Suhetest, Jumala abiga

Laps on Jumala kingitus vanematele. Väikese inimese sünd siia maailma toimub läbi valu ja kriisi. Kuidas vanemad ja laps sünnitusvalu ning kriisiga toime tulevad, sõltub paljuski suhetest. Milline on vanemate omavaheline suhe lapse eostamise hetkel, nende suhe ümbritseva kogukonnaga, iseenda vanemate, esivanemate ja Jumalaga. Kõik see on minu hinnangul määrava tähtsusega lapse vaimse tervise ning heaolu kujunemisel.

Kreeka munkpreester püha Porfirios (1906–1991) kirjutab („Püha Porfiriose elu ja õpetused“, EAÕK, 2014. Toimetanud ülempreester Mattias Palli), et laste kasvatamine algab nende eostamise hetkest, et loode kuuleb ja tunneb ema kõhus kõike. Sedasama kinnitab ka tänapäeval tõenduspõhine psühhoteraapia. Porfirios jätkab, et kui ema ei taha last, kui ta teda ei armasta, siis loode tunneb seda ja saab hingehaavu, mis saadavad teda kogu elu. Kui ema tunneb aga oma südame all oleva loote vastu armastust, on ise rõõmus ja rahulik, kandub see kõik müstilisel viisil lapsele edasi.

Laste käitumisel on vanemate seisundiga otsene seos. Vanemate omavahelisest halvast või katkisest või koguni täielikult katkenud suhtest saavad haavata lapsed ning see peegeldub laste tervises ja neil on keeruline toime tulla inimsuhetega nii koolis kui ka hiljem täiskasvanuna. Ei ole olemas valdkonda, kus suhetel poleks oma osa.

Püha Porfirios ütleb, et perekonnal lasub suur osa vastutusest inimese vaimuliku seisundi eest. Ta jätkab: „Et lapsed vabaneksid mitmesugustest sisemistest probleemidest, ei piisa nõuannetest, sundimisest, loogilistest argumentidest ega ähvardustest. Need teevad olukorra pigem hullemaks. Olukord paraneb tänu vanemate puhastumisele.“

Mida tähendab vanemate puhastumine? Hingehoius algab puhastumine iseenda olemasolu jaatamisest, millele järgneb meeleparandus. Teisiti öeldes: laste tervise paranemine algab täiskasvanute leppimisest iseendaga, mis tähendab, et astutakse suhtesse iseendaga nii heas kui halvas ja otsustatakse lõpetada põgenemine (loe: asendustegevused). See kandub üle ka ligimesesuhtesse. Meeleparanduse vili tuleb nähtavaks taastatud suhte rõõmus.

Suhtesse astumine nõuab teist osapoolt. Võimatu on iseennast päriselt kohata, kui puudub teine inimene. Ida-Soome ülikooli psühholoogiateaduskonna emeriitprofessori Mikael Leimani sõnul saab inimene teha oma elus muudatusi siis, kui temaga liitub veel teine inimene, kes annab talle lootust. Inimesed muutuvad ja arenevad siis, kui sünnib ehe kontakt ning tekib pikaajaline suhe.

Inimese maise elukaare sisse mahub palju kriise ja kaotusvalu, aga ka rohkelt õnnestumisi ning rõõmu. Kui inimsuhetesse tuleb liiga palju kaotusvalu ja pettumusi, asendatakse inimsuhted millegi muuga, nii nagu näiteks tegi üks minu hea tuttav soome proua. Ta otsustas pärast kahte abielulahutust ja laste täisealiseks saamist teha kannapöörde ja kolida linnast maale. Proua ostis vana maja, kus kaev ja käimla on õues, ning pühendus vana maja uurimisele ja remontimisele. 

Ta võttis tänavakoerte päästmisega tegeleva organisatsiooni kaudu mõne aasta jooksul kolm koera. Mulle oli arusaamatu, miks ta tahtis maksta nende hüljatud koerte saamiseks kopsakaid summasid. Kaks koerakest tulid Hispaaniast ja kolmas Horvaatiast.

Proua kutsus mind külla, kuid vabandas ette, et ei saa mind majas vastu võtta, kuna ühel koeral on „närvid läbi“ ja ta ei suuda taluda võõraid inimesi. Õues istudes selgus, et võõrustajal on kolm täiskasvanud last ning need kolm koera peegeldavad mingil müstilisel moel tema laste iseloome – iga koer on loomult ühe tema lapse sarnane.

Aastate pärast suri too nõrganärviline koer. Omanikule oli see suur kaotus. Ta korraldas matmise, jagas koerast kauneid mälestusi ega teadnud, kuidas seda tühja kohta täita. Aga siis sündis talle esimene lapselaps! Nüüd elab ta kahe koeraga ja aega jääb ka lapselapsele. 

Olgu öeldud, et naise enda vanemad lahutasid, kui ta oli teismeline, ning ema ja tütre suhe jäi aastateks katki. Ema hülgas tütre, kui liitus ühe usulahuga ning tütar ei nõustunud talle järgnema. Nüüd on tema ema eakas ja suhtleb taas tütrega kõrgest east tekkinud abivajaduse tõttu. Või on tütar pigem leidnud tee, kuidas astuda emaga uuesti suhtesse. Jumal teab.

Valamo kloostri staarets Joann ütleb oma vaimulikes kirjades, et maailm meie ümber muutub, kuid muutumatuna püsib inimhinges vajadus vaimult lähedase vestluskaaslase järele, kes suudab mõista, lohutada ja andestada mitte hukka mõistes. Suhtes me sünnime, suhetes läheme katki ja suhetes ka paraneme ning lõpuks uinume ülestõusmise lootuses igavikku ja meid jäävad meenutama suhtejäljed.

Anneli Anna Tamme,

EELK UI diakoonia ja hingehoiu üliõpilane