab kuulutuse, teenimise (diakoonia) ning õiglust, rahu ja lepitust taotleva avaliku tunnistuse kooshoidmist. Ma usun, et see holistlik kontseptsioon pole mitte üksnes Jeesuses Kristuses inkarneerunud Jumala missiooni truu peegeldus, vaid kõnetab jõuliselt ka inimesi ning nende inimeseksolemise erinevaid tahke.

LML ühendab 142 kirikut üle maailma. Need kirikud on väga erinevad. Palun tooge välja ühised nimetajad, mis ühendavad luterlikke kirikuid kogu maailmas.
Juba eespool nimetasin ma põhjapanevat teoloogilist arusaama, mis ühendab meid luterlike kirikute osaduskonnana: sõnum õigeksmõistust üksnes usu läbi. See sõnum on praeguseks jõudnud maailma eri paikadesse ja peale riikide, kus luterlikud kirikud on eksisteerinud sajandeid, kanda kinnitanud sellistes kohtades nagu Honduras, Paapua Uus-Guinea, Malawi, Itaalia.
On selge, et vastavalt kohalikele eripäradele leiab sõnum õigeksmõistust ka erinevaid väljundeid. Ta peab suhestuma inimeste erisuguste küsimustega ja neile vastama. See aga toob endaga mõistagi kaasa eripalgelisuse. Viimast ei näe ma aga sugugi probleemina, vaid Jumala suure väe manifestatsioonina: Jumal puudutab kõikjal maailmas südameid ja mõtteid vabastava sõnumiga päästest ning kutsub inimesi ja kogudusi võtma osa usu reisist kohalikes oludes. Kas see pole hea uudis?
Sellesama õigeksmõistusõnumi pärast, mis teeb meid vabaks armastama ja teenima, on LML arendanud välja tugevad sidemed Kristusest kõneleva rõõmusõnumi kuulutamiseks, üksteise toetamiseks, osalemiseks oikumeenilises dialoogis teiste kristlike kirikutega, hädasolevate inimeste abistamiseks. Näiteks 2012. a toetas LML ühtekokku 1,5 miljonit põgenikku kogu maailmas, hoolitsedes mh koolitundide andmise eest põgenikelaagrites üles kasvavatele lastele, kelle tulevikuväljavaated oleks ilma hariduseta märksa kehvemad.
Siinkohal võiks nimetada fakti, et 1947. a LMLi asutamise üheks impulsiks oli tõsiasi, et pärast II maailmasõda oli iga kuues luterlane maailmas põgenik. Osa neist põgenikest oli pärit Eestist ja Lätist. Soov oma usukaaslasi aidata oli üheks ajendiks tihedamale koostööle toonaste luterlike kirikute vahel.
Kirjeldatud ühine püüdlemine õiglasema ja lepitatuma maailma poole rajaneb ühisel usul ja ühisel teoloogilisel identiteedil.

Kas LML teeb koostööd teiste rahvusvaheliste ja ülemaailmsete kristlike organisatsioonidega? Kuidas Te seda koostööd iseloomustaksite?
Loomulikult teeb LML koostööd teiste rahvusvaheliste kristlike organisatsioonidega. Luterlik Maailmaliit mõistab end osana oikumeenilisest liikumisest ning on tihedates sidemetes Kirikute Maailmanõukogu (KMN) ning Kirikute Ühisabi Alliansiga (ingl k ACT Alliance). Samuti teeme koostööd teiste kristlike kirikute osaduskondadega, peame mõttevahetusi mitmete kirikutega.
Vaid paari kuu eest kiitis LML heaks luterlaste ja katoliiklaste ühiskomisjoni ettevalmistatud dokumendi «Konfliktist osaduseni», mis on koostatud silmas pidades reformatsiooni 500. aastapäeva aastal 2017. See dokument on oluliseks sammuks meie oikumeenilistes suhetes. Tegu on luterlaste ja katoliiklaste esimese katsega kirjeldada ühiselt reformatsiooni ajalugu, 16. sajandi teoloogilisi tüliküsimusi ja tollest ajast saadik aset leidnud arenguid.
«Konfliktist osaduseni» annab ülevaate sellest, millistes valdkondades on saavutatud kokkulepped ning mis küsimustes ollakse jätkuvalt erinevatel seisukohtadel. Sellise dokumendi koostamine sai võimalikuks üksnes tänu pikaajalisele koostööle ja vastastikusele usaldusele.
Kuid me teeme koostööd ka kirikuväliste organisatsioonidega: LML on ÜRO põgenike ülemkomissari (ingl k UNHCR) suurimaks partneriks usupõhiste organisatsioonide seas ning meil on mitmeid ühisprojekte. Kohalikud valitsused on kutsunud LMLi appi elanikkonna elutingimuste parandamisel ja iseäranis sotsiaalselt haavatavate inimeste õiguste tagamisel.
Minu jaoks on see seotus ja koostöö kiriklike ja ilmalike abiorganisatsioonide vahel mitte lihtsalt üks strateegiline võimalus, vaid teoloogiline kohustus: nii kirik kui LML kirikute osaduskonnana ei peaks elama seljaga maailma, selle probleemide ja lootuste poole. Kui Jumal armastas maailma nii, et otsustas sellesse tulla, kuidas saaks siis kirik elada teisiti? Inkarnatsiooniteoloogia, mis on luterliku teoloogia jaoks nii oluline, kõneleb teistsugust keelt: kirikute ja osaduskonnana oleme kutsutud sekkuma maailma asjadesse ning tegema omalt poolt kuuldavaks lootuse ja armastuse häält nii sõnades kui tegudes.

