Taluperenaine jõudis Siberist kodumaa mulda

Ene Ruderi süda on rahul ja pikkade aastakümnete unistus täitunud: sel suvel tõi ta oma 1961. aastal Siberisse sängitatud vanaema Anna Liiase kodumaa mulda.
«Aastakümneid võtsin seda kui nukrat paratamatust. Ei osanud isegi unistada, aga ometi püsis alateadvuses tahe tuua vanaema Eestisse, et täituks tema südamesoov jõuda puhkama kodumaa mulda,» räägib raamatukogutöötaja Ene Ruder Eesti Kirikule.
Möödunud suvel koos tütrega Siberis Novosibirski oblasti Vengerovo rajoonis vanaema haual käies jäi süda eriti kripeldama:
«Olime haualt just lahkumas, kui nägin, et tütar kukub kuidagi näost ära. Ta jutustas, et kuulis, nagu ütleks vanaema selgelt: ärge järke mind siia, võtke kaasa. Muidugi pidime lahkuma ja süda oli valu täis.» Jõudnud Eestisse, sattus Ene lugema Tartu Postimehest veterinaariaprofessor Karl Sarali ümbermatmisest Vana-Jaani kalmistule.
«Et Siberis jäi püha matusetalitus saamata, on meie aukohus võimaldada see talle aastakümnete järel,» kirjutati artiklis, mis oli Ene Ruderi jaoks määrava tähtsusega. «Otsustasime tütrega, et kui teised saavad, miks siis mitte meie,» meenutab ta.
Pikk tee võõrsilt kodumaale
Ja siis algas aeganõudev asjaajamine, et dokumendid ümbermatmiseks, põrmu ühest riigist teise toomiseks oleks korras.
«Ma tahan rõhutada Vene ametnike suurt vastutulelikkust, sõbralikkust ning mõistvust. Kordagi ei kuulnud ma sealt, et mis või milleks te seda teete. Vastuoksa, nad kinnitasid, et mõistavad ning püüavad kõigest väest aidata, ja seda nad ka tegid, kuigi kõik võttis aega,» kirjeldab ta. Kui juba üks kiri Eesti ja Siberi vahel liigub üle kuu ning Venemaa seadusandluses puudub kindel juhis, mis on taoliseks ümbermatmiseks vajalik, siis pole ka imestada, miks ettevalmistav protsess sügisest uue kevadeni aega võttis.
Aga saabus seegi päev, mil Ene Ruderi dokumendimapp oli koos, reisikohver pakitud ning rongipiletid taskus ja pikk sõit võis alata. Koos saatjatega asus ta Tartust rongile, et jõuda samasse sihtpunkti, kuhu nõukogude võimu käsilased teda kord üheksa-aastase tüdrukuna koos vanemate ja vanaemaga küüditasid.
Ene isa oli enne Siberist Eestisse naasmist 1959. aastal oma ema hauale viis kaske istutanud ning haua ümber tara ehitanud, tänu sellele oli see ka üldse hiljem leitav.
«Vanaema soovis veel kirikusse minna,» räägib Ene Ruder. Tal on hea meel, et enne ümbermatmist Raadi kalmistu perekonna hauaplatsile, kus matusetalituse viis läbi õpetaja Ants Tooming, seisis kirst vanaema põrmuga ööpäev Tartu Peetri kiriku altari ees.  
Süüd ei olnud ja kohut ei peetud
Sarnaselt paljude kaasmaalastega küüditati Saia talu 73aastane vanaperenaine Anna Liias koos poja ja viimase perega Tartumaalt Kavastust 1949. aastal. Nende uueks eluasemeks sai külake kaugel Siberis. Tänu eestlastele omasele töökusele ja kohanemisvõimele sai perekond ka võõrsil hakkama.
«Isa oli mul siis noorepoolne tugev mees, haris maad ja ehitas veel 1951. aastal oma kätega vanast kuurist elumaja,» räägib Ene Ruder ja lisab nukralt: «Meie, lapsed, ei saanud ju suurt midagi aru. Vanemad püüdsid nii palju kui võimalik võimaldada meile muretut lapsepõlve. Ema ütles hiljem, et nuteti sigu söötes ja lehma lüpstes, aga laste eest varjati pisaraid.»
Ometi oli ahastus suur ja seda kajastavad ka need kirjad, mida Anna Liias Siberist omastele Eesti saatis. «Püüan kõigest hingest vastu panna, et surra Eestimaal, et saada maetud kodumaa mulda,» tsiteerib Ene Ruder vanaema kirja.
Liina Raudvassar