Sõprussidemeid uuendamas

EELK nelja praostkonna esindajad käisid täienduskoolitusel Hofgeismari pastoraalseminaris. Tegemist oli osaga Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku ja EELK ametlikust koostööst.

Juba pikemat aega suhtlevad nii nende kahe kiriku keskused kui ka praostkonnad omavahel. Wolfhageni praostkonnal on sõprussuhted Pärnu praostkonnaga, Schmalkaldenil Lääne, Kirchhainil Ida-Harju ja Eschwegel Valga praostkonnaga. Täienduskoolitusele oli kutsutud igast Eesti ja vastavast Saksa praostkonnast kaks esindajat. Eelmine partnerkohtumine toimus 29. aprillil 2009 Jõhvis.
Külalised võeti vastu Hof­geismari pastoraalseminari hoones, mis on osa suuremast pargist terviseveekaevuga, kirikuga ning endiste kuurordihoonetega ning mis tänapäeval on evangeelse akadeemia ja pastoraalseminari kasutuses. Hofgeismaris antakse viimane lihv Kurhessen-Waldecki maakiriku vaimulike haridusele, siin korraldatakse ka täiendusõpet.
Seekordsel kokkusaamisel käsitleti jumalateenistuste ning kiriku ametitalituste võimalusi sekulaarses maailmas. Koolitusel pöörati erilist tähelepanu kahele: muutuvale matusekultuurile ning alternatiivsetele jumalateenistustele.

Muutuv matusekultuur
Koolitusest osavõtjatele tehti väljasõit surnuaeda kohalikus «suurlinnas» Kasselis. Seal haldab kalmistuid, mille üldpindala on 92 ha, evangeelne maakirik. Vanas kalmistukabelis tutvuti muutustega, mida matusekultuur praegu Saksamaal läbib. Urnimatus on juba ammu edestamas hauamatust.
Kui seni on inimesed teadnud, et ükskord jõuab kalmistule igaüks, siis tänapäeval ei kehti seegi. Ka surnuaeda matmine ise on muutunud inimeste jaoks üheks võimaluseks paljudest, sest matta võib ka metsa selleks ettenähtud kohta, bioloogiliselt lagunevas urnis.
Silma torkas, et linnainimene ei vaja sageli enam teadmist perekonnahauast. Haud võib olla täiesti ebaisikupärane, nimetu, abikaasad ei pruugi jõuda samale hauaplatsile, sest urnid maetakse järjest ühele platsile, kus on ruumi. Muutuv matusekultuur toob kaasa ka ehmatavat. Näiteks ei tohi metsa maetut enam ümber matta perekonna juurde, sest tuleb leppida nendega, kelle kõrvale kord sängitati, ning matusekohta tähistab (mitme lahkunu ühine) puu.
Kohalik kirik on sellele reageerinud, pakkudes ilusal linnakalmistul erinevaid matmisviise. On võimalik matta perekonnahauda või urniväljale ühtlase murukatte alla. Kalmistul arendati ka materjali taaskasutust: vanade haudade kividest kujundati urnihaua piirdeid ja teesillutist.
Evangeelsel kalmistul on surnult sündinud laste matmispaik. Kalmistu sellest kasu ei saa, see, et nimetud lapsed maetakse väärikalt, on kalmistu töötajate algatus.

Alternatiivsed jumalateenistused
Meile tutvustati juba pool sajandit tehtud katseid ühendada jumalateenistust ja popkultuuri. Paljud kirikuliikmed ei oska pühapäevasel jumalateenistusel midagi peale hakata, see ei kõneta neid, nad tunnevad end seal võõrkehana. Nii on paljud kogudused loomas uut usukeelt nende inimeste kõnetamiseks.
Koolitusel tutvustati selliste jumalateenistuste põhimõtteid. Kirik kui institutsioon järgib oma loogikat, mis on loetav sümbolikeeles: talaar, lauluraamat, altar, kantsel. See kõik on sajandeid vana institutsiooni keel. See keel on kiriku tugevus, pakub kindlustunnet, et asjad on tehtud õigesti.
Kuid institutsioonikeel ei ole alati arusaadav ühiskonnas, mis kasutab keelt meelelahutuse või äri valdkonnast. Alternatiivne jumalateenistus püüab traditsioonilisi sümboleid vältida. Püüdluseks on kasutada Piiblit ja palvet nende sümboliteta. Nii on võimalik, et pastor on ruudulises särgis ja loeb pühakirja punasel diivanil.

