Suurpõgenemise mälestusteenistus

19. septembril oli Tallinna Jaani kirikus mälestusteenistus „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“, kus meenutati 74 aasta möödumist eestlaste suurest läände põgenemisest pealetungiva Punaarmee eest.

Teenisid peapiiskop Urmas Viilma, EKNi president emeriitpeapiiskop Andres Põder, Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja Eve Kruus ja EAÕK preester Justinus Kiviloo. Muusikaga teenisid Tiia Tenno (orel), Pille Lill (sopran), Neeme Ots (trompet). Mälestusteenistusest võttis osa president Arnold Rüütel.
1944. aasta septembris olid kümned tuhanded eestlased sunnitud lähenevate Nõukogude vägede eest kodumaalt põgenema. Liiga selgelt oli meeles nõukogude võimu esimese okupatsiooniaasta terror. Kui palju sunnitud minejaid oli, pole täpselt teada.kindlalt võib aga öelda, et ei ole ainsatki perekonda, kes ei kannatanud küüditamise läbi, ei ole ka ühtki peret, keda suurpõgenemine ei oleks puudutanud. Mälestusteenistusel mõeldi neile, kes pidid põgenemise ränga valiku tegema, kes läksid ju samuti pommide alla, läksid teadmatusse, ja mõeldi ka neile, kes enam kunagi koju tagasi ei jõudnud.

Lootus Jumalale
Jutluses meenutas peapiiskop Viilma oma Eesti lendurist vanaisa Johannest, keda ta kunagi kohata ei saanud ja kes 1944. aastal Eestist lahkudes tegi viimase madallennu üle oma Saue kodutalu. See jäi tulevase peapiiskopi siis kaheaastasele isale viimaseks lapsepõlvemälestuseks oma isast. Vanaisa tunnistati sõjas kadunuks ja alles 20 aastat hiljem selgus, et ta oli jõudnud Kanadasse. „Minu enda kõige lähedasem kontakt vanaisa Johannesega oli siis, kui ma perega Kanadas tema haual palvetasin,“ meenutas Viilma.
Kõik valikud olid halvad: kes jäid, pidid olema valmis vägivallaks ja ülekohtuks, paljusid ootas tee Siberisse. Kes lahkusid, jätsid maha kodumaa ja lähedased, paljud pered purunesid. „Sellistel hetkedel pandi lootus selle peale, kelle olemasolu polnud varem tõsiselt võetud,“ kõneles peapiiskop. „Kui kõik, mis sul on, muutub olematuks, saab kõige reaalsemaks see, kes muidu on olnud olematu, kuid nüüd on ainus, kellest kinni hoida – see on Jumal.“

Põgenemise raske tee
Ema mälestusi küüditamise eest põgenemisest vahendas Ilvi Jõe-Cannon. Neljalapseline pere otsustas algul Soome sõita ja seal sõja lõppu oodata, ent varsti selgus, et Soome jäämine ei oleks ohutu olnud. Tee viis nagu tuhandeid teisi laevaga Gotenhafenisse (nüüd Gdynia). Järgnes raske teekond läbi Saksamaa, aastad põgenikelaagrites, kuni 1950. a alguses pärast kümnepäevast merereisi USAsse jõuti.
Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esindaja Iivi Zajedova kutsus üles tähistama suurpõgenemist eraldi mälestuspäevana, nii nagu meie kalendris on tähistatud küüditamise mälestuspäevad. Samuti peaks koolide õppekavadesse viidama sisse pagulasajalugu tutvustav osa.
1944. aasta suvel ja sügisel põgenes Eesti territooriumile tungiva Nõukogude armee eest merd ja maad mööda läände umbes 80 000 inimest, kellest teel hukkus kuni 9%.
Tiiu Pikkur