Sven Danell – eestlaste hea ja ustav sõber

(Algus eelmises EKs.)

1937. aasta teisel poolel tuli Danellide perekonnal ometi Eestist lahkuda. Selleks ajaks oli Sven Danell pidanud neli aastat Noarootsi koguduse peaõpetaja kohta (alates 1933), olnud Saare-Lääne praostkonna abipraost, kirikupäeva ja usuteadlaste konverentsi liige, Haapsalu rootsi eragümnaasiumi õpetaja, tegutsenud meremeeste misjoni teenistuses ning teinud usinalt kaastööd ajalehele Eesti Kirik. Danelli tegevuse mitmekülgsus näitab hästi tema võimekust, töökust ning kõneleb usaldusest, mis talle kirikus ja mujalgi osaks sai.

Oma Eesti-aastad võttis Danell meisterlikult kokku 1952. aastal ilmunud mälestusteraamatus «Guldstrand» – «Kuldrannake» (tlk Anu Saluäär. Ilmamaa 1999). Vahest kõige tabavama iseloomustuse sellele teosele annab Niclas Trouvé, siis Rootsi saatkonna esimene sekretär.

Ta kirjutab raamatu eessõnas: «Kui ma 1997. aastal saabusin oma uuele ametikohale Tallinna Rootsi saatkonda, külastasin üsna pea ka Abiolandi ja Riguldi valda. /…/ Paikkonna tulihinged soovitasid mul kustutada oma teadmisjanu, kasutades teejuhina Sven Danelli «Kuldrannakest». Vähesed nõuanded on mu elus osutunud nii väärtuslikuks kui see. Ja varsti olingi ma kirjanduslikul matkal, seltskonnaks rannarootslased, noored pässid, Noarootsi taadid ja Dunkelmanni kukk, jah, virtuaalselt reisisin ma koguni 1936. aasta idamaise hõnguga Petserisse!»

«Kuldrannake» ongi eelkõige terase keele- ja kultuuritaju ning erakordse huumorimeelega talletatud originaalne kajastus eestirootslaste elust enne II maailmasõda. Kirjeldatakse aga näiteks ka kohalikke baltisakslasi, peatutakse põgusalt eesti kirikulool ning antakse üldine hinnang noorele vabariigile.

Raamatu väärtuslikumate peatükkide hulka kuulub kindlasti Danelli mälupilt Osmussaarest, mille elu koos talude ja unikaalse Jeesuse kabeliga (ehitatud 1766) on tänaseks kaugele minevikuhõlma kadunud.

Käesoleva ülevaate konteksti silmas pidades pakub ehk kõige rohkem huvi Danelli kui mitte-eestlase meenutus meie sõjaeelsest usuelust. Kaalukam osa sellest on koondatud peatükki «Jooni Eesti kiriklikust elust» (lk 177–197). Selgub, et Danelli varjamatu sümpaatia kuulus tollase Eesti luterliku kiriku jumalateenistusele ja koguduseliikmete vagaduslaadile.

Ta imetles kaasaja eestlaste kirikukombestikku, nende napisõnalist ja lihtsakoelist, ent seda tõsisemat arusaama usust. Siinse jumalateenistuse käik jättis talle spartalikult kasina mulje, mida seevastu ehtis mitmehäälne koguduselaul – tollases Eesti kirikus tavaline nähe.

«Muusikakultuur oli üldse kõrgem kui Rootsis ja harmooniataju hästi väljaarenenud,» märgib Danell. Ta tõstis esile veel ilmikute laialdast panust kirikutöös ning pidas aukartustäratavaks eesti õpetajate õlul lasunud ülesannete hulka.

Danell kohanes aastate jooksul oma kodumaast nii mõneski osas erineva kirikueluga ning, nagu raamatut lugedes selgub, hakkas seda hindama ja armastama. See teeb mõistetavaks ka tema hilisema tegevuse Eesti pagulaskiriku heaks, – mis oli otsekui jätk kunagi alustatule.

Pagulased ja Eesti Kirik

Naasnud Rootsi, asus Sven Danell kodupiiskopkonna kogudusse Källbys. 1941. aastal seati ta Stockholmi Ersta diakonissiasutuse juhiks, millega Danell sai võimaluse teostada oma elu üht suurimat kutsumust: anda isiklik panus kristlikusse halastustöösse. Ta korraldas diakonissiasutuse tegevust ühtekokku üheksa aastat, olles samal ajal Rootsi kuninga õukonnajutlustaja (v hoovijutlustaja).

