Tänu naabriplikale on kirik nähtavam

Naabriplika või naabrinaine võib olla üleaedne või hoopis naabertänava tuttav juuksur. Mida väiksem on koht, seda kaugemal võib naaber elada.

Nii nagu on raske määratleda, kes täpselt on naaber, on ka tema mõju ebaselge. Aga üks on kindel: tema mõju on eriti tuntav väiksemates kohtades, olgu siis tegu näiteks Urvaste, Vainupea, Karuse või Järva-Peetriga. Järvamaale suuna võtsingi, et uudistada, kuidas läheb elu sealse kiriku müüride vahel.
Pühapäeviti koguneb Järva-Peetri kirikusse jumalateenistusele kümmekond inimest, külmal ajal poole vähem. Korra on Järva praostkonna vikaar­diakon Jaanus Tammiste pidanud teenistuse ka ühele inimesele. Üsna samasugune seis on paljudes maakogudustes. Aga esmaspäeviti istub helendava teleriekraani ette üle Eesti tuhandeid inimesi, et vaadata naabriplika, vallavanema, kirikuõpetaja ja teiste tegemisi «Naabriplika» seriaalis.
Aeg-ajalt vilksavad telepilti teine teisel pool teed paiknevad Järva-Peetri kirik ja Kareda vallamaja. Seriaalitegelaste prototüüpe pole mõtet otsida kohapealt ega kaugemalt, kujutatav läheneb absurdile ja on omal moel naljakas. Näiliselt kiriku käärkambris toimuvad kaadrid on filmitud hoopistükkis lähedalasuvas vanas majas.
Kogudust 2011. aastast teeniv diakon Jaanus Tammiste ütleb, et ükskord tuli bussitäis rahvast «Naabriplika» kirikut uudistama. Tuntust on kirik tänu seriaalile igal juhul kogunud.

Abi tuleb lähemalt
Järva-Peetri kirik on Järvamaa kõige noorem ja kõige suurem kolmelööviline kodakirik, Peetrusele pühendatud jumalakoda. Muinsuskaitseameti kodulehelt leiab Järva-Peetri kiriku kohta sissekande, et kirik on tõenäoliselt ehitatud 14. sajandi esimesel veerandil, arvatavasti sajandi teisel poolel on lisatud raidportaaliga põhjaeeskoda ning 1868. aastal sai torn arhitekt J. G. Mühlenhauseni projekti järgi praeguse kõrge kuju ja kiivri (69,7 m).
Kirikutorn on tõesti sihvakas ja paistab kaugele. Jumalakojas torkab aga valusalt silma tavaline häda – niiskuse mõju seintele. Lubjakahjustused ulatuvad seintel üsna kõrgele. Siiski võib diakoni sõnul kergemalt ohata, sest kaks aastat tagasi hakati kiriku ümbert pinnast koorima. Paljastunud paekivist kirikumüüri järgi on hästi näha, et nüüd on maapind umbes meetri jagu madalam. Kas praegu on torn selle võrra kõrgem, teavad asjatundjad.
Uudistaja võiks öelda, et tegu on järjekordse pühakojaga, mis vajab remonti, ja võib-olla sedagi, et mõttetu on üldse nii suure hoonega vaeva näha, kui koguduses liikmesannetajaid vaid 64. Kogudus muidugi seda meelt ei ole ja langetab võimalust mööda kirikuaiast vanu puid – ikka pühakoja kaitseks. Talgupäevadel tuleb appi kümmekond inimest.
Kes adrenaliinidoosi soovib või kaloreid põletada tahab, võiks Järva-Peetris ette võtta tõusu kirikutorni. Ülevalt leiab allavõetud kella asemel kaks uut kingituseks saadud kella, mis on valatud juba 1949, ent helisesid siin kirikus esmakordselt jõulude ajal. Diakon ütleb, et ümberkaudsed inimesed suhtusid uutesse kelladesse vägagi heatahtlikult ja tulid nende mängu rõdudele kuulama.
Kellade mängimiseks puudub automaatika, aga selle loodab kogudus veel saada. Praegu tõmmatakse kelli oreli tagant nöörist, tähtsamatel puhkudel ronib Jaanus Tammiste torni ja on kellamehe eest.

