Spes mea Christus

Oli 2005. aasta septembrikuu algus, kui seisin koos ametivendadega Tallinna Kaarli kirikus oma õpetaja, peapiiskop emeeritus Jaan Kiivit juuniori puusärgi juures auvalves.

Oma vaimusilmas nägin toona hetke, mil olin noore inimesena sisenenud tema suitsulõhnalisse Pühavaimu kiriku kabinetti, et kuulata õpetaja soovitusi, mida peaks lugema, enne kui tulla tema juurde ristimisele ja leeriõnnistusele; neid lugematuid kordi, mil kuulan kirikumehena tema poolt peetud veidi monotoonses laadis, aga sisukaid jutlusi; üliõpilasena tema praktilise usuteaduse seminaris saadud nõuandeid, nõudlikke eksameid ja tema poolt mulle kui noorele vaimulikule antud isiklikke nõuandeid.

Sellel hetkel sain aru, et olen kaotanud liiga vara oma vaimuliku isa, kellelt oleks soovinud veel nii mõndagi küsida.

Iga kord, kui jalutan läbi Tallinna Raekoja platsi ääres asuva Saiakäigu ja vaatan Pühavaimu kiriku poole, hakkab silma sealse väikese maja viilul olev ladinakeelne tekst „Spes mea Christus anno 1650“ (Kristus minu lootus). Mina ei olnud esimene ega viimane, kelle tähelepanu see otsekui salakirjas olev sõnum äratas. Mõtlen täna sellele, kuidas me oma elus kohtume inimestega, kes meid mõjutavad ja milline on meie jaoks nende tähendus.

Äsja täiskasvanuks saanud ja värskelt ristitud Tallinna noormehe jaoks avanes 1980. aastate lõpus Eesti kristlikku maailma sisenedes senitundmatu maailm, mida toonane ühiskond ja senised õpetajad olid suutnud kuidagi minu eest varjata. See oli täis erakordseid lugusid ja elusaatusi, mis olid kõik mingil salapärasel moel omavahel lugematute sidemetega põimunud, kujundades ja suunates selles keskkonnas esimeste arglike sammude tegijat.

Eeloleval laupäeval saadetakse Mustvee kirikus ära ühte nende inimeste hulgast, Eenok Haamerit, kelle osaks oli sündida vaimuliku pojana ja teha oma elu olulisemad valikud ajal, mil ateistlik ideoloogia kuulutas kirikule ja kristlikule kultuurile kadu. Vaatamata sellele või siis nimme selle tõttu otsustasid nad liikuda vastuvoolu, kas austusest oma isade ja nende usu vastu või pigem Jumala enda kutsel, kelle kaudu nägid nad lootuse päikest tõusmas veel enne, kui see sai teistele horisondil nähtavaks.

Meie vaimulikud isad on meid mõjutanud ja suunanud oma eeskuju või tekstide kaudu, mis on olnud tänaste kirikus tegevate vaimulike põlvkonna jaoks sama tugev kutse nagu omal ajal ka nende endi elus, nagu inimesed, keda Jumal kutsub vastupandamatu jõuga oma teenistusse, kuigi nad soovinuks omaenda tahtmisega sellele vastu seista.

Kui mõtlen sellele, mis on ühendanud või ühendab täna 90ndaid eluaastaid käivaid ja oma pärandit järeltulevale põlvele jagavaid õpetajaid, siis on see olnud kindlasti usk, et vaatamata neile eluks antud aastate raskusele ja vastutuulele on võimalik visaduse ja hariduse nõutamisega pääseda välja neile elamiseks antud aja kitsastest raamidest.

Küünlakuu viimasel päeval lahkus meie hulgast 93 aasta vanuses tuntud mereajaloolane ja kunagine Eesti Meremuuseumi juhataja ja publitsist Bruno Pao. Kui lugeda tema enda kirjutatud mälestusi, mõistad, et seda ei oleks võimalik välja mõelda, vaid see sobiks mistahes filmistsenaariumi või põnevusromaani süžeeks. Vaatamata saatuselöökidele ja valusatele kaotustele säilitas nii tema kui tema kaasaegsed uskumatu elujõu ja optimismi, mis viis neid ka veel küpsemas eas seatud eesmärkideni.

Noorema põlvkonna jaoks on sellised isikud nii tunnistajad kui viimased elus olevad patriarhid, kes mäletavad veel endisi aegu ja kunagi elanud inimesi ja kelle elu üheks ülesandeks on anda nende kogetu edasi järgmisele põlvkonnale. Bruno Pao sõnadega: „Me püüame igaüks hoida eestlaste mälu ja lisada sellesse varasalve oma osa.“

Kui mõtleme tänumeeles oma eeskujudele, saame aru, et vaatamata oma erinevustele ning oma tungi ja tormi aastatel ka omavahel sageli tuliseid vaidlusi pidanud isad on igaüks andnud meile pärandiks midagi, mille kaudu me mõtestame iseennast ja oma aega.

Kui peatselt oma 80. sünnipäeva tähistav põline Saaremaa põllumees tunnistas mulle uhkusega, et ta on õnnelik selle üle, kui saab kirikus koos olla nelja erineva põlvkonna meestega, meenus mulle Eenoki öeldud lause, kui ta seisis altaris kõrvuti oma poegadega: „Olen Jumalale nii tänulik, et tohime koos poegadega neljakesi teenida Jumala riiki ja kuulutada püha sõnumit Jeesusest Kristusest, kes tahab saada kogu meie rahva Õnnistegijaks. Ma palun ja usun, et eesti rahvas pöördub taas Tema poole.“

Anti Toplaan

piiskop