Tasub teada 5. osa – Palvetagem

Palve olemus
Et palve olemust paremini mõista, mõtleme, kuidas suhtlevad inimesed omavahel. Kui keegi soovib meile midagi öelda, siis tavaliselt ta kõigepealt hüüab meid. Seepeale pöördume hüüdja poole, vastame talle ja valmistume kuulama. Nii on loodud kontakt. Nüüd võib järgneda vestlus.
Palve on oma olemuselt vestlus Jumalaga. Ühelt poolt sarnaneb see tavalisele vestlusele, kuid teisalt erineb sellest. Esiteks, Jumal pole meile sel viisil nähtav nagu kaasinimene. Seetõttu esialgu ehk inimene ei oska Tema poole pöörduda, Temaga rääkida ega Teda kuulata. Teiseks, Jumal ei ole inimesele võrdväärne partner, vaid palju suurem, tundmatum ja kardetavam. Kuidas Temaga «vestelda»?
Vastus Jumalale
Jumal otsib inimest alati esimesena, kuid harva tajub inimene seda selgelt. Jumal on Vaim ja seepärast saab inimene Temaga suhelda ainult oma kõige sügavamal, vaimu tasandil. (Võrdluseks: ka raadiolaineid me ei näe ega kuule; neid püüda saab ainult sellekohaste aparaatidega.) Soov või vajadus palvetada on tegelikult meie alateadlik soov vastata «taevasele kutsungile». Kui vajame keerulises olukorras abi või lihtsalt mõistame, et Jumal meid armastab ning soovime Talle vastata – saame seda teha palvetades. Palves tekib Jumala ja inimese vahel kontakt.
Kuidas paluda?
Kõigepealt tuleb sisemiselt, mõttes pöörduda Jumala poole, keskenduda Temale ning jätta muud mõtted kõrvale. Koht, asend ega suund pole tähtsad – palve jõuab Jumalani kõikjal, sest Jumal on ligi kõikjal. Tähtis on, et inimene mõtleks tõsiselt seda, mida ta Jumalale ütleb ja ütleks seda, mida tegelikult mõtleb. Lubatud on ka mis tahes siirad küsimused ja kahtlused.
Palvetamisel võib kasutada kirjapandud palveid näiteks palveraamatutest, kui palvetaja mõtted ja soovid kirjapanduga hästi ühinevad. Kõige loomulikum aga on pöörduda taevase Isa poole nii vabalt, nagu suhtleb laps perekonnas oma vanematega. Kui laps on vanematega suheldes pinges ega leia sõnu, on midagi korrast ära. Samuti, kui ta vanematega üldse ei suhtle või teeb seda harva.
Usaldus
Jeesus ütles oma jüngritele (Mt 18:3): «Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!» Siit näeme, et kristlase normaalne suhe Jumalaga on nagu hea isa-lapse suhe, kuid võib-olla tuleb see suhe sellisena alles rajada. Kui palvetajal pole veel selge, kas ta on ja tahab olla Jumala laps, siis tuleks alustada järgmisest küsimusest (kuigi palvetamine pole keelatud ka varem).
Jumala sõna põhjal tuleb endale selgeks teha, mida Jumal on minu heaks teinud ja mida Ta minult ootab. See võib võtta aega. Millalgi peab saama selgeks: Jumal on mind kalli hinnaga ostnud ja armastab mind igavese armastusega. Seega ma ei ole iseenese päralt ja parim ning õigeim viis Ta armastusele vastata on usaldada Teda ja anda end Tema käsutusse. Seejärel tuleb see mõte palves Jumalale välja öelda. Sõnastus omab jällegi vähe tähtsust. Tähtis on siirus ja lihtsus, ilukõne ei avalda Jumalale muljet. Üks hea võimalus Jumala kutsele jaatavalt vastata on leeriõnnistamisel, mis ongi selleks mõeldud.
Palvetage lakkamatult
Selline on üks üleskutse Uues Testamendis (1Ts 5:17). Kuidas seda teha? Ja miks peab üldse palvetama, kui Jumal isegi teab, mida me vajame, enne kui Teda palume?
Palve peamine sisu ei ole oma vajaduste nimekirja esitamine Jumalale, vaid osadus Jumalaga. Palve on õieti ainuke viis suhelda Jumalaga ja vastata Temale. Suhtlemine inimestega toimub sõnade abil. Meile rääkides kasutab ka Jumal sõnu, esmajoones Piiblis kirja pandud sõnu. Jumalale vastates kasutame meiegi sõnu – palvetades. Kuid iga suhte, samuti palve olemus on sügavam, kui suudavad väljendada sõnad. Jumala lapsele on palve nagu hingamine – pidev ja katkematu osadus Jumalaga. Miski inimese sisimas olemuses (vaimus) tõuseb Jumala poole ja peab Temaga ühendust ka siis, kui ta tegeleb maiste asjadega.
Hommiku- ja õhtupalvused
Jumala seisukohalt ei ole palve aeg, koht ja vorm tähtis, kuid inimesele on neil oma tähendus. Nagu söömise ja töötamise jaoks tasub ka palveks varuda kindel aeg, et see juhuslikuks ei muutuks ega ununeks. Päeva alustades tasub mõelda Jumala senisele heldusele ja paluda Tema ligiolu ning juhtimist algavaks päevaks. Päeva lõpetades aga teha otsekui kokkuvõte, tänada kõige hea eest, kahetseda tehtud vigu ja tuua Jumala ette lahendamata küsimused. Võib kasutada «Väikeses katekismuses» toodud Martin Lutheri hommiku- ja õhtupalvusi või muid sobivaid vorme. Tähtsaim on PALVETADA, sest selleta ei saa olla elavat osadust Jumalaga.
Aare Kimmel