Tauno Toompuu: alguses oli sõna, aga lõpus on pilt

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming, Portreelood / Number:  /

Möödunud nädalal Rakvere Galeriis avatud kohaliku vaimuliku Tauno Toompuu maalinäitus jääb huvilistele avatuks kuni 10. veebruarini.

Tauno Toompuu oma maali ees, mis kujutab punarinda, kes legendi järgi eemaldas Kristuse ristipuust naelad ning on seetõttu halastuse ja kaastunde võrdkuju. Foto: Erakogu

Rakvere koguduse õp ja Viru praostkonna praost Tauno Toompuu ei ole kaugeltki ainus EELK vaimulik, kes mõnes kaunite kunstide valdkonnas kirikutöö kõrvalt ennast teostab, aga erinevalt mitmetest ametikaaslastest asjaarmastajatest on ta söandanud oma loominguga avalikkuse ette astuda, pälvides seeläbi paljude imetluse oma söakuse eest.

Kui pintsli maalimiseks võtsid kätte alles mõne aasta eest, siis mis seda ajendas, mis juhtus?

Jah, see oli ehk 2021. aastal. Midagi ei juhtunud. Arvan, et olin lihtsalt oma kasvamises sellesse hetke jõudnud. Tundsin, et tahaks ennast lisaks sõnale ka teisel moel väljendada. Kuigi joonistamine on mulle ka varem huvi pakkunud, asusin tõsisemalt alles nüüd mõtet teostama. Võtsin paar e-kursust ja siis juba püüdsin iseseisvalt edasi. Käisin ühe hooaja kiriku vastas asuvas huvikoolis, kus pakuti ka täiskasvanutele kunstiringi. Olen osalenud oma loominguga kohalikel näitustel. Meil korraldatakse vabariigi aastapäeva eel portreejoonistamist, kus modelliks on keegi kohalik väljapaistev isik, keda saab portreteerida, ning parimad pildid jõuavad näitusele. Olen paaril sellel näitusel osalenud ja sügisel ka Lääne-Virumaa kunstnike ühisnäitusel.

Kas värvid jõudsid su lõuendile kohe?

Tegelikult mitte. Mulle meeldib süsi ja esimesed tööd on ainult söejoonistused. Selle näituse pildid on seetõttu uus lehekülg – esmakordselt jõudsin õlimaalide juurde ja asusin värve kasutama. Siiani olin vaid vesivärve proovinud ja väiksemaid asju teinud. Uued tööd on aga kõik õli-akrüülvärviga tehtud.

Riho Hütt on Rakvere kunstnik, kes mind juhendab ja kelle käe all käin kunsti tegemas.

Seega on süsi sinu jaoks eilne päev ja tänase osaks on laiem koloriitsus?

Päris nii ei ole. Visandid teen ikka söega. Plaanin ka sel aastal osaleda portreejoonistamisel ja selleks kasutan ikka sütt. Eks pärast vaatan, kas jäängi mustvalge lahenduse juurde või lähen värvidele üle.

Kunst on sinu jaoks seega sõnumi edasiandmise vahend ja viis?

Jah, tajun, et osad teemad on minus sügaval ning kuidagi kinni jäänud ja ma tahaks neid sealt välja. Sisemisi asju on hea kunsti kaudu kommunikeerida. Olen kogenud, et sõna jääb sellisel puhul liiga piiratud võimaluseks, kuna on liiga konkreetne ning mustvalge, aga pilt loob avaramad võimalused. Pilt loob avaruse, millesse võib rohkem sisse panna.

Ühes neil päevil antud intervjuus sõnasin, et kui alguses oli sõna, siis lõpus on pilt. Olen tajunud, et sõna jääb ajuti piiratuks ja pilt annab ütlejale suuremad võimalused. Neid võimalusi olen nüüd kasutanud.

Kas oled nõus oma pilte vaatajale lahti seletama või annad vabaduse vabaks tõlgenduseks?

Ma olen küll vaatajale ka selgitanud, mis on piltidel, aga samas soovin, et iga inimene näeks ise. Täitsa võimalik, et iga inimene näeb minu pildil n-ö mingit oma asja. Samas tundub, et mul on rääkimine ikka nii veres, et mulle täitsa meeldib ka oma pilte seletada. Asju, mis minu jaoks olulised ja äkki kõigile vaatajatele kohe ilmselged pole. Aga ma ei tahaks sealjuures jätta muljet, et see vaatenurk on ainuõige ning lepin loomulikult võimalusega, et üks pilt võib eri vaatajates erinevaid mõtteid tekitada.

