Tasub teada 1. osa – Osadus

Eesti Kirik jätkab usutõdede tutvustamist esmalt üle nädala ilmuvas rubriigis «Tasub teada». Ootame lugejate ettepanekuid ja kirikuelu kohta käivaid või hingehoidlikke küsimusi uuteks teemadeks.

Esmalt tuleb tõdeda, et mõiste osadus leiab kasutamist eelkõige kirikukeeles (vt ÕSi seletusi). Ilmalikus kontekstis ei kuule ega loe vist kunagi osadusest – see nagu ei kõlba sinna, ei kohta seal enesele vastavat. Järelikult püüab see sõna väljendada mingisugust reaalsust, mis on omane üksnes kristlusele või religioonile üldiselt. Aga mis teeb siis selle sõna nõnda iselaadseks ja pretensioonikaks? Milline on osaduse sisu ja tähendus kristluses?
Osaduse erilisusega ei taheta väita, nagu poleks inimeste vahel muid siduvaid tõsiasju. See ei eita sõpruse, aatekaasluse, kiindumuse jms olemasolu ja tähendusrikkust. Kristluses leiduv osaduse mõiste saab ent oma tõelise sisu ühendusest Jumalaga. Ristirahva elus kätkev osadus pole inimeste loomupärane tegu, vaid Jumala eriline and Jeesuse Kristuse kaudu. See ületab tavapärase mina-ise-vundamendile rajatud arusaama inimesest ja maailmast. Meie ellu lisandub kõike muutev uus mõõde – jumalikkuse mõõde.
Piibel kirjeldab osaduse juuri mitmel viisil. Nt apostel Pauluse sõnadega: «Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.» (Ef 2:19) Olla võõras pole küllap kellelegi meist tundmatu kogemus. Kohati võib anonüümsus muidugi kosutada, anda isegi teatava turvalisuse tunde, aga kui elu võõrana muutub püsivaks, siis hakkab see inimest viimaks vaimselt ja sotsiaalselt lammutama. Võõraks jäämine võib olla ka suhte/suhete purunemise ja katkemise kibe tagajärg.
Pauluse jaoks on rõõmusõnum, et kristlane pole enam Jumala kojas ega Tema rahva seas võõras, vaid elab uues osaduses. Jeesusest Kristusest – tema ristisurmast ja ülestõusmisest – sai sild inimese ja Jumala vahel. Ning enamgi veel: Kristusest sai tõeline ühenduslüli inimese ja inimese vahel.
Kristlikus osaduses näeme seega kolme poolt: ennast, ligimest ja Jumalat – suhete püha kolmnurka. Aukoht selles kuulub Jumalale. Sellise hoiaku ja lähte mõtestatus saab selgeks, kui kujutleme olukorda, mil meie jaoks eksisteeriksid üksnes inimestevahelised suhted. Jumalaga lävimist peaksime kas ebaoluliseks või lihtsalt võimatuks. Taolisel inimene-inimene horisontaalil tekib tõenäoliselt kaks põhilist kiusatust: püüe saada oma väärtus teiste arvamusest ning püüe saada oma väärtus iseeneselt. Esimesel juhul üritab inimene muganduda üldsusele, massile meelepäraselt, kasutades kas või lipitsemist ja silmakirjalikkust. See tee on aga ette nurjumisele määratud, sest varem või hiljem kogetakse, et üldsuse muutuva ja vastuolulise arvamuse järgi pole võimalik käia. Siis on lõppeks varuks vaid meeleheide ja oma väärtusetuse tajumine suletud ringina.
Teisel juhul loobub inimene üldsust kummardamast ja valib suhete määravaks printsiibiks «mina». Ta sulgub oma egosse ning juhindub peamiselt selle vajadustest. Sageli tähendab see tõelise armastussuhte katkestamist ja purustamist – nende formaalset kuju säilitatakse vaid positsiooni kindlustamise nimel. Südametunnistus paadub ja kivineb. Seegi tee lõpeb viimaks ummikuga.
Aga kui meie ellu tuleb Jumalale meelepärase inimväärtuse taotlemine, siis sünnib täiesti uus kvaliteet. Kaob kohustus iga hinna eest joonduda valitseva arvamuse järgi, kui selle suund on jumalatu ja kaosesse viiv. Üldsuse hoiaku kõrvale asetub Jumala tahe, mis aitab kindlaks jääda ka n-ö üksikvõitlejana. Teisalt ei sulguta ometi «minasse» ega irduta ligimesearmastusest. Osadus Jumalaga säilitab kristlasele avatud ja elava südametunnistuse, mis on valmis paluma ka vaenlase eest (Mt 5:43-48).
Kristluse osaduse selgeim teetähis on kirik – usklike kogudus. Seal pakutakse meile parimat alust ühenduseks Jumala ja ligimesega. Kirikust leiame osaduse vahendid: ühise ja üksiku palve, Jumala Sõna, sakramendid (igapühapäevaselt eelkõige armulauaosaduse) ning koguduse laulu. Koguduse osadust mõistetakse kui Kristuse ihu, kus igal liikmel on oma koht ja ülesanne ning kus kedagi ei saa pidada teisejärguliseks või üleliigseks (1Kr 12:1-31).
Kirik osaduse märgina välistab võimaluse, nagu saaks usuelu kasv toimuda mingisuguses irdumuses teistest kristlastest. Iga usklik on kutsutud jagama ristirahva ühiseid muresid ja rõõme, kandma ühist vastutust ja koormaid. Pauluse sõnadega: «Ja olgu, et üks liige kannatab, siis kannatavad ühes temaga kõik liikmed, olgu, et üht liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed.» (1Kr 12:26) Taolisest osadusest sünnivad viljad, mida tajutakse väljaspool kirikutki – elava tunnistuse ja kutsena kõigile.
Marek Roots