Südamega töö pidupäeva taga

Tartu Peetri kogudus on viimastel aegadel palju tähelepanu saanud, kiriku välis- ja siseremondid annavad põhjust rõõmustamiseks kogu ristirahvale. Igapäevane kogudusetöö tähendab aga järjepidevust ja ustavaid kaasteelisi.

Ühel neljapäevasel päeval, kui usinad koguduse naisringi liikmed kokku tulevad, kogunemegi ühise laua ümber. Kõik ei jõuagi korraga juturingi, sest tööd on vaja ära lõpetada. Aino Hein koristab kooripealselt ja kirikusaalist prahti, mis lae vahetusega alla on sadanud.
Kõik, mis vaja, tuleb ära teha ja mingisuguseid küsimusi, miks või milleks, ei tule meelde esitada.

Muutused kiriku ümber
Õpetaja Ants Tooming, Peetris juba kaheaastase teenimisperioodiga sisse elanuna kõneleb natuke talgutest, mille kommentaariks hiljem naised lisavad, et Ants ise on alati väljas ja paneb käe külge, kui midagi vaja teha on.
Nii saavad kiriku juures abiks olla laulukoorid, naisring, mehed, noored, leeriskäijad. «Möödunud aastal oli oma kaheksa talgupäeva, suur hulk asju sai tehtud,» meenutab Tooming mõtliku moega ja lisab, et varsti võetakse maha kirikusse viiva jalgtee äärsed elupuud.
«Neid pole pügatud ja eks nad ole niimoodi üle kasvanud. Istutame uued asemele.» Kohe meenub naistele, et keegi, kes läheduses matusepärgi teeb, kindlasti leiaks kasutuse elupuu okstele.
Mõte liigub ja ma näen, kui hästi on töötegijad kursis siinsete inimeste ja oludega, püüdes võimalikke lahendusvariante otsida. Ise arvavad nad, et teatud mõttes on Peetri kirik ikka piirkonna oma, sest luterlikke kirikuid Tartu linnas siinpool Emajõge rohkem pole.

Teenimise vaimust
Laua ümber ongi koos eri põlvkonnad. Helena Väljan õpib Tartu ülikoolis usuteadust ja tuli seeläbi ka siinse koguduse liikmeks. Noortetööle on vaja hoog sisse saada ja selle organiseerimine sättida nii, et oma õpingud unarusse ei jääks.
Margit Vaikmäe pilditegemist ära oodata ei jõuagi, sest kantselei tööaeg algab ja inimesed juba ootavad. Margit on tulnud koguduse juurde koorilaulu kaudu, ristitud, käinud leeris, laulatatud, lasknud ristida oma lapsed, õnnistada maja. Kui ta mõni aeg tagasi kinnisvaramaakleri kohalt lastega koju jäi, selgus peagi, et tagasi teda väga ei oodatagi, ja nii julges ta oma teadmisi ja abi pakkuda koguduse juures.
Õige pea oligi tarvis võtta õpetaja Kalle Mesila abikaasalt Mairelt sekretärikohustused üle. Tegemist koguduses jätkub, olgu siis suhtlemine liikmetega või kogudusest väljapoole, samuti üsna kirikukaugete inimeste vastuvõtt.
Kohvilauas on nii Margit kui teised rõõmsad, sest just selsamal hommikul oli kantseleisse sisse astunud härrasmees, kes, lugenud ette kõik oma oskused, mis ta teha mõistab, küsinud, mida ta koguduse heaks teha saab ja kuidas võib siin kasulik olla.

Aastatega koguduse juurde kasvanud
Proua Õie Kuperjanov teab aga rääkida hoopis kaugetest aegadest, mil ta lapsena koos perega Tartusse jõudis ja pere siin kirikus käima hakkas. «Ja muidugi see sõda! Kõik oli puruks, see oli nii masendav, kirik sai ju ka pihta. Mäletan, kui sõitsime siit kiriku nurga pealt hobusega mööda, naine lamas surnult maas ja väike laps nuttis kibedasti tema juures.
Arutati, kas saab ehk last endaga kaasa võtta, aga isa lootis, et ehk leidub keegi, kes seda siin linnas teeb; oma pere, kus ka hulga suid toita, pidi nagunii maapakku minema. Aga Jumal on meid hoidnud, selge see, ühel hetkel olime puupaljad, ei olnud meil varanatukestki, kõigega tuli otsast alata. Aga ma ütlen: kes tööd ei karda, see saab alati hakkama, olgu välised olud millised tahes. Nüüd võin ma tänuga tagasi vaadata – mul on korralik elukoht, samuti mu lähedastel, oleme oma lapsed saanud koolitatud. Palju on põhjust tänulik olla.»
Küsin, miks ta just koguduse ja kiriku oma ellu on valinud, arvestades Tartu erinevate võimalustega, mida seenioridele tegevuseks ja kooskäimiseks pakutakse. «Ei oskagi täpselt öelda, siin on rahu, mõistmine ja tasakaal. Olen leidnud oma teel Jumala ja ega seda saagi ju kusagilt mujalt otsida kui ikka kirikust, nagu ka oma küsimustele vastuseid.»
Pärast väikest pausi hakatakse otsi kokku tõmbama, kes läheb lapselapsi hoidma, kes tööle, kes kooli. Et siis jälle koguduse keskele tagasi tulla.
Mari Paenurm