Teavad, mis kaal on emakeelsel jumalasõnal

Maapao kõledal ööl pagulaste asutatud eesti luterlik kogudus on Stockholmis tegutsenud juba 70 aastat.

Hoidmaks võõrsile kaasa võetud rahvakiriklikku vaimsust ning aatemeelt ja usku, et halvad ajad Jumala abiga pöörduvad. Saades lojaalseks kuningale, ei minetanud rootsieestlased ometi oma rahvustunnet, keelt ja meelt. Seda tänapäevani, mil EELK Stockholmi kogudus otsib uusi võimalusi, kõnetamaks emakeelse jumalasõnaga ka nooremat generatsiooni.
Kool ja kirik on eestlase identiteedi vundament. Nii on see Stockholmis tänini: eestikeelsed jumalateenistused seovad esiisade usuga, Estniska Skolan, eesti põhikool aitab lastevanematel kasvatada eestlaseks ka uued sugupõlved.
Kolmandaks vaalaks võib nimetada õigusega Eesti Maja, Estniska Huset, mis pakub sõbralikku katust väga erinevatele eesti organisatsioonidele alates eesti lasteaiast ja kord nädalas ilmuvast Eesti Päevalehest kuni Stockholmi eesti koguduseni.

Maja eesti asja ajamiseks  
Päevaks Stockholmi minnes peab eesmärk kindlalt paigas olema, muidu kaob aeg sihile jõudmata paljude vaatamisväärsuste virvarris märkamatult käest. Seda silmas pidades sean sammud Vaasa linnaosas asuvasse Eesti Majja, loobudes kiusatusest külastada näiteks kuningalossist kümneminutilise jalutustee kaugusel asuvat Jacobi kirikut, kus eestlased aastakümneid Rootsi kiriku lahkel loal teenistusi pidanud, või Stockholmi metsakalmistut, kus eestlastele reserveeritud sektoris on puhkamas nimekad rahvuskaaslased.
Eesti Maja kitsast, ümber vanaaegse liftiboksi keerduvast trepist üles minnes tulevad meelde lastekirjanik Astrid Lindgreni lood, mis eestlanna Ilon Wiklandi illustreeritult on loonud paljudele esimese ettekujutuse Vaasalinnast.
Teiselt korruselt, kus tean asuvat restorani Ester, kuuldub intensiivset jutukõminat, mitte üksnes eesti keeles. Hiljem kuulen, et söögikoht hoiab uksed lõuna ajal valla ka linnarahvale.
Tean, et koguduseruumideni jõudmiseks pean korrus-paar tõusma. Juba avanebki trepikojauks ja ma saan ulatada terekäe Tiit Pädamile, kes alates sellest sügisest on Stockholmi eesti koguduse õpetaja.
Õp Pädami juhitud majatutvustus päädib koduse lõunasöögiga Eesti Maja restoranis, kus sel päeval pakutakse pearoaks toitvat lõhesuppi, kõrvale omaküpsetatud musta leiba.

Liikmeks kahes kirikus
Tagasi koguduse ruumides, pakuvad mulle kohvilauas seltskonda juhatuse esimees Maie Martinson ja laekur Mart Lindeberg-Lindvet.
Jutt algab rahast. Koguduse majandusteemadega sina peal olev Mart Lindeberg-Lindvet selgitab, et liikmemaksuks on kehtestatud kindel summa, mille tasumiskohustust tuletatakse meelde kaks korda aastas kirjalikult koos maksetšekiga. Saan teada, et liikmemaksust tulev kapital ei lubaks kogudusel siiski ots otsaga kokku tulla. «Selleks peaksime liikmemaksu kindlasti oluliselt tõstma,» kinnitab juhatuse esimees. Õnneks saab kogudus arvestada veel eraisikute annetustega ning toetusega Rootsi kirikult.
Rootsi luterlik kirik ei ole küll alates sajandivahetusest enam riigikirik, ent kiriku liikmed tasuvad jätkuvalt teatud protsendi oma sissetulekust kirikule. Et valdav osa rootsieestlastest kuulub luterlastena ka Rootsi kirikusse, siis maksavad nemadki oma osa.
Meie vestlusringiga liituv õp Pädam aitab selgitada, kuidas riigi ja kiriku vahekord pärast riigikiriku staatuse kaotamist on reguleeritud: «Rootsi kirik on sõlminud riigiga lepingu, et riik kogub teatud kokkuleppelise suuruse kirikumaksu nendelt, kes soovivad olla kiriku liikmed. Seega ei maksa muudesse konfessioonidesse või religioonidesse kuuluvad või neid toetavad inimesed, näiteks katoliiklased, õigeusklikud ja juudid, ega ka need, kes kirikust välja on astunud või sinna kunagi kuulunud pole. Selle maksukogumise teenuse eest maksab Rootsi kirik riigile iga liikme pealt teatud summa.»
Rootsi kiriku puhul on tegemist väga võimsa institutsiooniga, kes toetab rahaliselt ka väiksemaid kirikuid ja organisatsioone. «Toetus ei ole automaatne, seda tuleb igal aastal taotleda, kusjuures toetuse summa ei ole aastati sama,» selgitab Pädam, lisades, et aastast 2003 on eesti koguduse taotlus rahuldatud. «Üks oluline põhjendus on, et enamik eestlasi kuulub ka Rootsi kirikusse, aga neid teenivad eesti vaimulikud,» lisab juurde juhatuse esimees.