Palveelu ja sõprussidemed
Seminari saatis regulaarne palveelu. Hommiku- ja õhtupalvusi peeti erinevates vormides ja seda tegid erinevad inimesed. Eestlased võisid tunda rõõmu, et rühm oli ettenägelikult pandud kokku muusikuid unustamata.
Esimese seminarisessiooni lõpetas palvehetk ja küünla süütamine titulaarpraost Burchard Liebergi haual. Nädalavahetuseks läksid eesti külalised külla oma saksa sõpruspraostkonnale. See oli aeg täis vanade tuttavatega kohtumist, jutlusi, tervitussõnu kirikutes.
Saksa koguduseliikmed arutlesid kord söögilauas ja viimase Eesti-reisi pilte vaadates, miks on Eestis käia meeldiv, miks on eestlased nii külalislahked. Ja leiti ka vastus: eestlased on rahul vähesega.
Olles Saksamaa südames, elasime läbi kohalikku kultuurielu ja -lugu. Nii käis allakirjutanu Halle orbudekodus, mis oli üks 18. saj alguse suuremaid pedagoogilise ja diakooniatöö tulemusi, ning Georg Friedrich Händeli kodumajas.
Osa reisiseltskonnast külastas Weimarit, mitmed käisid oma saksa kolleegidega kaasas ametitalitustel. Terve reisiseltskond külastas Dokumenta-13 kunstinäitust Kasselis. Näituse ideeks oli olla täiesti religioonivaba, kuid kunstnike algatusel näidati seal ka näiteks töötavat lennukimootorit, mis oli ühendatud muusikakunstiga ning kujutas palvet.
Seminari lõpetas reflek­sioon ja kokkuvõttev osa. Samuti oli sõpruspraostkondade esindajatel võimalus arutleda koostöö hetkeseisu ja tuleviku üle. Nii saksa kui eesti osavõtjad jäid seminariga väga rahule ning avaldati lootust, et järgmine kohtumine toimub juba lähiaastail Eestis. Eesti delegatsiooni südamlik tänu kuulub ühisseminari peamistele korraldajatele Michael Schümersile (EELK Välis-Eesti piiskopkonna Saksamaa praost) ja Diethelm Meisnerile.
Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja

Arvamus:
Mart Jaanson, Nõo koguduse õpetaja:
Minu jaoks on sidemed Eesti ja Saksamaa vahel alati tähenduslikud olnud, sest eesti rahvas on kujunenud saksa vaimus. Sama käib ka Eesti luterliku kiriku kohta. Mul on hea meel, et sakslased pole seda vaimset kokkukuuluvust unustanud ja et EELK on vastu võtnud koostööpakkumised ka tänapäeval.
Ühisseminar oli korraldatud saksaliku täpsuse ja põhjalikkusega, taustaks Saksa kirikule omased probleemiasetused. Ehkki viimased ei pruugigi alati haakuda Eesti kontekstiga, oli kokkuvõttes huvitav ning – arvestades kohtumisi vanade ja uute sõpradega – ka südamlik nädal.

Anne Jalakas, Kuusalu koguduse muusik:
Meie võõrustaja nädalavahetusel oli Hardy Rheineck Wohrast, väikesest külakesest. Minu jaoks oli huvitav temaga kaasa teha kõik neli pühapäevast jumalateenistust. Kõige erilisem oli volgasakslaste vennastekoguduse laadis palvetund, kus kõige noorem osavõtja oli 75aastane, ja hämmastas, et neid oli Stadt-Allendorfi kirikusaali kogunenud vähemalt 40. Tervitasime neid abikaasa Jaanusega väikese kõne ja lauluga, hiljem tänati meid südamlikult ning pidime isegi oma vene keele riismed nendega vesteldes meelde tuletama.
Kohtusime ka vanade sõpradega teistest kogudustest, samuti endise dekaani Rainer Staegega, kes siiani Ida-Harju ja Kirchhaini sõprussidemeid vedas. Tähendusrikas oli samuti meie grupi ühine käik Burchard Liebergi haual Kasselis, kus peale laulu ja palve jutustasime saksa kolleegidele tema hindamatust abist Eesti kirikule.

Kristel Engman, Lääne praost­­konna vikaarõpetaja:
Ühisseminari teema, mis puudutas jumalateenistust postsekulaarses ühiskonnas, andis hea võimaluse käsitleda seda kogu ristikirikus ajakohast teemat nii teoreetilisest kui praktilisest perspektiivist. Seminari formaat – loengud, seminarid, regulaarne palveelu ja sõpruspraostkondade külastamine – oli hästi läbimõeldud ja toimis suurepäraselt.
Loodetavasti aitas ühine nädal suurendada vaimulike omavahelist osadust, rikastada teadmistega kummaski kirikus ja ühiskonnas toimuvast ning kinnistada Eesti ja Saksa sõpruspraostkondade suhteid.
Oli väga tänuväärne, et toimusid ka ühised nõupidamised sõpruspraostkondade esindajate vahel koostöö hetkeseisu ja tuleviku arutamiseks. Seda, et koostöö EELKga on Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku jaoks oluline, kinnitas ka põgus kohtumine piiskop Heiniga, kes oma tihedast ajakavast hoolimata leidis aega ühisseminari külastada.

Tiit Salumäe, Lääne praostkonna praost:
EELK ja KWEKi suhetes oli meie ühine pastorite konverents oluliseks verstapostiks tegeliku koostöö poole. Mulle tegi rõõmu, et käsitlesime kiriku kõige kesksemaid teemasid: jumalateenistust ja ametitalitusi. Mis puudutab liturgiliste traditsioonide mitmekesisust, siis on see tuntav Kurhessen-Waldeckis, kus kõrvuti töötavad ühises piiskopkonnas nii luterlikud, reformeeritud kui uneeritud kogudused, moodustades ühe evangeelse kirikuosaduse.
Teisena tõstan esile meie kirikute hästi planeeritud koostööd, mida kannavad nii üldkiriklikud ettevõtmised kui ka praostkondade suhted. Oleks ülim aeg dokumenteerida meie sõprussuhete initsiaatori, praost Burchard Liebergi laiahaardeline tegevus.
Seminar ei olnud mitte ainult meeldiv võimalus kohtuda tuttavatega, vaid teoloogiline töö ühises kolleegide ringis.