Süüria kodusõda: tagamaad ja mõju Lähis-Idas

 18. detsembril 2010 Tuneesias alanud suur protestide laine levis ja sai tuntuks „Araabia kevade nime all“, mille laineharjal, 26.01.2011, toimusid Süürias esimesed opositsiooni meeleavaldused. Kodusõda Süürias kestab juba üle kahe aasta, president Bashar al-Assadi baathistlik režiim pole suutnud opositsiooni maha suruda ega ka opositsioon valitsevat režiimi kukutada. Hiljuti pingestus olukord veelgi –  suure tõenäosusega valitseva režiimi või tema toetajate keemiarünnaku tagajärjel opositsioonilisele Damaskuse eeslinnale Ghoutale, kus täpsustatud andmetel sai surma või hukkus 1429 inimest, sealhulgas 426 last.[1] 2012. aastal nimetas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama keemiarelvade kasutamist opositsiooni vastu kui võimalikku “punast liini” rahvusvaheliseks karistusaktsiooniks. 31. augusti hommikul lahkus Süüriast ÜRO inspektorite rühm, kes oli saadetud rünnakupiirkonda tõendeid koguma.

Vaade Süüria ajalukku
Süüria on alati olnud multietniline piirkond, kus leidub samuti väga palju erinevaid usulisi konfessioone: sunniite, šiiite (sh alaviidid), druuse ning kristlasi ja rahvusrühmi: araablasi, kurde, assüürlasi, turkomane, tšerkesse, armeenlasi jt. Kurde on Süürias küll erinevatel andmetel vaid 5-9 %, kuid nad kontrollivad suuri väheasustatud territooriume Kirde-Süürias.[2] Sunni moslemeid on üle poole riigi rahvastikust. Oluline usuline vähemusgrupp Süürias on druusid, šiia moslemitest eraldunud, kuid rituaalid sisaldavad mitmeid kristliku liturgia elemente.  Kristlasi on Süürias umbes 10% (2,5 miljonit), arvukaim kristlik konfessioon on Antiookia kreeka õigeusu kirik. Riiki valitsev Assadi klann kuulub alaviitide hulka. Alaviidid on Süürias selge vähemus (umbkaudu 15% elanikkonnast) ja  vähemalt formaalselt peetakse neid šiiitide haruks, kuid keda ei usalda sunniitide kõrval ka mitte kõik šiiidid, kuna paljud nende rituaalid on vastuolus mitmete islami põhimõtetega. Alaviidid tunduvat liiga klannilikud.

Kindlasti ei ole tegemist vähearenenud „kolmanda maailma“ riigiga, vaid ühe tänase Euroopa ja Idamaade tsivilisatsiooni sünnipaigaga. Süüria kirjalik ajalugu on tänaseks ligi 5000 aastat pikk. Samas pole usutav, et Süüria oleks lähitulevikus valmis „läänelikuks demokraatiaks“, vastavad avaldused mõjuvad utopistlikult.[3]

Süüria Assadi võimu all
Kui nt Saddam Hussein toetus klannipõhiselt Tikriti piirkonna sunniitidele, siis Assadi režiim toetub loode-Süürias Latakia ümbruses elavatele šiiitlikele alaviitidele. Seejuures ei saa Assadi režiimi nimetada kindlasti šiiitlikuks. 1999. a. surus Hafez al-Assad maha alaviitide ülestõusu Latakias ja riigiisana teostas ta erinevate gruppide vahel pigem “jaga ja valitse” poliitikat. Bashar al-Assad on esmapilgul üsna lääneliku taustaga silmaarst, kes praktiseeris Londonis the Western Eye haiglas ja valmistus teadlase karjääriks oftamoloogia alal. Tema abikaasa Asma, sunniit ja Süüria päritolu briti kardioloogi Fawraz Akhrasi tütar, on sündinud Londonis ja kasvanud ning hariduse saanud Suurbritannias. Hafez al-Assadi järglaseks pidi esialgu saama hoopis tema vanem poeg Bassel ja Bashar hoidis võimumängudes madalat profiili.