Pagulaskirikust üleilmseks Eesti kirikuks
«Ikka on muutunud,» saan vastuse küsimusele, kuivõrd muutunud kogudus 70 aastaga on. «Inimesed on teistsugused, uued põlvkonnad, rootsi oludega hästi kohanenud, on peale kasvanud.»
On arusaadav, et paadipõgenikuna saabunu oli erinev tänasest rootsieestlasest, juba asumaal sündinust, kelle lapsed on hästi lõimunud Rootsi ühiskonda. Kui pagulane oli rändaja juba oma olemuselt, kel saatjaks tunne äraaetusest ja eemalolekust, siis praegune väliseestlane on kohanenud ning oma valikuvabadust tajuv maailmakodanik, kelle ees on maailm avatud ning ka Kodu-Eesti vaid mere taga.
Ja jõuamegi oma jutuga rahvustemaatika juurde. «Iseenesest ju ei peaks usk olema rahvuse ja emakeelega seotud,» mõtiskleb Maie Martinson, lisades: «aga ometi ta on ka.» Eesti taasiseseisvumine lõimis tema sõnul siinse eestlase identiteeti rahvustunnet juurde. Samuti tõi raudse eesriide langemine rootsieestlaste kogukonna välja omapärasest subkultuurist. «Varem räägiti nagu muinasjuttu, et Tallinna ja Stockholmi vahel käis laev,» meenutab proua Maie. «Aga nüüd on käkitegu Eestis ära käia, inimesed voorivad edasi-tagasi ning näiteks jõuludekski toovad perenaised pühadekraami ikka Tallinnast,» lisab Mart.
Rootsi praostkond oli üheks initsiaatoriks Kodu- ja Välis-Eesti kiriku ühinemisel. «Meie võtsime seda kogu aeg kui midagi väga loomulikku,» kinnitab Mart. «Me saime uue õpetaja Eestist, kes on toonud värskust ka jumalateenistuse korda,» räägib Maie Martinson, lisades et näiteks nüüd on armulaud kaetud igal jumalateenistusel. Kuigi kirikute ühinemine praktilisse kogudusetöösse suurt muutust ei toonud, on hea teada, et kuulutakse samasse üleilmsesse EELKsse, mille peapiiskop asub Eestis. Samuti on elavnenud läbikäimine Kodu-Eesti kogudustega, eriti Tallinna toomkoguduse ja Rootsi-Mihkliga.

Vänta-vänta oli kogu sõnavara
Vahepeal on koguduse endine õpetaja, Rootsi praoskonna praost Ingo Tiit Jaagu koos abikaasa Helvega kantseleisse jõudnud, et osa võtta peatselt algavast koguduse juhatuse koosolekust. Praost Jaagu teenib Uppsala, Norrköpingi ja Eskilstuna kogudust. Stockolmi kogudusse uue õpetaja saamine on tema töökoormust oluliselt kergendanud.
Ingo Tiit Jaagu saabus Stockholmi õpetajaks koguduse kutsel Argentinast 27 aastat tagasi. Põgenikelaagris Taanis sündinud mees oli koolihariduse saanud Lõuna-Ameerikas, põhjalasse jõudes oli 40aastasele mehele võõras nii kohalik keel kui temperament. «Ütlesin ikka vänta-vänta ehk oota-oota,» kirjeldab ta oma toonast keelebarjääri. Ka eesti keel nõudis järeleaitamistunde. «Andsin oma jutlusi lugeda isale, kes ettevaatlikult uuris, et poeg, mida sa tahad oma jutuga ometi öelda,» naerab Jaagu, kes ei olnud emakeeles kunagi kirjutama õppinud. Praegu aga ei kujuta praost oma elu ilma eestikeelse kirjasõnata, näiteks planeerib ta oma tegemisi Eestis trükitud kirikukalendri järgi.
Uurin Tiit Pädamilt, milliseid muudatusi püüab ta uue koguduseõpetajana rakendada. «Koostöös juhatusega oleme asunud kavandama erinevaid töövaldkondi, mis kogudust seesmiselt üles ehitavad,» saan vastuseks koos selgitusega, et lisaks regulaarsetele jumalateenistustele kirikus ja seenioride kodus alustatakse kristlikule kultuurile orienteeritud piiblitundidega ning erinevate abi vajavate gruppide toetamisega. Paljud koguduseliikmed soovivad, et kogudus võiks laieneda noorema generatsiooni arvel, kuid Pädam leiab, et «ühiskond pakub noortele väga mitmekesist, ka kristlikust maailmavaatest lähtuvat tegevust, aga just vanem põlvkond on see, kes vajab tähelepanu».
Seetõttu, sugugi mitte eitamata noorte- ja lastetöö olulisust, ei sea uus õpetaja noortetööd koguduse ainsaks prioriteediks. Algaval aastal kavandatakse alustada leerikursustega nii noortele kui ka vanematele. Lastetööd loodetakse teha eesti kogukonnas juba toimivate lasteringidega koostöös. Palju abi on õpetajale tulevikus äsja diakoniks ordineeritud Tõnis Tammest ja tema abikaasast Evast, kes töötab koguduse sekretärina 2009. aastast.
Liina Raudvassar

EELK Stockholmi kogudus
Asutati 1942
Õpetajad Johan Kõpp, Aleksander Täheväli, Konrad Veem, August Raidur, Ingo Tiit Jaagu, Tiit Pädam
Teenistused üle nädala St. Jacobi kirikus
Jumalateenistused eesti keeles, kiriklikud talitu­sed eesti ja rootsi keeles
Aktiivseid liikmeid 500
Kantselei Eesti Majas Wallingatan 34 avatud tööpäeviti kell 10–14