Sõprus on võrreldav taimega

Vahel olen mõelnud sõpruse tähenduse üle. Mis on minu jaoks sõprus? Mida tähendab sõbraks olemine? Kes on minu tõeline sõber? Kas ma ise oskan olla sõber igas olukorras? Kas jaksan olla sõbra kõrval, kui tal on raske, või leian tema jaoks aega ainult siis, kui asjad on hästi? Lisaks olen mõelnud, milleks on mulle sõbrad vajalikud.

Ühe määratluse järgi on sõprus inimestevaheline isiklik suhe, millele on iseloomulikud vastastikune sümpaatia ja hoolimine ning suhte väärtustamine. Minule on sõprus igapäevaselt oluline ressurss. Sõprust võib võrrelda taimega. Näiteks toalill vajab elus püsimiseks hoolt ja armastust. Hoole all pean silmas kastmist, valgust, aega, soojust, soodsaid tingimusi kasvamiseks. Teadvustan endale, et sõbraks olemine on privileeg, see on vabatahtlik suhe. 

Kui keegi peab mind oma sõbraks, siis jälgin, et hoolitseksin selle „õrna taime“ eest erilise tähelepanuga ning korraldan elu nii, et mul oleks lihtne suhelda. Kui taim satub mingites tingimustes kehvadesse oludesse, vajab ta kõrvalist abi veelgi enam. Hooletussejätmine tähendab taimele hääbumist ja hukkumist. Nii juhtub ka sõprusega, mida ei kasteta.

Olen kogenud, kui raske on vahel ustavalt sõbra kõrval seista, kui tal on raske, ning kui keeruline võib olla ise sõbralt abi küsida, kui endal on muresid palju. Vaatamata tundele, et pigem tahaks hoida eemale, vajame teineteise tuge ja armastust. Jumal on selle targasti seadnud, et me vajame teiste abi ning saame ise olla need, kes teisi aitavad. Oleme rohkem omavahel seotud, kui seda sageli tunnistada tahame.

Eestis on algsest valentinipäevast saanud sõbrapäeva pidamine ja tervet veebruarikuud hakatud pidama sõbrakuuks. Kristlastele on oluline paastuaja algus, paljudele ka veel eraldi tuhkapäev ning palvepäev. Kuu juhatab sisse küünlapäev, mis häälestab inimest korrakski pilku heitma endasse. Mõtisklema oma suhte üle Jumala ja Jeesusega. 

Kas neil on minu südames samasugune koht kui minu sõpradel ja kas ma olen nad päriselt oma südamesse vastu võtnud? Kas ma olen neile iga päev ustav või tunnen lähedust üksnes siis, kui mul on raske? Kuidas hoian ja kastan oma suhet nendega?

Olen küsinud eri vanuses laste käest, kas neil on sõpru. Mille poolest üks sõber erineb teisest? Sain lastelt huvitavaid vastuseid. Kaks peamist omadust, mida rõhutati, olid, et sõber on see, keda saab usaldada ja kes ei valeta. Ehk siis sõber on usaldusväärne ja aus. Lisaks veel omadusi, et sõber on see, kes ei löö, on tore ja lahke. 

Mina ise panen omalt poolt veel siia juurde vastastikuse lugupidamise, olemasolemise ja mõistmise. Mida noorem laps, seda rohkem on tal sõpru. Tihtipeale peab ta kõiki lapsi oma sõpradeks. Mida vanemaks laps saab, seda kitsamaks läheb tõeliste sõprade ring. Vanemas eas on pigem rohkem tuttavaid kui südamesõpru. Mõnel inimesel ongi see üks ja ainus südamesõber läbi elu.

Tõeline sõprus tuleb esile pigem ärevamatel eluperioodidel. Tihtipeale hüüame just oma hingehädades tihedamini Jumala poole. Me teame, kuhu pöörduda ja kust tuleb meile abi. „Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa“ (Ps 121:2). Hea on tunda sõpra, kelle poole võin ka keset ööd minna ja tean, et ta on mu jaoks olemas. Kui meie ümber on need olulised inimesed, tuleb ka meil endil olla sõbra ja sõpruse vääriline. Hoiame siis oma taimi ja hoolitseme nende eest ustavalt. Olgem tänulikud sõpruse ja sõprade eest! See on meile elus õnnistuseks.

Arvan, et paastuajal on hea aeg mõtiskleda, mis seisus on minu suhe Jumala ja sõpradega. Eespool kirjapandu on minu mõtisklus sõprusest. Ka teil, head lehelugejad, on kindlasti oma mõtted sel teemal. Kutsun teid paastuaega astudes endas ka sõpruse teemat läbi katsuma. Julgustagu meid Sõna: „Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne“ (Ii 22:21).

Veelika Jõgi, 

MTÜ Hingetugi hingehoidja