Suure-Jaani muusikafestival panustab tulevikku

22. jaanuari päevaharjaks kogunes muusikaakadeemia (EMTA) orelisaali tõsine seltskond eesotsas Suure-Jaani vallavalitsuse, Eesti Kontserdi ja rahvusvahelise Artur Kapi ühingu tippesindajatega. Kohal olid pressiinimesed ajalehest Leola, Klassikaraadiost, Tallinna TVst jm. Põhjus – seniste tegijatega ühines nüüd ametlikult pikaajalise koostöölepinguga ka EMTA (koostöö on sisuliselt toimunud juba aastaid). Lepingu eesmärk sai meil selgelt pealkirjastatud, ent puudutagem seda ka lühikokkuvõtetega sõnavõttudest.
Rektor prof Peep Lassmann ütles, et suviti muusikat Eestis jagub, kuid Suure-Jaaniga ollakse seotud juba ajalooliseltki – pärast Tallinna 1944. a märtsipommitamist põgeneti ja viidi kursused lõpuni Lahmusel (oma kutsediplomi sai seal samal kevadel kätte Villem Kappki). Lassmanni meelest on tähelepanu vääriv see, et Suure-Jaani vald on teistest enam toetanud oma festivali, nüüd laieneb tegevus senisest ajaraamist (17.–23. juuni) väljapoolegi.
Vallavanem Tõnu Aavasalu kiitis Kapi ühingu tuge. Igal aastal otsitakse uusi väljundeid, tegutsetakse järjepidevuse nimel. Kui ligi paarkümmend aastat tagasi tagasihoidliku pakkumise juureski kuulajaid ei jätkunud, siis praegu pole publiku osas mingit muret. Üritused katavad erinevate kohavalikutega kogu suure valla.
Kunstiline juht prof Andres Uibo, festi andunud generaator, alustas taas 1990ndate lõpu meenutamisega Suure-Jaanist kui hädisest asumist. Paisu tagant saadi välja oluliselt tegusa vallavanema Rein Valdma ajal, nüüdseks jagub külastajaid kuue tuhande ja enamanigi.
ERSO tuleb tänavu Suure-Jaani juba 14. korda, iseäranis tahteliselt kohe pärast gümnaasiumi uue hoone suurepärase akustikaga saali valmimist (tänavu Mozarti «Reekviemiga» Latvia koori peaosalusel Darrell Angi juhatusel). Darrell Ang (Singapur/Prantsusmaa) on olnud Grammy nominent, tänavu astub festivalil üles juba kolmandat korda, käinud, muide, ka sookontserdil.
Mullu avastasid vokalistid ülisobiliku Kondase saali endises gümnaasiumimajas. Üldse köidavad publikut just hästi erinevad püüned: kaks kirikut, majamuuseumid, Lõhavere linnamägi, mõisad, Navesti kaldaid palistavad puhkerajatised, veskid … Vald on suvine kokkusaamise paik omamoodi tervele Euroopale, selles suunas püüeldaksegi. Ühe näitena tõi Uibo saksa kunstniku Gila Wiemeri, kes oli nüüdki Jeruusalemmast kohale tulnud.
Erilise rõhuasetusega pajatas Uibo noortele mõeldud lauljate ja loomingu konkurssidest ning nende eestvedajast Martti Raidest, festi mõttelis-vaimsest sidemest Peterburiga (A. Kapp, J. Köler). Samas nentides, kui vahva on kuulda näiteks hiinlast Mart Saare romansse esitamas. Rahvusvahelise mõõtme suunas liiguvad mõtted eriti aga nn andekoja rajamisega linna südames, kus plaanitakse noortele parimad tingimused mitte üksnes muusika, vaid kõikide kunstide vallas. (Hoone projekt oli orelisaaliski vaadata).
Festivaliga kõige tihedamini seotud (ja üldse üks meie tegusaim interpreet) tšellist Aare Tammesalu meenutas sookontserte suure mõnuga – inimene on looduse osa, mitte vastupidi! Gila Wiemer oli/on vaimustatud eeskätt sookontsertide suurest rahust, ta nimetas üritust protsessiooniks. Kõrgrabas valitseb üle kõige harmoonilisus: käo kukkumine, kunstmuusika ja «metsaorkestri» sulandumine, inimeste vaba olemine, valguse järkjärguline imme läbi puude võrade … Wiemer lubas suveks Suure-Jaani tuua näituse oma teostest.
Seejärel antigi tähtsad allkirjad. Kas kohustavad? Pole tähtis, sest ülemaks kohustusest väljendab antud akt tahet teha. Oleviku kinnitamist ja tuleviku avardamist.
Kohtumiseni Suure-Jaanis 17.–23. juunil.
Ivalo Randalu

Toimetus soovib Ivalo Randalule õnne 80. sünnipäeva puhul.