Tähelepanu, valmis olla … 2040!

Kindel on see, et Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Selleks kasutab ta meid. Ühe inimese päästmiseks kasutab Jumal teist inimest. Nii on ta seadnud. Jeesus andis korralduse jüngritele: «Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!» lõikust on palju, seda ülesannet tuleb täita ka tänapäeval.
Jumal vaatab veel palju kaugemale, kui meie näeme. Nii juhtus näiteks teisel jõulupühal 1938, kui piiskop Rahamägi ordineeris Tallinna toomkirikus korraga 14 noort õpetajat: Aleksander Eller (†1987), Erik Hiisjärv (†1995), Rudolf Kiviranna (†1994), Wolfram Krause (†1989), Herbert Kuurme (†2005), Edmund Laansalu (†1973), Raimund Peiker (†1992), Karl Friedrich Särg (†1971), Bernhard Talvar (†1977), Lembit Tedder (†1954), Martin Terasmaa (†1994), Paul Uibopuu (†1984), Villem Uuspuu (†1944) ja Richard Võlli (†2002).
See oli suurim ordinatsioon, mida toona mäletati. Kõrvalseisjad ei pakatanud just vaimustusest. Ajalehe Eesti Kirik 1938. aasta viimasest numbrist loeme: «On väga vähe võimalusi neid tööle saata.» Tõepoolest, vabu ametikohti polnud leida ja nende tekkimist ei olnud ka ette näha.
Küllap oli teisigi, kes kukalt kratsisid ja küsisid: miks? Mille pärast laskis Jumal sellel sündida? Toona jõudis vastus õige ruttu pärale. Lisaks said tõeks ka Jeesuse sõnad «Ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka», sest just niisugused ajad ootasid ees.
Sügisel 1939 lahkusid Eestist baltisakslased, sh 65 ordineeritud vaimulikku. Paugupealt jätkus kõigile kirikuõpetajatele tööd, ülegi jäi. Teise maailmasõja eel ja ajal ametisse astunud noorte vaimulike hulk moodustas kandva jõu meie kirikus pikkadeks aastakümneteks.
Nõukogude aja lõpuks oli ametis suur hulk kõrges eas vaimulikke. Nad vajasid abikäsi, abikäed tulid. Koos suurte rahvahulkadega tuli kirikusse ka palju uusi töötegijaid. Möödapääsmatust vajadusest tingituna tuli ametisse seada ka hiljuti keskkooli lõpetanud noormehi. Näiteks Urmas Viilma oli diakoniks ordineerimisel kõigest 19aastane.
Siit algab üks uus nähtus meie kiriku ordinatsioonitalituste juures. Nimelt 1990. aastatel oli tavaline, et ametisse seati 20ndates eluaastates vaimulikke, kümme aastat hiljem sai tavaliseks, et ametisse seati pigem 30ndates eluaastates vaimulikke, käesoleval aastakümnel on aga ordineeritavate vanus pigem 40ndates. Pole siis ime, et ka vastse peapiiskopi esimesel preestriordinatsioonil olid kolm ordineeritut kõik vanemad kui ordineerija.
Mida see meile kõneleb? Aja jooksul kasvab ordineeritavate vanus ehk teisisõnu: uute vaimulike sünniaastad justkui kuhjuvad kitsasse ühte kohta.
Praegu on EELKs kokku 214 vaimulikku, neist 17 on sündinud aastal 1973. See on konkurentsitult kõige enam esinev sünniaasta meie vaimulike hulgas. Ehk on see sümboolne, et just siia kuulub ka peapiiskop.
Kõigist meie vaimulikest, sh kõigist teenistuses, reservis ja emerituuris olevatest vaimulikest ligi veerand (23%) ehk 50 vaimulikku on sündinud viie aasta jooksul ehk aastatel 1969–1973. Kui seda sünniaastate vahemikku pisut laiendada, siis kaheksa sünniaasta sisse (1969–1976) mahub terve kolmandik ehk 71 vaimulikku ja aastatel 1966–1976 on sündinud koguni 91 vaimulikku (43%). Pärast 1976. aastat sündinud vaimulikke ehk neid, kes käesoleva aasta lõpuks on alla 40 aasta vanad, on praegu EELKs 15 (7%).
Paratamatult tekib küsimus, mis saab siis, kui meie vaimulike arvukamal osal täitub korraga 65 eluaastat. Kas tõuseb pensioniiga kõrgemale või lõpeb tervis ja raugeb ramm? Lihtne aritmeetika ütleb, et 2040. aasta paiku tuleb jälle arvukamalt vaimulikke ametisse seada.
Kust tulevad uued vaimulikud? Ikka koguduse keskelt! Küllap Jumala käes on kutsuda töökäsi kust tahes, vajadusel ka kivid karjuma panna, kuid parem on, kui uued vaimulikud tulevad noorteõhtutelt ja leerilaagritest, pühapäevakoolitundidest ja kristlikest kodudest, jumalateenistustelt ja piibliringidest, koolidest ja teaduskondadest, kus on võimalused vaimulikuks kasvamiseks.
Seda, millise ülesande ees me praegu seisame, võime aimata, kui mõtleme, millal sünnivad nemad, keda 2040. aastal ordineeritakse. Oletame, et nad on ametisse astudes näiteks 25- kuni 30aastased. Siis peaksid nad sündima aasta 2016 paiku, võib-olla ka varem, aga tõenäoliselt ikka käesoleval sajandil. Vahest käivad nad praegu lasteaias või algkoolis, võib-olla näevad just nüüd esimest korda ilmavalgust.
Kristlikest koolidest ja lasteaedadest on unistatud pikka aega. Millegipärast on just praegu Jumal avanud võimalusi ja hiljutistel aastatel on sündinud korraga mitmeid uusi kristlikke haridusasutusi. Järelikult just nüüd on seda tarvis. Tulevane vaimulike põlvkond on juba varsti meie noorteõhtutel. Kas me oleme selleks valmis? Millist vaeva oleme näinud, et kirikuuksed noortele avatud hoida? Aastal 2040 tuleb meil aru anda.

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist