Tänavune advendiaeg on rõõmus

Olen paljudelt kuulnud, et tänavune advendiaeg algas kuidagi märkamatult. Nüüd, kui selle algusest on juba kümmekond päeva möödunud, olen tõdenud, et see on olnud rõõmus aeg. Hoolimata sellest, et ümbritsevad olud rõõmu ei soosi: Ukrainas möllab sõda, valimiseelseid vastuolusid sikutatakse tegelikkusest suuremaks, paljudes peredes on majanduslikke tagasilööke jne.     

Hakkasin mõtlema, kust see rõõm ikkagi tuleb. Mulle tundub, et ühelt poolt muutunud olukorrast, sest pärast viirushaiguse võimutsemist saame taas teha tavapäraseid asju, mis on mõned aastad pausil olnud. Näiteks hiljuti pidasime riigikogus väikese rühmaga koosoleku ja kinnitasime, et tavapärane palvus-hommikusöök käesoleval aastal kindlasti tuleb. Kunagi alahindasin seda ettevõtmist, kuid erinevatesse erakondadesse kuuluvate ja erinevaid maailmavaateid kandvate inimeste ühisosa otsimine palves on suurepärane ettevõtmine. 

Inimeste tundeid arvestades on loomulik, et tavapärased üritused, mis on mitu aastat pausil olnud, tunduvad naastes kuidagi väärtuslikumad, kui nad rutiinsetena olid. Samas on ka ratsionaalselt analüüsides paljud ettevõtmised muutunudki paremaks ja seda just praktilises mõttes: nii mõnegi vajaliku, ent kauge koosolekuga saab ühineda Zoomis, teatud vindunud üritused ongi oma loomuliku lõpu leidnud, koroonanakkuse taandudes on hoolsam üldine hügieen alles jäänud jne. 

Mitmete filosoofiaõpikute autor soomlane Esa Saarinen on oma õpikus „Symposium“ rääkinud juudi filosoofist Baruch Spinozast (1632–1677) kui rõõmu kuulutavast mõtlejast. Spinozal, kelle käsitlus Jumalast oli panteistlik, st Jumal asus tema jaoks kõikjal, oli üldise rõõmu allikaks süvenev teadlikkus: „Rõõm on täiustumine. Rõõm on vabanemine tunnete orjusest. Rõõm on vabanemine maailmapildist, milles välised põhjused pilluvad minu sisemaailma sinna-tänna. Rõõm on liikumine targa meelerahu ning sellel meelerahul põhineva elujõu poole.“ 

Ehk ongi praegusel advendiajal üheks rõõmu põhjuseks eelmises lõigus mainitud täiustumine. Saame tänulikkusega meenutada teadlasi, tänu kellele loodi koroonaviiruse vastu ruttu vaktsiinid, mõni aeg hiljem ka ravimid. Teadmiste täiustumine süstis ühiskonda rõõmu, sest vaktsiinid tekitasid kaitse raskema haigestumise vastu ning viirus saadi kontrolli alla.  

Paralleelselt rõõmuga olen advendiajal tunnetanud ka selle rõõmu haprust. Mõttetuid vastandusi kultiveerides on väga lihtne muuta rõõmu raevuks, mis on aluseks must-valgele maailmanägemisele, mis ei tunnista pooltoone, vaid käsib valida hea ja halva, Jumala ja saatana vahel. 

Kuidas vastandustest hoiduda? Põikan nüüd teadusse, mida võiks vaadata kui üht väärtuslikumat filtraati elust. Hea teadlane ja teaduse korraldaja Erik Puura on rääkinud oma artiklis „Teadlase dilemmad“ (ERR 27.11.22) raskustest, kui temalt oodati vastandumist:

„Ükskord kutsuti mind telesaatesse eluliselt tähtsat teemat arutama ning kui olin juba peaaegu nõus, soovis saatejuht teada, kas olen poolt või vastu. Kui vastasin, et ma soovin välja tuua nii poolt- kui vastuargumente, vastas saatejuht, et kahjuks seda formaat ei luba. Nii jäigi saatesse minemata. Olen selliseid mänge juba nii kaua näinud, et igat mängu, mille reeglid on minu arvates ebasobivad, ma kaasa ei mängi.“

Olen mitmel puhul väljendanud seisukohta, et vaidlustes ei selgu tõde, vaid selgub parem vaidleja. Seega parema vaidleja selgitamine võikski jääda mängulisteks olukordadeks, millel eluga liiga palju pistmist ei ole. Tean, et selline soov võib tunduda naiivne, kuid eks advendiajal on ennegi sündinud naiivseid ja uskumatuid asju. 

Jõuluajal kuulutas Issanda ingel karjastele suurt rõõmu, ka Eesti Vabariigi hümn algab sõnadega „Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm …“. Ehk on rasketel aegadel rõõmustamiseks pisut julgustust vaja ning seda saab teha nii usu kui meie riikluse aluseks olevaid sümboleid kasutades. 

 

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,

kolumnist