Basseli hukkumise järel autoõnnetusel 1994. a. olukord muutus, Hafez al-Assad nimetas Bashari oma troonipärijaks ning kutsus kodumaale tagasi, kus Bashar astus prantslaste poolt 1932.a asutatud suurte traditsioonidega Homsi sõjaväeakadeemiasse. Edukast silmaarst tegi kiiret sõjaväelist karjääri, tõustes juba 1999 a. koloneliks. Kui Hafez 10. juunil 2000 suri, sai Basharist isa järglasena ühtäkki Süüria president, sõjaväe ülemjuhataja,  talle omistati kindralleitnanti auaste. Süüria Baathi partei kongressil 20. juunil 2000 valiti ta Süüria partei peasekretäriks ja esitati  presidendikandidaadiks. Süüria parlament muutis põhiseadust, vähendades presidendikandidaadi miinimumvanuse 40-st 34-le aastale, Bashar oli tol hetkel 34 aastat vana. Juba Hafez al-Assadi ajal algas Süürias valitseja isikukultus – igal pool presidendi kujud, pildid, teda ülistati meedias ja televisioonis. Bashar Assad on perekondlik inimene ja väga seotud oma sugulastega ja klanniga. Assadi sugulasi ja sõpru määrati ja määratakse võtmepositsioonidele. Üks selline mõjukas tegelane oli Tartusis sündinud alaviit Assef Shawkat (1950-2012), kes sai surma terroristliku akti käigus juulis 2012. Assef oli endine sõjaväelise luure ülem, Süüria kaitseminister ja kindralmajor, kes kuulus Assadi alaviitlikusse klanni ja oli abielus Bashar Assadi õega Bushra’ga.

Assadi klanni võim Süürias on täiesti võrreldav teiste tema kaasaegsete Lähis-Ida despootlike diktaatoritega, nagu Saddam Hussein Iraagis, Muammar al-Gaddafi Liibüas, Hosni Mubarak Egiptuses. Sellist valitsemissüsteemi iseloomustavad onupojapoliitika, tohutu korruptsioon, karm valitsemisviis ja repressiivmeetodid. Assadi režiim Süürias toetub salapolitsei piiramatule võimule – kõik need omadused on olnud omased Lähis-Ida despootidele alates muistsest Assüüriast, Babülooniast või isegi varasemast.[4] Oma isa järglasena valitseb Bashar Assad oma riiki nii, nagu seda valitsesid muistsed hõimuliidrid ja despoodid või araabia kaliifid.

Režiimi säilimisest on huvitatud Iraan ja Venemaa, sest Süüria on nende olulisemaid liitlasi regioonis. Iraan ja Süüria vajavad teineteist, sest Lähis-Idas domineerivad sunniidid ja sunni monarhiate naftarahad. Süüria on Iraani jaoks ka oluline lüli tema ideoloogilise liitlase Liibanoni šiiitide organisatsiooni Hezbollah varustamisel. Nii Nõukogude Liidu kui ka Venemaaga on Assadi režiim olnud traditsiooniliselt heades suhetes, saanud alati nii diplomaatilist kui sõjalist abi. Süürias suuruselt teises sadamalinnas Tartusis asub Venemaa viimane sõjaväebaas väljaspool end N.Liidu alasid, ja Venemaa jaoks strateegiliselt väga tähtis. Kanada Kuningliku Sõjaväekolledži poliitikaprofessori Hassan-Yari arvates[5] on Süüria ainus riik regioonis, kus venelased võivad loota suuremale mõjule, samuti taotlevad venelased tugevamaid positsioone rahvusvahelises poliitikas. Süüriat toetab veel Hiina, küll ilma otsese omakasuajendita, kuid ei tasu unustada, et Hiina on Süüria üks tähtsamaid kaubanduspartnereid ning nad on teinud sinna ka olulisi investeeringuid.[6] Pealegi on Hiina varemgi jäigalt seisnud rahvusvahelise sekkumise vastu riikide siseasjadesse.

