Teadus ja usk aitavad mõista elu mõtet

Elame ajastul, mil teadus ja usk täiendavad teineteist. Veelgi enam – nad vajavad teineteist.

See tuleneb teaduse erakordsetest saavutustest, mis on muutmas ettekujutust universumist, koduplaneedist ja elust, aga ka inimkonda tabanud eetikakriisist. See viis arusaamiseni, et need probleemid vajavad teadvustamist ja arutamist ka avalikus ilmalikus ruumis.

Religioon ja teadus
Sellepärast korraldasin 8. oktoobril Eesti rahvusraamatukogu konverentsisaalis mõttetunni, mille üheks kandvaks teemaks oli arstiteadlase ja teoloogi Jüri Raudsepa viimane kirjatöö „Täppisteadlased Jumala eksistentsi kuulutajad“, milles on esitatud andmeid paljude väljapaistvate teadlaste religioossuse kohta.
Näiteks Nobeli preemia laureaat Max Planck (1858–1947) on kirjutanud: „Mõlemad, nii religioon kui ka teadus, vajavad oma tegevuses usku Jumalasse … Religioon ja loodusteadused, need ei välista teineteist, nagu mõned tänapäeval usuvad ja kardavad, vaid täiendavad teineteist.“
Elu tekke uurimisele pühendunud saksa makromolekulaar­se keemia professor Bruno Vollmert (1920–2002) tuli järeldusele, et geneetilist informatsiooni kandva DNA ahela tekkimine mingi juhuslikkuse tõttu on täiesti ebatõenäoline ja räägib vastu igasugusele inimlikule kogemusele. Tema meelest kannavad elusolendid endas kõrgintelligentse konstrueerimise jälgi.
Inglise füüsik ja astrobioloog Paul Davis (1946) on oma raamatus „Teaduse ajastu“ (2010) kirjutanud: „Paljud väljapaistvad teadlased on sügavalt usklikud ja neil ei esine mingeid raskusi teaduse ja religiooni koostööks. Tundub veidrana, kuid minu arusaamise kohaselt rajab teadus kindlama tee Jumala juurde kui religioon.“

Demograafiline katastroof
Nendele mõtetele lisasin oma ettekandes teaduslikke fakte, mis kinnitavad meie planeedi, eluslooduse ja inimese unikaal­sust. Kuid veelgi täiuslikuma ja uuema ettekujutuse meie universumist ja koduplaneedi imepärastest omadustest lõi oma kõnes ja illustreeris universumis toimuvat värske videomaterjaliga astrofüüsik Laurits Leedjärv.
Olen temale väga tänulik, et ta leidis aega väga sisuka ülevaate esitamiseks, milles kõneles ka suurt huvi pakkuva tumeda aine ja tumeda energia uurimise senistest tulemustest. Oma ettekande lõpetas ta mõttega, et kuna inimesel on mõistus, siis peab ta kasutama seda mitmekülgselt, olema avatud erinevatele mõtteviisidele ja võib ka arvata, et inimesel on universumis täita tõepoolest mingi eriline roll.
Ülaltoodu taustal oli põhjust osa mõttetunnist pühendada tänapäeva inimkonna vaimsele kriisile ja selle peamisele tasakaalustavale jõule – eetikale, sest ka selles vallas on teenäitajateks tippteadlased.
Inglise kosmoloog ja astrofüüsik, Inglise Kuningliku Teadusliku Seltsi ekspresident Martin Rees (1942) hoiatas inimkonda juba 2003. aastal ilmunud raamatus „Meie viimane sajand“, et senist vaimset allkäiku jätkates võib käesolev sajand osutuda inimkonnale viimaseks.
Inglise füüsik, maailma üks tuntumaid teadlasi Stephen Hawking (1942–2018) nimetas oma viimases, 2018. aastal ilmunud raamatus, et inimkonna jätkusuutlikkust ähvardab demograafiline katastroof, kiire kliima muutumine, planeedi aineliste tagavarade korvamatu kahanemine, kasvav pagulus, massiline vaesus ja harimatus. Paratamatult kerkib küsimus: kuidas on võimalik, et nüüd, mil maailm on saavutanud enneolematu arengutaseme, kõneldakse üha sagedamini inimkonda ähvardavast kaosest?

Looja on andnud vabaduse
Eks see tulenebki inimkonna arengu ja elukorralduse paradoksist: valdav osa inimestest (religioossusega on hõlmatud ligi 80% inimkonnast) teab, kuidas peaks elama, teab, et ei tohi teha teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse, ta teab, et peab hoiduma vägivallast, valest ja petmisest.
Kuid ta pole oma pika ajaloo jooksul jagu saanud ahvatlevatest kiusatustest, mistõttu inimkond ongi tugevasti tasakaalust väljas. Inimesele ainuomased väärtused – loov­intellekt, eetika, hing, südametunnistus – on suuresti allutatud eetilisi väärtusi eiravatele kiusatustele: võimu- ja domineerimis­ihale, rikkusele, hedonismile ja egoismile.
Arvan, et tänapäeva teadus, mis on asunud avaral pilgul tundma õppima meid ümbritsevat fantastilist maailma, suudab ühes kristliku ja üldinimliku eetika väärtustega olla abiks senisest õiglasema ja kvaliteetsema elukorralduse rajamisel. Üheks selle eelduseks on õpetada lastele ja noortele eetikat (kuidas elada), ristiusu aluseid (elame ju traditsioonilises kristlikus kultuuriruumis) ja religiooniõpetust (teiste usundite tundmine avardab silmaringi).
Oma ettekande lõpetuseks ütlesin: „Vahel olen püüdnud tänapäeva teaduse saavutusi ja pühakirjade sõnumeid kokku viia ühtseks koondpildiks, ja siis ma näen, kuidas Looja poolt imelisel koduplaneedil toimetavad miljonid indiviidid, kelle otsused ja teod on tähtsad mitte üksi inimestele endile, vaid ka Loojale, kes meie tegusid vaatleb ja jäädvustab. Usun, et Looja on inimkonnale andnud vabaduse oma elu korraldamiseks, kuid ta pole meid maha jätnud.“
Ülalkirjeldatud mõttetunni korraldamine oli mulle heaks kogemuseks. Leian, et teadlaste kohtumised rahvaga on vajalikud ja peaks kujunema tavapäraseks.
* * *
9. oktoobril osalesin riigikogu konverentsisaalis toimunud konverentsil „Usuvabadus Eestis“. Minu jaoks oli see väga huvitav. Meelde jäi EKNi presidendi, emeriitpeapiiskop Andres Põderi mõte: kuidas saab rääkida usuvabadusest, kui koolides religioonideõpetus puudub, kui noored ei tunne ristiusu aluseid?
Mille vahel on võimalik üldse valida? Tõepoolest – kool on see õige koht, kus lastele ja noortele rääkida eetikast kui elamise õpetusest, mis tugineb inimkonna aegade jooksul kogutud mõtteteaduse ja ristiusu kogemustele ja tarkusele.
Hubert Kahn,
professor