Märksõnaks orel
Teine suur ettevõtmine läinud aastal oli oreli lõõtsa väljavahetamine. Saksamaalt saadi kasutatud mootor ja töö tegi Toomas Mäeväli. Tänusõnu selle eest tuleb jagada paljudele, kaasa arvatud abikaasa Siiri Tammistele, kes kirjutas oreli remondiks projekti. Omaosaluseks andis toetuse ka Kareda vallavalitsus.
«Ma saan ümbruskonna vallavanematega hästi läbi ja kirikut panti pole pannud. Teisel pool teed ametis olev vallavanem peab kirikut tähtsaks ja toetab kogudust kogu aeg,» lükkab diakon ümber seriaalis kujutatu.
Ülivõrdes kiidusõnu jagab diakon organist Siret Heinaste aadressil, kes suudab ka viletsas seisus pillist heli välja võluda. «Organistid on väärtus, neid peab hoidma,» ütleb diakon ja lisab, et oreli kapitaalremont läheks maksma 40 000 eurot. Siiski püütakse igal aastal oreli heaks midagi teha. Varasemast kiriku lupjamisest on viledel söövitusplekid.
Kuigi seinad oreli taga ja kogu pühakojas üldse vajaksid uuesti lupjamist, on vara unistada sellest, rääkimata krohvimisest. Olulisem on, kui saaks laastukatuse ära pigitada ja torni remonditud. Jaanus oleks valmis pigitamise töö ise ette võtma, kui kirik vaid natuke madalam oleks.

Telefonikõne kaugusel
Järva-Peetris sündinud, kasvanud ja siin mesilinnukesi pidav, kogudust vaimulikuna ja Kareda valla elanikke volikogu liikme ja eelarvekomisjoni esimehena teeniv Jaanus Tammiste ütleb ikka, et kogudus leiab abi pigem lähemalt kui kaugemalt, ent vaatamata kohtuskäigule ei saanud kogudus pastoraati tagasi. Ja lisab: «Ei teagi, kas see on õnn või õnnetus, aga meie väike kogudus ei oleks suutnud pastoraati pidada.»
Seal tegutseb neljakümne õpilasega Järva-Peetri kool ja Jaanus Tammiste teab hästi, kui raske on seda hoonet ülal pidada. Kompensatsiooniks sai kogudus nõukogude ajal ehitatud räämas majja korteri, kus lapsed käivad pühapäevakoolis ja lauljad kooriharjutusel. «Olen abikaasa tööle rakendanud, saan tänu talle plusspunkte,» kostab vaimulik küsimuse peale, kes lastele tunde annab.
Aastas on Jaanus Tammistel pidada neli-viis matust, nende arv on järjest vähenenud. Ta ütleb, et umbes sama palju on ilmalikke matuseid ja lahkunuid saadetakse teele kirikuaias asuvast kabelist, mida varem kasutati tööriistakuurina. Trend on korraldada ärasaatmisi krematooriumis, aga sinna vaimulikku ei kutsuta. Järjest rohkem on ta aga saanud urne matta. Surnuaed jaguneb vallaga pooleks, selle hooldust koordineerib diakon.
Tänavu suvel loodetakse kabeli katus välja vahetada, sest kuigi suhteliselt uus, laseb see vihma läbi. Loodame, et head plaanid edenevad nagu ka vaimuliku lõppjärgus õpingud Tartu ülikooli usuteaduskonnas, ja et Jumala õnnistus on ikka sealsete inimestega.
Rita Puidet

Järva-Peetri kogudus
Liikmesannetajaid 64
Juhatuse esimees Elmar Meikup
Organist Siret Heinaste
Jumalateenistused üle pühapäeva kell 12