Süüria konflikti lahendamine on jällegi tõstnud esile Westfaali rahu aegadest 17. sajandil pärit riikide siseasjadesse sekkumise taunimise põhimõtete vastuolu kaasaegse rahvusvahelise ühiskonnakorraldusega, mis väärtustab inimõiguseid ja peab neid riikide õigustest olulisemaks. Riikide suveräänsuse printsiip ei luba 21. sajandi valitsejatel karistamatult pidada sõdu oma enese rahvaste vastu.[7] Viimase aasta jooksul on Süürias hukkunud üle 95 000 inimese.[8] Süüria ühiskond on kodusõja tagajärjel lõhestunud. Assadi vastase opositsiooni moodustavad erinevad kildkonnad islami äärmuslastest liberaalse intelligentsini, keda ühendab vaid vastasseis valitsevale režiimile. Paljud toetavad Assadi režiimi sel lihtsal põhjusel, et nad kardavad opositsiooni võimuletulekut veelgi rohkem. Nagu “Araabia kevade” sündmused on näidanud, siis Läänele sobivate liberaalsete poliitikute tegelik mõjujõud ühiskonnas võib jääda marginaalseks ning rahva toetusele apelleerides võivad esile kerkida hoopis teised, kelle vaated ei pruugi sobida Lääne ootustega. Relvastatud vastupanugruppidest ühendab Vaba Süüria armee mõõdukamaid ja sekulaarsemaid opositsionääre ning sinna kuulub mõnede ekspertide hinnangul umbes 80 000 võitlejat. Islamiäärmuslaste ja salafistide põhiline jõud on Jabhat al-Nusra (Suur-Süüria Rahva Toetusrinne), kelle eesmärk on kehtestada Süürias pan-islamistlik islami kalifaat ja šariaadi õigus ja keda on süüdistatud ka koostöös al-Qaedaga. Arvatakse, et Jabhat al-Nusra koondab umbes 6000 võitlejat, kuid peale nende tegutseb Süürias veel teisigi islamiäärmuslikke gruppe.

Opositsioon
Assadi vastu tegutseva opositsiooni tegevust dikteerivad paljuski just Saudi Araabia ja Katari poolt toetatavad islamistlikud jõud. Kui  islamiäärmuslased (sh salafistid) suudavad Assadi režiimi kukutamise järel võimule tulla, siis võib oodata Süüria islamiseerimist ning samuti et radikaalsete vaadetega usufanaatikud hakkavad mängima aina olulisemat rolli Lähis-Ida poliitilisel maastikul. Võib tekkida ohtlik olukord, kus islamistid muutuvad domineerivaks jõuks Lähis-Idas. Seega on islami ja eriti selle kõige radikaalsema elemendi roll maailma poliitikas aina kasvamas.[9] Süürial on islamismiga täiesti omamoodi suhe.[10] Barry Rubin kirjeldab Süüria islamismi nii: „Islamismi mõttes on Süüria tähelepanuväärselt anomaalne piirkond. Süürias on ametlikult sekulaarne riigikord, mida juhivad mittemuslimid, kuid hoolimata sellest on Süüriast saanud üks peamisi islamismi toetajaid araabiakeelses maailmas.”[11]

