Tartu rahust möödub sada aastat

Eesti iseseisvuse kindlustamisel olulist rolli mänginud rahuleping on meie ajaloos ka suure sümboolse tähtsusega.

Esimese maailmasõja (1914–18) lõpus ja selle järel puhkenud riikide sisekonfliktid muutsid põhjapanevalt Euroopa poliitilist kaarti ja paljude maade sisepoliitilist korraldust. Enamasti astusid sõjas nõrgenenud valitsuste vastu tollal välja rahvuslikud ja eri masti vasakpoolsed poliitilised jõud. Seejuures tekkis uusi riike, mille vahel omakorda puhkesid piirikonfliktid.
Eesti saatuse määramisel kujunesid seejuures otsustavaks 1917. aastal puhkenud Vene revolutsioon ja järgnenud kodusõda. Mitmed tollal Vene impeeriumi äärealadel loodud uued rahvusriigid ei suutnud siiski kuigi kauaks püsima jääda. Eestil läks hästi, sest meie edu pandiks oli hea organiseerimisvõime ja erinevate poliitiliste jõudude koostöö Vabadussõja päevil. Teisalt tuli meile kasuks asjaolu, et siinne väerind oli Vene enamlastele kodusõjas kõrvalise tähtsusega, mistõttu suuremad väeüksused koondati mujale. Ent tähtsusetu pole seegi, et noor riik oskas just õigel hetkel sõjast enamlastega väljuda.

Tark rahu
Eesti oli esimene riik, mis läks enamlastega rahusobitamise teed ajal, mil meie naabrid Soome, Läti ja Leedu sellest veel hoidusid. Seda tehes eirati ka lääneriikide soovitusi, kelle toetusest oli sõdiv Eesti olnud väga sõltuv.
Meil aga sõja jätkamisest enam midagi võita ei olnud. Maa oli vaenlaste vägedest juba vabastatud ning rahvas sõjast väsinud. Samuti enamlaste vastu võidelnud Vene valgeid toetada polnud aga mõtet, sest nemadki ei tahtnud Eesti iseseisvusest midagi teada.
Selle kõige tõttu otsustasid eestlased vastu võtta enamlaste poolt 31. augustil 1919 tehtud ettepaneku alustada rahukõnelusi. Juba 17.–18. septembrini toimusidki Pihkvas esimesed pinda sondeerivad läbirääkimised, mis aga kuhugi ei viinud.
Vahepeal püüdis Eesti jõuda kokkuleppele teiste Balti riikide ja Soomega, et alustada rahukõnelusi ühiselt. Sellest aga asja ei saanud ja seetõttu istusid Tartus 5. septembril 1919 läbirääkimistelaua taha ainult Eesti ja Nõukogude Venemaa delegatsioonid. Esimest juhtis Jaan Poska (1866–1920), teist Leonid Krassin (1870–1926) ja hiljem Adolf Joffe (1883–1927).
Läbirääkimised kujunesid pingeliseks. Muu hulgas otsustas Vene pool eestlastele surve avaldamiseks alustada Narva all pealetungi, mis aga meie vägede poolt tagasi tõrjuti. 31. jaanuaril sõlmiti vaherahu, mis hakkas kehtima kolme päeva pärast. Rahulepingu enda sõlmimiseni jõuti 2. veebruaril 1920 kell 00.45. See jõustus pärast ratifikatsioonikirjade vahetamist Moskvas 30. märtsil.
Et enamlased olid parajasti huvitatud sõjalise surve ja rahvusvahelise isolatsiooni leevendamisest, kujunesid rahutingimused eestlastele soodsateks. Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust ning loobus igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis tal olid kunagi Eesti üle olnud. Piir tõmmati nii, et Eesti riigi koosseisu läksid kõik eestlaste enamusega asustatud alad, lisaks sellele aga ka venekeelseid piirkondi. Ka rahulepingu majanduslikud sätted vastasid üldjoontes meie huvidele.

Iseseisvuse kindlustamine
Tartu rahu sõlmimisele aitas tublisti kaasa Vene enamlaste juhtide väärkujutlus soodsatest väljavaadetest maailmarevolutsiooni vallandamiseks. Rehkendati, et eestlastele võib teha ajutisi järeleandmisi, sest enamlastel on niikuinii lootust peagi ka meie maa uuesti oma võimu alla saada.
Seetõttu oli noore riigi tulevik ebakindel ka pärast rahu sõlmimist. Õpetlik on teise tollal iseseisvunud riigi, nimelt Gruusia näide. Ehkki 7. mail 1920 sõlmisid Vene enamlased sealse demokraatliku valitsusega rahulepingu, toimus juba järgmise aasta veebruaris grusiinide iseseisvuse lämmatanud Punaarmee sissetung. Ei aidanud ka see, et äsja oli Gruusia saanud oma iseseisvusele lääneriikide tunnustuse.
Tartu rahu kestmajäämise otsustasid aga meile soodsad rahvusvahelised jõuvahekorrad, eriti asjaolu, et Punaarmee ei suutnud 1920–21 peetud sõjas vallutada Poolat. Teisalt ebaõnnestusid ka katsed diversantide abil õõnestada Eesti ja teiste uute riikide sisemist julgeolekut, mille üheks näiteks oli 1. detsembril 1924 Tallinnas organiseeritud mässukatse.
Nii jäi Tartu rahuga saavutatud Eesti iseseisvus püsima uue maailmasõja puhkemiseni. Selle aja jooksul toimusid aga meie ühiskonnas põhjapanevad muutused, mida ka järgnenud 50 aasta pikkune võõra võimu aeg ei suutnud enam olematuks teha. Selle kõige pandiks oli muu hulgas aga just noore Eesti riigi oskus enamlastega soodsal ajal rahu sõlmida.

Sümboolne tähtsus
Ent mainimata ei saa jätta ka Tartu rahu sümboolset tähtsust, mis ei jäänud märkamatuks juba selle sõlmimise ajal. Meenutamist väärivad muu hulgas rahudelegatsiooni juhi Jaan Poska enda sõnad: „Tänane päev on Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel kõige tähtsam, sest täna esimest korda määrab Eesti ise lõplikult oma rahva tulevase saatuse.“
Rahulepingu meenutamisel oli oluline roll aga ka laulva revolutsiooni ajal ning meie päevil viidatakse sellele aruteludes Eesti-Vene suhete üle.
Selle kõige tõttu on mõistetav, et Tartu rahu 100. aastapäeva meenutamisele nii suurt tähtsust omistatakse. Tartus sealsete mäluasutuste poolt korraldatavate ürituste kohta leiab lugeja infot 11. leheküljelt.
Rain Soosaar

Tartu rahu sünd
31. august 1919 – Nõukogude Venemaa rahuettepanek Eestile
17.–18. september 1919 – esimesed rahuläbirääkimised Pihkvas
5. detsember 1919 – läbirääkimiste algus Tartus
31. detsember 1919 – sõlmitakse vaherahuleping
2. veebruar 1920 kl 00.45 – Tartu rahulepingu allkirjastamine