Spirituaalne kriis ja Eesti tervishoiusüsteem
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 19. oktoober 2016 Nr 41 /
Eestis on aastaid räägitud võimalusest ja vajadusest luua teiste kaplanaatide kõrvale haiglakaplanaat, et oleks valdkonda koordineeriv katusorganisatsioon. Praeguseks pole selleni jõutud.
Kui religioosse maailmavaatega inimene satub haiglasse, siis on tal harva võimalus suhelda hingehoidjaga. On haiglad, kus hingehoidjad töötavad, aga see on siiski pigem erand kui reegel.
Kutsestandardi järgi on hingehoidja tervishoiu ja sotsiaalhoolekande tippspetsialist, kelle eesmärk on olla kannatavale/kriisis inimesele toeks tema enda vajadustest ja veendumustest lähtuvalt.
Hingehoidja hoolitseb inimese kui terviku eest, keskendudes eksistentsiaalsetele ja usulistele teemadele. Ordineeritud vaimulikul on õigus hingehoiutöö kõrval viia läbi jumalateenistusi ja teisi usulisi talitusi ning tema ametinimetuseks on kaplan.
Kui palju inimesi Eestis võiks vajada hingehoidlikku tuge? 2011. a rahvaloenduse järgi tunnistab Eestis üle 15aastastest elanikest kindlat usku 29% rahvastikust (14% jättis küsimusele vastamata). 2015. aasta Saar Polli sotsioloogilise uuringu «Elust, usust ja usuelust» põhjal peab end usklikuks 20% ja usu poole kalduvaks 26% ehk kokku 46% rahvastikust.
Kui vaadata aga teemat laiemalt, siis mingi kõrgema väe, elujõu või energia olemasolu uskujaid oli koguni 66% küsitletutest. Selline statistika võib viidata, et spirituaalsed kriisid, kus hingehoidja saaks inimest toetada, võivad olla suurema hulga inimeste elu osa, kui arvata oskame.
Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskust 10 aastat juhtinud ja praegu psühholoogina töötav ning sotsiaalset ettevõtet Solve et Coagula vedav Indrek Linnuste uurib TÜ usuteaduskonnas religiooniuuringute doktorantuuris, kuidas Eesti tervishoiusüsteem tuleb toime spirituaalsete kriisidega.
Spirituaalse kriisi all mõistetakse kriisi, mille on põhjustanud isiklikud kogemused ja uskumused, mis on seotud religioossete küsimustega, vaimsete praktikatega, laiema maailmatunnetusega, eksistentsiaalsete küsimustega oma identiteedi kohta, ego-üleste ja mina piire ületavate kogemustega.
Linnustele pole religioossed teemad võõrad, ent maailmavaateliselt ei ole ta end ühegi religiooniga sidunud ja loodab, et selline skeptiline uuriv pilk annab ka religiooniuuringutele suurema objektiivsuse. Kõnelesime, kuidas näeb tema tervishoiusüsteemi poolt vaadates hingehoiuteenuse olemust ja otstarvet.
Oled aastaid töötanud tervishoiusüsteemis. Kui kõnelda spirituaalsest kriisist, siis kas see on samm psühholoogiast edasi?
Jah. Mul on aastaid olnud huvi tavapsühholoogia ja religiooni suhete vastu ning olen jõudnud arusaamisele, et meditsiinisüsteem peaks enam raviprotsessi kaasama inimese spirituaalset dimensiooni. Öeldakse ju, et oma juurtel on inimene kõige tugevam.
Religioossed teemad jõuavad ka psühhiaatriasse, ent kuna Euroopa haiguste klassifikatsioonis pole praegu sellist diagnoosi olemas, siis tihti pannakse diagnoosiks depressioon, aga põhiteema on tegelikult spirituaalne või religioosne kriis.
Nõnda ei jõuagi inimese vaimse seisundi tegelik põhjus fookusesse ja ta ei saa vajalikku tuge. Teisalt võib probleemiks olla ka see, et patsient, kartes häbimärgistamist, ei julgegi oma seisundi tegelikku põhjust avaldada.