Me Eestis oleme väga rõõmsad, et õp Anne Burghardt EELKst valiti LMLi oikumeeniliste suhete sekretäriks. Kas Te võiksite paari sõnaga kirjeldada, mis on tema täpseks vastutusalaks selles ametis?
Oleme sügavalt tänulikud EELK-le selle eest, et teie kirik võimaldas õp Burghardtil asuda mõneks aastaks LMLi teenistusse. Me oleme teadlikud teie kiriku toetusest tema asumisel sellesse ametisse ning näeme seda ühe kinnitusena EELK panusele, mille ta annab LMLi töösse.
Õp Burghardti tööl on kaks peamist aspekti: ta toetab abipeasekretäri õp dr Kaisamari Hintikkat (Soome Evangeelne Luterlik Kirik) LMLi ametlike oikumeeniliste dialoogide ettevalmistamisel ja läbiviimisel ning on reformatsiooni 500. aastapäeva koordinaatoriks LMLi peakorteris. Tema ülesandeks on koordineerida rahvusvahelisel tasandil plaane, programme ja tegevusi, mis on seotud reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamisega. Need on peamised ülesanded, mille täitmisele on õp Burghardt suure pühendumuse ja energiaga asunud.

See on meile suur au ja rõõm, et Te võtsite vastu kutse külastada Eestit ja osaleda EELK vaimulike konverentsil. Palun nimetage paari sõnaga, millest Te kõnelete oma ettekandes «Elu evangeeliumi rõõmus».
Ma ei oska mõelda Jeesuse Kristuse evangeeliumist muul moel kui rõõmuevangeeliumist. Me oleme mõistetud õigeks Jumala armust, mida me ei vääri ega ole ära teeninud. Meile on küll seeläbi antud vabadus, kuid vabadus, mis meid kohustab oma ligimese, Jumala ja kannatava loodu suhtes. Me oleme kutsutud olema Jumala preesterkond ja andma tunnistust usust, lootusest ja armastusest, mille järele maailm lausa ägab.
Usk kutsub meid uuenenud omavahelistesse suhetesse, ka uuenenud suhetesse meeste ja naiste vahel; sellistesse suhetesse, mis seavad esiplaanile üksteise toetamise ja üksteisest hoolimise üksteise üle valitsemise asemel … Seda rida, mis kirjeldab, kuidas usk muudab inimestevahelisi suhteid, võiks pikalt jätkata.
Olles teadlik sellest, kui raske võib olla oma usus elamine ja selle praktiseerimine keset igapäevaseid toimetusi ja kannatusi, ning teades ka, kui raske võib kirikuks olemine olla suurte ja kiirete muudatuste ajal, on evangeeliumi rõõmsa iseloomu rõhutamine meie usu ja kiriku kogu eksistentsi allika ja alusena minu jaoks väga oluliseks muutunud.
Seni, kuni me tunneme rõõmu evangeeliumist, pole põhjust muutuda depressiivseks ja ründavaks või varjuda meie kirikuhoonete kaitsvate müüride taha, peites end selliselt ka misjoni- ja ligimese teenimise ülesande eest. Rõõmust ja evangeeliumi vabastavast sõnumist põleva südamega oleme kutsutud olema osaduskonnas nendega, kes kuulutavad ristilöödud ja ülestõusnud Jeesust Kristust.
Liina Raudvassar
Tõlkis Anne Burghardt

Martin Junge
Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretär alates 1. nov 2010
Sündinud 1961. a Tšiilis
1980–1986 õppis teoloogiat Göttingeni ülikoolis
1989 ordineeriti õpetajaks
1989–2000 teenis Santiagos kahte kogudust
1996 valiti Tšiili Evangeelse Luterliku Kiriku presidendiks
2000 nimetati LMLi Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna sekretäriks
Abielus Marietta Ruhlandiga, peres kasvab kaks last
Allikas: LML kommunikatsioonibüroo

Luterlik Maailmaliit (LML)
Asutati 1947 Rootsis Lundis, asutajaliige oli ka EELK eksiilis
Kodu-Eesti kirik ühines LMLiga 1963
Peakorter asub Šveitsis Genfis
On kirikute osaduskond, millesse kuulub 142 kirikut
Ühendab enam kui 70 miljonit kristlast 79 maal
LMLi liikmeskirikud on jaotatud seitsmesse regiooni: Aafrika, Aasia, Kesk- ja Lääne-Euroopa, Kesk- ja Ida-Euroopa, Põhja-Euroopa, Ladina-Ameerika, Põhja-Ameerika