Olen saanud näituse avamiselt ka sellist tagasisidet, et ma liiga palju seletan pildi sisu lahti ja mulle öeldi, et võiksin rohkem vaataja avastamisruumiks jätta. Teised jälle, kes kristlikku sümboolikat ja piiblitausta nii hästi ei tunne, tunnustasid mind selgituste eest.

Sinu maalidel figureerivad aktid on omanäolised. Mõjumata küll sooneutraalselt, puudub nende puhul erootiline mõõde.  

Aktiteemani jõudsin, kui arutlesin, kuidas läheneda Pietà motiivile. Oma poega Jeesust leinav ema Maarja kehastab suurimat halastust. Soovisin vaadata oma nurga. Leidsin, et alasti kehade kaudu see õnnestuks. Minu pildil kannab mees kuldset naist, kes on võetud ristilt. See on sümbolkeelne pilt. Kõneleb teel olijast ja sellest, kui midagi väga kallist on haavatud, risti löödud. Minu soov ei olnud erootilist joont esile tuua, vaid näidata läbi sümboli, et me lõpuks oleme kõik ühesugused.

Alastus kannab halastust?

Alasti olemine kannab eksistentsialistlikku mõõdet. Kui võtame riided seljast, oleme kõik suhteliselt sarnased, kuidagi võrdsed. Riided tihti esindavad neid tunnuseid, mida me inimestena üksteisele anname. See on inimliku tegevuse tulemus, kuna Jumal lõi inimese alasti ja see on Tema algne tahe. Akt on juba Piibli alguslehekülgedel.

Kristlikus kunstis on akti palju kasutatud. Ka meie Rakvere Kolmainu kirikus on Kristus sisuliselt aktina kujutatud, tema alastust varjav riidepalakas on justkui juhuslik tuulest viidud ajutine kate. Selja poolt on ta täiesti avatud, katmatu ja väljendab puhtust ja süütust. Kes veel, kui mitte Kristus kui puhtuse ja täiuslikkuse kehastus, võib olla alasti.

Akt, alasti keha on sinu piltidel sümbolväärtuses. Aga sümboleid on teisigi?

Sümbolid visuaalis on võetud appi, et pilt kõneleks selgemalt. Detailidena on olulised kõikenägev silm, kukk, armulauakarikas, kolmjalg ja muud sümbolid – et tuua keskmesse veel teemasid, mille kaudu mõtestada alasti olemist. Mind ennast kõnetab pilt, mis räägib loo. Mulle ei piisab pildist, mis lihtsalt on ilus.

Minu piltidele jõudnud sümbolid avanevad erinevatele vaatajatele erinevalt ja see ongi põnev, ongi asja mõte. Kes kuidas ja kas üldse mingit sümbolit mõistab.

Lisaks aktidele jääb näitusel silma maal linnust.

Punarind on pärit legendist. Kui Jeesus ristil oli, tuli lind ja tõmbas naelad välja ning Jeesus võeti ristipuult alla ema sülle. Punalind on lind, kes väljendas halastust ja kaastunnet Kristuse vastu ja Kristuse haavaverest sai ta endale punase rinna. See lind sümboliseerib lihtsust, loomulikkust. Kristus ise õpetab meid vaatama linde, et kuidas nemad elavad ja saavad hakkama ning on harmoonias Jumalaga.

Inimene võiks eeskuju võtta linnust. Võiksime hoiduda olukordadest, kus lööme üksteist risti ning langeme ka ise hukkamõistu ohvriks. Lahendus võiks olla lihtsuse ja loomulikkuse poole püüdlemine, milleks punarind meile eeskuju näitab.

Mis sorti julgust vajasid sellise näituse tegemiseks, selliste maalide maalimiseks?

Kuna ma nendesse piltidesse panin intiimselt ennast, siis mõneti võtan ma selle näitusega justkui ka ennast alasti. Avan ennast asetades teiste ette mõndagi endast. See tõesti nõudis minult mõnesugust julgust. Piltide näitusele väljapanek ja teiste kutsumine neid vaatama, see on päris suur samm edasi. Sellist avalikkuse ees olemist ma varem kogenud pole. Saab näha.

Liina Raudvassar