Tasub loota Jumala armule ja heade kolleegide toetusele

Aasta enne EELK konsistooriumi uue koosseisu valimisi esitas assessor Ove Sander (42), kes on kirikuvalitsuse liikmeks valitud kahel korral, äsjatoimunud kirikukogule tagasiastumisavalduse. Intervjuus Eesti Kirikule toob 21. veebruaril usuteaduse instituudi rektoriks määratud Ove Sander põhjuseks soovi pühenduda enam instituudi tulevikule ja kirikule oma kaadri ettevalmistamisele.

Oled olnud kaks koosseisu assessorina kirikuvalitsusse valitud ja nüüd, aasta enne uusi valimisi esitasid kirikukogule tagasiastumisavalduse. Miks?
See küsimus võib muidugi tekkida, et kas minu lahkumine oli seotud mingisuguste probleemide või vastuoludega kirikuvalitsuses. Selge vastus on, et assessori kohalt vabastamise palve oli tingitud ainult minu töökoormuse olulisest suurenemisest usuteaduse instituudi rektori ametis.
Seda enam, et meiega on liitunud Tartu teoloogia akadeemia ning edenemas on liitumisläbirääkimised Eesti Metodisti Kiriku teoloogilise seminariga. Lisaks veel ettevalmistused akrediteerimiseks, milleni on jäänud vaid pisut üle aasta. Tunnen, et praegune prioriteet on usuteaduse instituudi arendamine ning seda ootab minult ka kirik. Oli väga hea meel kogeda kirikukogu mõistmist ja toetust sellele otsusele.

Mis jääb meelde assessoriks olemise aegadest?
Kindlasti väga hea mälestus ning arvan, et vähemalt esialgu nõuab suurt harjutamist, et enam teisipäeviti kirikuvalitsuse koosolekutele minema ei pea. Peapiiskop ütles, et kui ma oma hajameelsuses vahel peaksin ka koosolekule tulema, siis ära ei aeta.
Mis aga puudutab tulemusi, siis neid ju ka mõningaid oli. Aga kirjutaksin need eelkõige Jumala armu ja heade kolleegide toetuse arvele. Sa võid ju palju tahta, kuid kui puudub Jumala õnnistus ja sõprade toetus, siis oma plaanidega kaugele ei jõua.
Kui midagi konkreetset nimetada, siis on selleks eelkõige seadusloome ja praktika kujundamine vaimulikuks ametiks ettevalmistamisel. Samuti on ääretult suur rõõm, et võisin kaasas olla toomkooli asutamisel. Ning võib-olla seegi, et kahel korral minu assessoritöö jooksul on õnnestunud ära hoida usuteaduse instituudi sulgemine. Aga taas, see kõik on olnud Jumala arm.

Hariduselu assessorina on Sul olnud kindlasti selgus sellest, kuidas peaks EELK hariduselu edasi kujunema?
Ega lõplikku selgust pole ning vist ei saagi olla meie väga kiiresti muutuvas ühiskonnas. Ning Jumala tahtmise mõistmine ja selle järgi tegemine pole meil, patustel inimestel, sugugi hõlbus. Oma ettekujutuses olen eelkõige usaldanud enda seesmist vaimulikku kompassi ning selle näitu pidevalt kontrollinud nii oma lähedaste kui laiema kirikliku üldsuse arusaamadega.
Praegu on veendumus ühemõtteline: EELK vajab usuteaduse instituuti ning tal ei ole põhjust, võimalust ega õigust oodata, et talle valmistaks töötegijaid mõni teine hariduslik institutsioon. Kirikul ei ole valikut – oma tuleviku pärast peab tal olema võimalik kaasa rääkida ja kujundada oma kaadri ettevalmistamist. Seda saab teha ainult kirikule kuuluvas õppeasutuses.

