Soomusrongiga Vabadussõjas

Toimetusse saabus kaastöö Saaremaalt Sõmera külast Aime Haamerilt, kes on üles tähendanud oma pere ja kodukoha elu, samuti mälestused oma isast, Vabadusristi kavalerist Mihkel Ohakust. Eesti Kirik avaldab Eesti vabariigi sünnipäeva eel ühe katkendi neist mälestustest.

Mihkel Ohak sündis 7. oktoobril 1898. aastal (surnud 12.03.1980). Tal oli 10 aastat vanem vend Gustav, õde Marie, vend Aleksander, õde Miina ja noorim Liina. Kaks õde-venda olevat titena surnud. Ema Liisu jäi oma lastekarjaga üksi, sest mees suri. /…/
Mihkel on lõpetanud 3 klassi külakooli ja ülejäänud kooliharidus on elu ise. Kui poiss kaela kandma hakkas, tuli adrakurg pihku võtta ja kündma hakata. /…/
Milline täpselt see poisipõlv oli, võib vaid oletada. Normaalset pereelu segasid selleaegsed olud. On meeles räägitu, kuidas Liisu, saates poegi ilmasõtta, oli läbi pisarate kurtnud, et Mihklit (kõige noorem, mehekasv veel kätte saamata) «mu silmad küll enam elusana ei näe, ei tule poisike selle sõjaeluga toime ja kindlasti hukkub».
Mihkel tuli tagasi, oli autasustatud Georgi ristiga. Meenutas, et olid nälga kannatanud. Korjasid metsast tatikaid ja keetsid neid. Jahust segati mingi rokk ja küpsetati sedaviisi leiba. /…/

Ilmar Raamot on oma «Mälestustes» küllaltki põhjalikult kirjutanud just soomusrongi nr 2 elust. Sellel rongil oli ka minu isa Mihkel. Sain teada, mismoodi see sõda päriselt soomusrongiga käis. Kärla vallast on pärit mitmeid Vabadusristi kavalere ja ka Sõmera külast Mihkel Ohak ja Mihkel Kesküla. /…/
Soomusronglaste idee tuli J. Pitkalt, kes kasutas ära tühjad vaguniplatvormid ja sakslastest maha jäänud, tarvitamiskõlbmatuks muutunud sõjavarustuse osi ning relvi, tegi need oma töökojas korda ja soomusrong nr 2 oli 1918. aastal valmis. Algul piirdus rongi pikkus 10 vaguniga, aga lõpuks oli üle 20 platvormi ja vaguni. Suurtükiplatvorm-vagun kolmetollise suurtükiga ja selle järel kuulipildujavagunid 12 kuulipildujaga rongi ühes otsas ja samasugune teises ning keskel vagunid meeste magamiskohtadega.
Vaguni keskel oli väike raudahi ja supirong külastas regulaarselt soomusrongi, nii et elu oli talutav. Osa vaguneid olevat olnud liivakottidega kuulikindlaks tehtud, kuid kogu Vabadussõja jooksul ei ole juhtunud, et oleks rongi tulistatud. Aga sõda käis ikkagi metsas ja soos ja mõisate juures. /…/

Oma ninaesise eest sai ka ise hoolitseda, mis ripakil, see ära – nõnda olid rongile sattunud suured moositünnid ei tea kust. Sõdurid ju lapseohtu veel ning moosiga maiustamine luksus ja just nende jaoks mõnus.
Üleni kuuseokstega kaunistatud soomusrong sõitis Tallinna raudteejaama täies lahingukorras, suurtükitorud avatud, kuulipilduja luugid lahti. Orkester mängis. Meeskond rivistus ja marssis Peetri väljakule, kus soomusronglaste paraadi võttis vastu kindralmajor Laidoner. Pidusöök jätkus Mustpeade klubis.
Ka ühest huvitava nimega vagunist rääkis isa – wagon des lits (prantsuse keeles) – see esimese klassi magamisvagun haagiti soomusrongi külge ilma kelleltki luba küsimata. Soomusrongis elati niivõrd luksuslikult, et võis kaevikust tulles kohe kuuma duši alla minna. Kuum vesi saadi toru kaudu otse vedurist.
Viimane lahing Narva all. See on seesama mälestus, kus isa rääkis laipade mägedest. Nagu Raamoti mälestustest lugesin, oli langenud venelasi 50 ümber, ka vaenlase soomusrong tõmbus tagasi. 28. detsembril 1918 oli soomusrongi viimane lahing Pljussa sillal. Seal sai ka 12 meest haavata.

Soomusrongi nr 2 nimetati koolipoiste rongiks, sest suurem osa meestest olidki kooliõpilased. Minu isagi oli alles 19aastane. Ta tuli tagasi Saaremaale koju nagu kõik teisedki saarlased. Koolipoisid jätkasid oma haridusteed, sest nad vabastati õppemaksust ja tasuti vajalike õppematerjalide eest. Isale anti tasuta sõidupilet nr 001355 tähtajata, sõiduks kõigil riigi üldkasutatavail liiklemisvahendeil. Piletil on aastaarv 1939, kehtiv «tähtajata». 
Ta teenis mitu aastat välismaa laevadel. Isa päris oma vanemate talu Sõmera külas Ohakal, sest kaks vanemat venda olid surnud. Mihkel abiellus 1929. aastal, olles juba 30aastane. Naiseks võttis ta Mätasseljast pärit Sohvie Akseli (Aksalu). Sohvie oli mehest 12 aastat noorem, tema isa oli Kärla kiriku köster ja orelimängija ning koorijuht Aleksander Aksalu.
Peeti oma kodutalu, mille päriski Mihkel, sest oli ainuke veel elus poeg. Perre sündisid lapsed Virve (suri 11 päeva vanuselt), Ludvig (1934), Laine (1935), Arvi (1937), Aime (1942) ja Jaanus (1944). Meie vend Jaanusega – kaks viimast – ei olevat olnud ette nähtud, aga ometi oleme olemas.
1997. aastal leidsin seina vahelt postkaarte. Need olid minu isa ja ka ema omad. Sellised ilusad armastusest rääkivad kaardid, ühel sirelikimp ja teisel pihlakamarjakobar.

Aime Haamer