Ta vajab meid elavatena

Kirjutada võiks väga paljust: Usuteaduse Instituudi 60. sünnipäevast, mis oli kindlasti sündmuseks kogu meie kirikule ja haridusavalikkusele; läinud nädala piiskoplikust nõukogust, kus kõne all teemad alates kiriku liturgiareformi lõpuleviimisest kuni meie kiriku võimalusteni Evangeelsete Kirikute Osadusega Euroopas (endine Leuenbergi Konkordia); samuti möödunud nädala hariduskomisjoni koosolemisest, kus püüti haridust puudutavaid seadusakte kooskõlla sobitada kehtiva kirikuseadustikuga.
Võime vaid tänulikud olla, et  seda on tõesti palju, mis sünnib nii üldkiriklikul tasandil, aga eelkõige  koguduste keskel. Täname Jumalat, et võime olla Tema kaastöölised ning kogeda ka armu ja abi selles teenimises.
Kuid rääkida tahtsin hoopis millestki muust. Tõsi, see seostub eelkirjutatuga, kuid viib meid hoopis laiema teemavaldkonna juurde. Selleks on väsimus ja stress, võib-olla isegi nende tulemuseks olev depressioon, apaatia ja läbipõlemine. Teema iseenesest pole ju midagi uut. Kui näen järjest rohkem vaimulikke, kes enam ei jõua ega taha; ka koguduse töötegijaid, kel on jõuvarud lõpukorral – siis tuleb peatumiseks aega leida. Nii järelemõtlemiseks kui ka enese kokkukogumiseks.
Tunnistan avameelselt, et ma isegi pole mingi erand – tunnen, et alati ei jõua naeratada, alati ei jõua mõista ega suuda toetada. Ent problemaatika tundub olema palju laiahaardelisem kui kirik ja meie tema töötegijatena. Pole ju mingi saladus, et suur osa meie kaasmaalastest sõltub ravimitest, et üldse järgmise hetkeni jõuda ning et rahva vaimne tervis pole olnud kunagi nii kriitiline kui täna.
Võiks mõelda kahes suunas: esmalt põhjustele ning püüda leida mingi väljapääs. Jah, loomulikult, Jeesus on tee ka siin, kuid mis mõttes, kuidas täpsemalt, selle üle tuleks arutleda.
Põhjustest. Ilmselt võiks nende paljusust tunnetada vähemalt kahel tasandil. Ühed neist on isiklikumat laadi, seostudes meie isiksuse eripärade, tervise, töövõime, plaanide ulatuvuse, prioriteetide seadmise jms. Teisalt on ilmselt tegu millegi üldisemaga, võib-olla isegi globaalsemate paradigmadega, mille seaduspäradele ja mõjule me kõik vähem või rohkem allume. Nagu näiteks eeldus, et kõik peab arenema ja kasvama ning et õnn tuleb meieni strateegilise planeerimise ning inimressursi totaalse panustamise kaudu.  Kirikutöös  tuleb kindlasti  arvesse veel mistahes vaimuliku teenimise paratamatu ja alatine pingeseisund. Mõeldes aga lahendustele, on arvatavasti targem alustada iseendast, sest just siin on midagi kergem (loe: reaalsem) muuta, sest maailma me siiski ära ei paranda. Ent kui mõni peaks sedagi tahtma, siis siingi ei pääse mööda iseendast.
Kus asub siis väljapääsutee? Võin ainult viidata sellele, mis minu enda puhul tundub töötavat, sest lõpuks meist igaühel on oma tee hingamisse.
Õpin väärtustama vaimulikku distsipliini, kus päevakavasse kuuluvad pühakirjalugemine, palvetamine ning vaikusehetked Jumala ees. Just luterlastena varitsevad meid suured ohud armust ilma jääda, sest kipume iga vähimatki sirutust sellesama järele pidama meie arvatava luterliku identiteedi ja õigeksmõistmise õpetuse reetmiseks.
Ent Jeesus koputab ja ootab avamist. Ta ootab tegu, mis on loomulikult Tema tegu ja arm meie juures. Õpin armastama neid, keda Jumal on mulle andnud, minu perekonda. Viimsel kohtupäeval on alles teiseks küsimuseks see, mida suutsime koguduses või igapäevatöödes. Esimesena pärib Issand meilt aru, kas armastasid teda, keda sulle andsin? Kas näitasid oma lastele minu teed, kas nad tundsid sinu näos minu naeratuse? Selleks, et perelt saada, tuleb sinna ka panna.
Ja viimaks õpin (tõsi küll, teen alles esimesi arglikke samme), et mida võtta ja mida jätta ka kirikutöös. Kõlab ehk liialdusena, kuid võiksin tõepoolest veeta nädalaid järjepanu komisjonides, töörühmades ja  visioonikoosolekutel. Ei, ma pole nende vastu, kuid palun vaid mõistmist, kui ma mõnedele neist edaspidi enam ei tule – enda pärast, pere pärast, kiriku pärast, Jumala pärast. Jumalale pole vaja uusi ohvreid, Ta vajab meid elavatena. Ta vajab meid rõõmsatena. Ta vajab meid naeratavatena – siis tunneb maailm ära meie naeratuses Kristuse armu.

Ove Sander,
assessor