Süüria opositsiooni keskne organisatsioon on Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvusliku Koalitsioon, mis on moodustunud Rahvusnõukogu, kohalike koordinatsioonikomiteede ja Vaba Süüria armee baasil ning esindab Süüriat ka Araabia Liigas. Alates 2013. a. juulist juhib koalitsiooni mõjukasse Shammari hõimu kuuluv jurist Ahmed Jarba, kellel on head suhted Saudi Araabiaga ja kes vahetas välja seni koalitsiooni juhtinud mõõduka islamivaimuliku Moaz al-Khatibi. Saudi Araabia, Katar ja Türgi ongi olnud opositsiooni kõige suuremad toetajad. Opositsiooni kõige mõjukamaks organisatsiooniks on peetud Moslemi Vennaskonna Süüria haru, mis loodi 1942. a. Mustafa al-Sibai poolt ning alates 1964 on tegutsenud põranda all. Nende tugipunktid on Hama, Homs ja Damaskus. Kuigi mõned kurdid eesotsas ajalooprofessor Abdulbaset Siedaga on silmapaistvatel kohtadel opositsiooni ridades, siis valdav osa neist on ühinenud sõltumatusse Kurdi Ülemnõukogusse, mis on tihedates sidemetes kurdi liikumistega Iraagis ja Türgis. Assadi režiim on olnud edukas kurdide enda poole võitmisel, viies 2012. a. väed kurdi aladelt välja ja lubades neile autonoomiat, mida neil islamistidelt on raske oodata.[12] Üks võimalik lahendus Assadi kukutamise järel on Süüria lagunemine kurdide, druuside, alaviitide valitsetavateks väiksemateks aladeks või isegi väiksemateks riikideks, mille järel on pikaajalise kodusõja oht eriti suur. Halvimal juhul võivad Süüria alad osaliselt või täielikult sattuda Al-Qaeda, Moslemi Vennaskonna, salafistide või muude radikaalsete või lausa terroristlike islamistlike rühmituste kontrolli alla.

Süüria on oluline strateegiline sõlmpunkt, kus ristuvad mitme suurvõimu: USA, Euroopa Liidu, Venemaa ja Hiina, aga ka regionaalsete jõudude: Saudi Araabia, Iraani, Iisraeli ja Türgi huvid. Saudi Araabia toetab Assadi režiimi kukutamist ja Süürias olevaid sunniite. Radikaalsed islamistid tahavad kindlasti suurenda oma mõju ning haarata riik täielikult oma kontrolli alla. Lähis-Ida piirkonna ühele võimsamale riigile Iraanile on tähtis Süüria püsimine Iraani mõjusfääris. Süüria abil saab Iraan Hizbollahi kaudu mõjutada ka Liibanoni ning avaldada survet Iisraelile. Süürial on Iisraeliga juba vana tüli kui Süüria koos teiste araabia riikidega osales mitmes sõjas Iisraeli vastu – 1948. a. sõjas, kuupäevases sõjas 1967. a  ning Jom Kippuri sõjas 1973. Kuid need sõjalised konfliktid Iisraeliga polnud araabia riikide jaoks edukad, kuna Süüria ning tema liitlased said lüüa. Kuuepäevase sõja käigus Iisrael okupeeris Süüriale kuuluvad Golani kõrgendikud.

Iisrael ei taha näha sõjaliselt tugevat Süüriat, kuid usufanaatikute või muude ekstremistide võimule pääsemine Damaskuses oleks nende jaoks veelgi halvem lahendus. USA lähtub Lähis-Ida poliitikas paljuski just oma peamise liitlase Iisraeli huvidest, kuid rahvusvaheline sekkumine Süüria sündmustesse on olnud erinevatel põhjustel takistatud. Iraagist ja Afganistanist saadud kogemused ei toeta välist sekkumist, sest sõjalise interventsiooni hind on kõrge. Ameerika Ühendriigid on lootnud, et ehk vaibub kodusõda iseenesest ja nad ei pea sõjaliselt sekkuma. Lisaks Venemaa ja Hiina vastuseisule ei usalda ameeriklased opositsiooni ja kardavad ameerikavaenuliku islamirežiimi tekkimist Süürias.[13] Rahvusvaheline sekkumine eeldab ulatuslike massirepressioonide jätkumist Assadi režiimi poolt ning ka sel juhul võib tegemist olla pigem Liibüa-laadse toetusoperatsiooniga, mis välistab otsese sõjalise sekkumise.

 

 

 

 

Holger Mölder, filosoofiadoktor

 

 

 

 

 

Vladimir Sazonov, filosoofiadoktor