Kas Eesti teoloogiliste haridusasutuste, nii Tartu ülikooli kui ka konfessioonide erakõrgkoolide vahel on konkurents või koostöö?
Raske on teiste koolide eest vastata. Usuteaduse instituudi poolne vastus on alati olnud üks: me otsime koostööd, soovime olla usaldusväärseks koostööpartneriks. Seda peaks selgelt näitlikustama eriti meie viimase aasta püüdlused. Loomulikult on usuteaduse instituut olnud koostöövalmis varemgi – meenutame meie aastaid kestnud viljakat koostööd Tartu ülikooli usuteaduskonnaga. Siia lisanduvad veel mitmed partnerseminarid ja -ülikoolid väljaspool Eestit.
Samas aga ei pea konkurentsi (arusaadavalt ausat ja sõbralikku) kuidagi negatiivseks pidama. Nii nagu paljudel muudel aladel, võib hariduskonkurents olla vägagi viljastav ja toota uut kvaliteeti. See maksab ka teoloogilise hariduse kohta. Sellele vaatamata rõhutaksin ma ikkagi meie ühiskondlikus ja usulises situatsioonis koostöö eelist konkurentsile. Üheskoos oleme tugevamad. Kardan, et üksikutena ei ole meil tulevikku.

Millised on viimastel kümnenditel kiriku vaimulikele esitatavad nõudmised hariduses?
Eks need nõudmised ole ju suures osas olnud samad läbi aegade. Oluliseks on peetud ennekõike seda, et vaimulik ise oleks usklik inimene selle sõna kõige sügavamas ja avaramas tähenduses. Samuti et tal oleks kutsealane professionaalsus, millest luterlikus traditsioonis on märkimisväärne osa olnud akadeemilisel teoloogilisel haridusel. Põhimõtteliselt on see nõnda ka praegu. Pean oluliseks, et akadeemilise poole pealt oleme EELKs vaimulikele säilitanud teoloogiamagistri nõude enne kutsekoolitusele, s.o pastoraalseminari astumist.
Suurenevat tähelepanu tuleb pöörata vaimulike praktilistele kutseoskustele või täpsemalt nende õpetamise kooskõlas hoidmisele kiriku vajadustega antud ajas ja kohas. Vaimuliku hariduse kontekstuaalsusele tuleks pöörata suuremat tähelepanu. Ja siiski osutub viimasena otsustavaks, selleks kõige olulisemaks nõudeks vaimuliku enda vaimulik pale – tema vahekord Jumalaga ja viis, kuidas ta seda mõistab ja realiseerib. Kõik järgnev rajaneb sellel.

Kuidas kommenteerid seda, et «Eestis on toetus luterlusele aastaga järsult kahanenud ning populaarseim religioon on nüüd õigeusk» (FaktumAriko uuring)? Kas siit võib leida seoseid vaimulike haridusega?
Tunnistan, et ma ei ole väga suur statistikute ja statistikate uskuja. Midagi nad ju võivad näidata, kuid ei tohi unustada, et saadud vastus sõltub tihti küsimise viisist. Kas ja kuivõrd see nii oli selle viimase uuringu juures, ei oska öelda. Tulemust tuleks minu arvates võtta kahesuunaliselt. Ühtepidi võiks see ju mõtlema panna küll, et mis siis on juhtunud, kas meil on midagi tegemata või on tegu uudsete ühiskonna arengutega, et me polegi enam täna nii populaarsed kui eile. Teisalt aga – tänu Jumalale, et ei ole.
Kui maailm hakkab kirikust lugu pidama, siis on peamiselt kaks varianti: realiseerunud jumalariik või maailmastunud kirik. Paljudel juhtudel on just teise variandiga tegu, kui kiriku ühiskondlikud reitingud tõusevad. Seega ei oska selles populaarsuse languses suurt probleemi näha. Küll tuleb tähelepanu  pöörata siis, kui kiriku eneserefleksioon, s.t viis, kuidas kirikuinimesed ise kirikust mõtlevad ja kirikut mõistavad, hakkab viitama problemaatilistele tendentsidele kirikus endas.

Mida soovid oma järeltulijale haridusassessori ametis?
Tarkust, kannatlikkust ning armastust Jumala ja nende vastu, keda su töö puudutab. Eelkõige aga Jumala head õnnistust ja alatist juhtimist.
Sirje Semm

Ove Sander
Sündinud 4. mail 1970
Õppinud Nõo keskkoolis, usuteaduse instituudis
Ordineeritud õpetajaks 1991
Kaitsnud doktoritöö 2005. aastal Tallinna ülikoolis
Vastseliina Katariina koguduse õpetaja 1990–1998
Pastoraalseminari juhataja 1998–2012
Nõmme Rahu koguduse õpetaja al 1999
Konsistooriumi assessor 2005–2012
Usuteaduse instituudi rektor al 2012
Abielus Liina Sandriga, peres pojad Samuel ja Siimon ning tütar Eimi Mirjam.