Danelli taaskohtumine eestlaste ja E.E.L.K.ga toimus juba maailmasõja päevil, mil Eesti saatkonna esindajad Stockholmis tulid mõttele organiseerida emakeelseid jumalateenistusi ning luua võimaluse korral oma pihtkond. Sellest pidi sõja käigus suletud saatkonna asemel saama uus koondumispaik eestlastele, keda tol ajal viibis Rootsi pealinnas umbes 300.

Kuigi kogunevate rahvuskaaslaste esimene jumalateenistus toimus Stockholmi Jakobi kirikus, peeti 2. mail 1942 asutatud pihtkonna avajumalateenistus juba Ersta diakonissiasutuse kirikus. Jutlustasid praost Hjalmar Pöhl ja Sven Danell, kellest said ühtlasi vastloodud koguduse hooldajaõpetajad.

Remargina olgu nimetatud, et pihtkonna juhatus pöördus veebruaris 1944 piiskop Johan Kõpu poole ettepanekuga saata sõjategevuse lähenedes Rootsi tuhat eesti last. Kohapeal olid loodud tingimused laste vastuvõtuks. Paraku takerdus algatus saksa okupatsioonivõimu vastuseisu taha.

Alates 1944. aasta sügisest saabus põgenikena Rootsi üle 20 000 eestlase – nende hulgas 27 luteri õpetajat ühes piiskop Kõpuga.

Sven Danell asus kohe oma kunagisi ametivendi ja teisigi eestlasi aitama (mh tõlkides vajalikke dokumente). Seejuures kujunes Ersta diakonissiasutusest tugipunkt paljudele pagulastele, kes vajasid toetust võõra rahva seas võõrastes oludes. Ühest Erstale kuuluvast majast sai hiljem kauaaegne kodu Jaan Lattikule; mitmed eestlased leidsid abi Ersta haiglast ning viibisid seal oma viimastel elutundidel.

Põgenemisaasta hilissügisel peeti Danellide kodus piiskop Kõpu 70. sünnipäev, kuhu Eesti Komitee kutsel kogunesid ärksamad eestlased. Mitme kõneleja (nt Gustav Suitsu) seas astus esile ka Danell. Tegus side hingelähedaseks saanud naaberkirikuga oli taas loodud.

Danelli peategevuseks eestlaste seas saigi eelkõige E.E.L.K. toetamine. Põgenike saabudes hakkas ta pidama jumalateenistusi Vikingshalli eesti laagris ning edaspidi veel mitmel pool, kus seda õpetajate vähesuse tõttu vajati. Danell püsis kindlal veendumusel, et võõrsilgi tuleb säilitada ja edendada emakeelset jumalateenistust ning koguduseelu.

Põhjamaade kristlike üliõpilaste kohtumisel Soomes Järvenpääl 1955. aasta suvel selgitas ta: «…kui kuskil korraldatakse eestikeelseid jumalateenistusi, siis sellele tulevad kõik kohalikud eestlased, needki, kes muidu kirikusse ei tulekski. /…/ Teiseks on tähtis meeles pidada, et omad laulud, pähe õpitud katekismuse kohad ja piiblisalmid moodustavad sideme eri sugupõlvede vahel… /…/ Sellegitõttu on tähtis niikaua kui võimalik alal hoida eestlaste ja ingerlaste oma kirikuelu. Neile, samuti kui teistele rahvustele, on Jumal annud erilise armukingituse. Oleks hea, kui nende mänguriist ei puuduks suurest orkestrist.»

Aastal 1955 toimus Sven Danelli senises elus oluline muudatus: ta pühitseti Uppsala toomkirikus Skara piiskopiks. Talitusest võttis assistendina osa ka E.E.L.K. vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri. Olgu märgitud, et Danell osales aastaid hiljem Lauri peapiiskopiks seadmisel (1964), seal mh jutlustades – ning samas ülesandes ka Konrad Veemi (1972) ja Karl Raudsepa (1976) seadmisel kirikujuhtideks.

