18. detsembril 70. sünnipäeva pidanud Marge Pikner on Nõmme Rahu koguduse arhivaar-raamatukoguhoidja ja laulukoori liige.

Proua Margega vesteldes meenus kohvireklaam, mis lõppes sõnadega: «Ja juttu jätkub kauemaks.» Vanadest raamatutest, filmidest ja näitlejatest võib temaga pajatada lõputult. Ta oli lõpetanud Tallinnas keskkooli, läinud Tartusse kaugõppesse žurnalistikat õppima, kuid sattus tööle filmilaenutuse- ja reklaamivalitsusse.

Töö köitis teda sedavõrd, et valitud erialal polegi ta kunagi töötanud. Toimetajana filmilaenutuses töötas ta läbi kogu filmialase kirjanduse ja katalogiseeris kõik möödunud sajandi algusest Eestis linastunud filmid. Kaarte sai paarsada tuhat, aastaid kogunes sellel tööpostil 40. Siis filmilaenutus likvideeriti ja kogu elutöömuutus olematuks.

22 aastat tagasi hakkas ta koos mehega käima metodisti kirikus ja sealses kooris laulma. Seal said nad leeriõnnistuse. Ent Nõmme lähedal elades ja sealses kirikus käies tundsid nad hingelähedust – 1989. aastast on nad Nõmme Rahu koguduse liikmed.

Toonane õpetaja Voldemar Ilja pakkus proua Margele korrastada ja süstematiseerida arhiivi ning koostada koguduse kroonika. Leiduvate materjalide põhjal jõudis ta ajas tagasi möödunud sajandi algusesse (kogudus asutati 1913), tema töö avaldati koguduse häälekandjas Rahu Hääl.

Ühest tööst kasvas välja järgmine: arhiivist tuli välja õpetajate Klausi ja Eilarti raamatuid ja nii tekkis mõte luua kogudusele raamatukogu. Aastal 2000 tuli kogudust teenima õpetaja Ove Sander ja toetas mõtet igati kutsudes rahvast raamatuid annetama. Marge Pikner sai enda käsutusse väikese toakese.

Kuidas sinna küll kõik see hinnaline vara sisse mahub, on peaaegu ime. Raamatuid on praegu 4500 nimetust, kartoteegis igaühe kohta kaks kaarti: üks pealkirja, teine autori järgi. Marge sõnul jaguneb kogu kolmeks üsna võrdseks osaks: vaimulik, teabe- ja aimekirjandus ning ilukirjandus. Tulevikus unistab ta kartoteegi arvutipõhiseks viia ja koostada koguduse surnud hingede registri. Õpetajalt sai ta selleks ka vana arvuti.

Kõige vanemad trükised pärinevad 1700ndate aastate keskelt, enam on neid aga 19. saj II poolest, neid muidugi välja ei laenutata. Naeratades ütleb ta, et osa leide on tulnud pööningult ja sodi seest. Rahvas on toonud vanu lauluraamatuid, järele jäänud mõnest surnud naabrist või sugulasest. Mõni väljaanne on eksootiline, näiteks saksakeelne koraan. Ah, ja lisaks on veel perioodika, vanad laululehed jm.

Proua Margel on kodus 9000 raamatut. «See on nagu haigus,» naerab ta. Tema lemmikraamatud on luule vallast: teda köidavad meie poetessid Betti Alver, Marie Under, Leelo Tungal jt. Ent nägemispuudulikkuse tõttu kuulab ta viimasel ajal pigem klassikalist muusikat. Ja käib igal esmaspäeval ja pühapäeval vabast tahtest mõne tunni paarikümnele huvilisele raamatuid laenutamas, muul ajal töötab ta kümnendat aastat Kristjan Raua majamuuseumis.

Oma töö ja tööpaiga kohta Rahu koguduses ütleb ta: «Olen nii õnnelik, see on ilus tuba. Raamatud kaunistavad alati. See on kiriku vara, mida rahasse ümber panna ei saa – see on vaimne väärtus.» Soovime Marge Piknerile omalt poole kauneid jõule ja kindlat jalgealust, kui ta oma väikses toakeses laua otsa ja mõni kord ka veel laua peale asetatud pingikese otsa ronib, et kõrgelt lae alt kätte saada mõnd otsitavat teost. 

Rita Puidet