Tartu piiskopkond 800
/ Autor: Joel Luhamets / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number: 14. veebruar 2024 Nr 6 /
Käesoleval aastal on Tartu kuulutatud Euroopa kultuuripealinnaks ja möödub ka 800 aastat Tartu piiskopkonna rajamisest. Piiskopkonna loomisega astusime samasse kultuuriruumi kogu kristliku maailmaga.
Piiskopi töö oli juhtida rahvast Kristuse õpetuses nii, et me oleksime „ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise“ (Ef 2:20). Piiskopi ülesanne oli valvata, et sellele alusele ehitatud hoone püsiks muutumatuna. Kristlastena oleme Euroopas toetumas samadele alustele.
Piiskopi amet on ka kiriku ühtsuse sümbol. See tähendab, et me elame teadmises, et Jumal ei ole mitte ainult usklike Jumal, vaid ta on ka uskmatute Jumal. Ta on kõige Looja, kõikide asjade ülalpidaja. Sellega tunneb kirik vastutust kõigi inimeste eest. Juba Aabraham teadis, et tema seemnest sündiv Messias on kõikide rahvaste Õnnistegija. Jeesus andis käsu teha tema jüngriteks kõik rahvad. Ka täna palvetab kirik kõikide inimeste eest.
Piiskopkonna loomine tähendas siis seda, et kristlus hakkas kujundama kogu meie elu. Kristluse mõjud jõudsid meie aladele aga kindlasti varem, kui toimus Tartu piiskopkonna rajamine.
Üheks peamiseks meie ristiusustamise allikaks on olnud Läti Henriku „Liivimaa kroonika“. President Lennart Meri on nimetanud seda aga üsna ühekülgseks kirjutiseks. Tänaseks on ajaloolased leidnud kinnitust sellele, et meie aladel oli ristiusk laialt levinud juba enne ordu tulekut. Kahjuks „Liivimaa kroonika“ ei maini sellest poolt sõnagi.
Vello Lõugas rõhutas, et teaduse üheks kaalukaks argumendiks on loogika. Meie naabrid Idas ja Skandinaavias olid ristiusustatud juba 9. sajandil. Sellel ajal oli kaubanduslik läbikäimine rahvaste vahel suhteliselt elav. Sellest perioodist võib ühesuguseid arheoloogilisi leide olla Skandinaaviast, Eesti aladelt, Moskva tagant ja Afganistanist. Kui kõik kultuurilised elemendid levisid laialt, ei ole võimalik, et ainus asi, mis ei levinud, oli ristiusk. Seega - meie alad olid siis kristluse mõjupiirkonnas palju enne ordu tulekut ja Tartu piiskopkonna loomist.
Ilmselt oli siin ka kristlus kohalikul rahval südamesse vastu võetud. Meie alade Maarjamaaks kuulutamisega andis paavst mõista, et eurooplased võivad tulla palverännakule meie aladele ja siinsete inimeste kaudu saada oma usule kinnitust. Ja Euroopa palverändurid käisid meie aladel. Kaarma kiriku võlvide peale on ehitatud majutuskohad palveränduritele. Kiriku uksed on ehitatud palverändurite protsessioonide läbiviimiseks. Kui Euroopas sai valmis mõni kuulus kunstiteos, siis üsna varsti ilmusid nende koopiad meie kirikutesse. Läbikäimine Euroopaga oli vilgas.
16. sajandil kirjutas Antonio Possevino oma visitatsiooniprotokollis, et ta on vähe leidnud nii suurt usklikkust kui meie aladel. Hardalt peetakse pühi ja kaugelt käiakse kirikus. Ka vennastekoguduse ärkamine puudutas laialt meie maad. Paljudes kohtades öeldi, et maarahva hulgas ei ole kedagi, kes ei oleks sügavalt usklik.
19. sajandi lõpus kaasnes rahvusliku ärkamisega ka usuline ärkamine. Kuna rahvas ei mahtunud enam kirikutesse, ehitati juurde uusi pühakodasid. Kirikuid ehitati suuremaks, ristikujuliseks, kirikutesse ehitati rõdusid. Selle järel saabus meile riiklik iseseisvus. Kuigi mõjule pääsesid ka taas Euroopa kaudu kohale jõudnud vaimustuse tuuled, milles Jumala olemasolu seati lausa küsimärgi alla, püsis usk rahva südames edasi.
1935. aastal käis mu ema Rõuge kirikus leeris. Õpetaja viis leerilapsed Rõuge Jaani-Peebu surnuaeda ühte hauda vaatama. Sinna oli maetud mees, kes ei olevat uskunud Jumalat. 1935. aastal oli, vähemalt Rõuge kihelkonnas, sellise inimese haud vaatamisväärsus.
Hiljem on nii meist kui kogu Euroopast veel palju tuuli üle käinud. Kuid jätkuvalt on kristlus meid ja kõiki Euroopa rahvaid mõjutamas. Kuni see mõju püsib, võime uhked olla nende väärtuste üle, mida me nimetame euroopalikeks väärtusteks ja Euroopa kultuuriks.
Õnnistatud paastuaja algust soovides
Joel Luhamets
piiskop