Veel piiskopinagi, paljude kodukiriku ülesannete kõrval, jätkas Danell järjekindlat suhtlemist eesti luterlastega. Tema eestlastest sõpruskond ja külaskäigud nende juurde ei piirdunud ainult Rootsiga, vaid ulatusid mujalegi maailma, kus leidus E.E.L.K. kogudusi. Esto-80 avajumalateenistusel, tungil täis Stockholmi Jakobi kirikus, teenis ta kaasa teiste õpetajate seas.

Kuni surmani, ühtekokku enam kui 30 aastat, tegutses Sven Danell pagulasajakirja Eesti Kirik vastutava väljaandjana (ansvarig utgivare). Sellega aitas ta taastada ning hoida üht eesti luterlastele tähtsat järjepidevust. Ajalehe Eesti Kirik viimane number jõudis lugejateni 22. augustil 1940. Järgnes kümme aastat kestnud katke, kuni viimaks 1950. aasta detsembris nägi kiriku häälekandja taas ilmavalgust – seekord küll kodumaast kaugel ning kuukirja formaadis.

Danell tegi Eesti Kirikule ka sisulist kaastööd, kuigi tagasihoidlikult. Aastate vältel ilmus temalt kokku neli jutlust (kaks neist peetud peapiiskoppide ametisseseadmisel), üks piibliseletus (Ps 119 kohta), retsensioon (Otmar Pello teosele «Vana kirik») ning tõlgituna eesti kirikuelu käsitlev peatükk «Kuldrannakesest».

Lisaks kajastati ajakirjas Danelli kui vaimulikku kirjameest, peeti teda meeles tähtsamate sündmuste puhul (piiskopiks saamine ja juubel 75) ning avaldati järelehüüdeid juba lahkunud sõbrale. Danelli kui vastutava väljaandja nimi trükiti Eesti Kiriku esikaane siseküljele viimast korda 1981. aasta 1. numbris.

Kokkuvõtteks

Ilmselt võib täiel määral nõustuda Endel Kõpu tõdemusega, et Sven Danellil on «hinnatav ja jäädav koht eesti kirikuloos ja eestlaste maapaguluse ajas». Oma Eesti-aastatel aitas Danell edendada rannarootslaste usu-, haridus- ja kultuurielu. Hiljem tegutses ta samades ülesannetes eestlaste heaks Rootsis. Ta toetas E.E.L.K. ülesehitamist mitte ainult organisatsioonilises, vaid ka identiteedi leidmise ja tugevdamise mõttes. Julgustas eestlasi jääma võõrsilgi iseendaks ning hoidma oma kirikliku elu eripära.

Koguteoses «Eesti ajalugu VI» sedastab Raimo Raag: «Pagulasühiskonna loomise ja edasise funktsioneerimise seisukohast oluline või isegi määrav oli, et pagulaste hulgas leidus maaelanike ja randlaste kõrval piisavalt palju haritlasi, kultuuritegelasi ja poliitikuid, kes võisid võõrsile sattununa sealset eesti seltsi- ja kultuurielu vedada.»

Seega tähendas õpetajate-teoloogide vaimne ja materiaalne abistamine ühe osa eesti intelligentsi säilitamist, mille tähendust on raske ülehinnata. Just siin andis Danell oma osa ega pidanud mitmesuguste ülesannete täitmist liig paljuks.

Sven Danell sidus oma seesmise saatuse ühe väikese idapoolse rahva saatusega. Ta tundis põhjalikult kahe luterliku kiriku elu ja korraldust ning oli seetõttu erilaadne kuju Rootsi kirikus.

Endel Kõpp võtab selle kokku järgnevalt: «Jah, S.D. oli tõepoolest mitmeti teistsugune kui tema Rootsi ametivennad. Kõnes ja kirjas, ka puhtusulistel teemadel, ta esitas mõtteid ja sõnavara, mis sageli võis kuulajale-lugejale tunduda olevat pärit ühest teisest, tegelikkuses mitte olemasolevast maailmast. Meile aga on see erinevus vägagi arusaadav, sest ta oli ju rida aastaid elanud tihedas läbikäimises ja kokkupuutes mitmest rahvusest inimestega, kelledel oli otse uskumatuid kogemusi elust «pühal Venemaal», nõnda et temagi silmapiir võis avarduda «Bergsbyst Vladivostokini».»

Valminud ajavahemikus 24.08.–18.09.2006 Häädemeeste–Tallinn

Marek Roots