Teekond uuest õpetajast meie õpetajaks

Tänavu augustis möödus kümme aastat ajast, mil Põlva Püha Neitsi Maarja koguduses asus õpetajana tööle Toomas Nigola.

Kogudus eesotsas sekretär Ave Mustimetsaga korraldas sel puhul oma karjasele tänupeo, mille suurejoonelisus viimast siiralt üllatas. „Aimasin, et midagi on teoksil, et küllap väike meelespidamine kirikukohvil, aga midagi seesugust ma küll oodata ei osanud,“ kommenteeris Nigola toimunut.

Suure südame ja kogu perega
Pärast 27. augusti jumalateenistust võttis koguduse sekretär Ave Mustimets ohjad enda kätte ning andis „sõna“ kammerkoorile Maarja. Laulude vahele rääkisid endised ja praegused koguduse nõukogu liikmed ja sõbrad Toomaga seotud meenutusi.
Helju Sakson näiteks märkis, et üks esimesi töid, mille Toomas Põlvasse tulles ette võttis, oli leerimajas asunud õpetaja tööruumi päevinäinud põranda ja lagunenud töölaua väljavahetamine. Ta märkis, et kulus üsna vähe aega, kui tiitel „uus“ õpetaja nime ees muutus tiitliks „meie“. Massiivne ja väärikas laud, mille Toomas tulles kaasa tõi, kuulus tema vanaisale ning teenib teda praegugi pastoraadis asuvas tööruumis.
Hilja Heinsoo lisas, et kõik, mida õpetaja nende aastate jooksul Põlvas on teinud, on ta teinud suure südame ja kogu perega. Andres Lehestik jätkas varasemat traditsiooni ja oli nii nagu viis aastat tagasigi pannud Tooma luuletusse, kajastades värsiridades kõiki tema elutahke vaimuliku ja koolmeistrina, kooli hoolekogu liikmena, kaitseliitlase ja abipolitseinikuna.
Pindi koguduse liige ja Põlva Maarja hea sõber hingehoidja Tuuli Võsa meenutas, et tema esimene kohtumine Toomaga leidis aset peiedel. Hingehoidjana oli ta võtnud endale ülesandeks palvetada praostkonna vaimulike eest ning mõistagi kuulus nende hulka ka Põlva Maarja uus õpetaja. Aegapidi tekkis usaldus ja koostöö, mille tulemusena peab Toomas juba kaheksandat aastat üle pühapäeva pärastlõunaseid jumalateenistusi Laheda valla sotsiaalkeskuses ehk rahvakeeli Tilsi hooldekodus.
Kui vahel peab asjaolude sunnil teenistuse pidama asendaja, pärivad Tilsi kirikulised Tuulilt kohe, et millal see õige õpetaja jälle tagasi tuleb. Tuulilt on küsitud sedagi, miks õpetaja Toomas jutlusi kinnisilmi peab.
Peo lõpul tuli appi paluda kolm jõulisemat meest, et anda Toomale üle kolm korvi, mille koguduseliikmed olid täitnud peamiselt hoidiste ning ka muude tarvilike andidega. Kingitusena anti üle ka imearmsalt kujundatud kogumik, mille sisuks Toomast iseloomustavad kirjutised endistelt ja praegustelt nõukogu liikmetelt. Samuti pildialbum pühapäevakooli endistelt ja praegustelt lastelt ning valik Tooma tegemisi kajastavatest artiklitest. Õnnitlejate rivi kulges altarist kiriku välisukseni kohati mitmes reas. Pidu jätkus osadusega pastoraadis.

Tagasivaade esimesele aastakümnele
Mõni päev hiljem, kui emotsioonid olid settinud, istusime Toomaga pastoraadis, et vaadata rahumeeles tagasi tema esimesele aastakümnele Põlva Maarjas. Selgus, et esimene poolteist aastat teenistust oli siiski üsna rahutu aeg. Miks?
Nigola meenutas, et sellisel kujul tööruume nagu praegu pastoraadis on, toona polnud. Koguduse kasutuses oli suurest järveäärsest leerimajast ainult kolm väikest ruumi (enamik hoonest oli ja on siiani renditud – M. Õ.). Pühapäevakooli ja leeritundi samal ajal pidada ei saanud. Kõrval asuva peosaali tõttu oli vahel üsna keeruline jutlusetekstile keskenduda.
Eluruume polnud õpetajaperel veel üldse. Tööle tuli käia Tartust, kus elati perega abikaasa vanemate juures. Ometi oli see Tooma sõnul etem variant kui senine visiitabielu, mille tingis tema eelnev teenimine Pärnumaa kogudustes ja abikaasa seotus Tartuga.
Pisut enne Tooma tulekut oli koguduses saanud teatavaks, et Kanadas igavikku lahkunud Alfred Parras on pärandanud oma maise vara kodukandi kirikule. Nüüd tuli nõukogul ja juhatusel koos uue õpetajaga pärandile otstarbekas kasutus leida. Nii saidki välja ehitatud vana pastoraadi katusealune ja pooleliolev nn järveäärne õpetajamaja. Need olid targad valikud, sest pastoraadi tööruumid on pidevalt hõivatud kas koguduse enda või koostööpartnerite poolt ning sageli jagub külalisi karjase juurde kojugi.
Ent jah, esimesed poolteist-kaks aastat oli aeg, mis noore vaimuliku tumedatesse juustesse üksjagu halli puistas. Eesootavad tööd olid mahukad ja vastutus suur. Õpetajamaja remontima usaldatud ettevõte ei pidanud kokkulepetest kinni, kvaliteet kannatas, suhted ehitajaga pingestusid. Pastoraadi ehitusel läksid asjad siiski paremini. Tooma sõnul oli see ka aeg õppida, mille pärast tasub stressata ja mida tuleb võtta kui paratamatust. Liigseid pingeid aitas vältida asjade läbimõtlemine.

Kuus küsimust
Mis koguduseelus rõõmu teeb?
„Noored,“ ütleb Toomas Nigola. „Suurt ärkamist pole olnud, aga langust ka mitte. Rõõmu on sellest, et leeriskäijatest – vähe neid küll on – suurem osa jääb kogudusega suhtlema. Ühel või teisel moel jääb kontakt alles.“

Mida sinust seal kingiks saadud kogumikus kirjutati?
Muhelus. „See oli lõbus lugemine. Pugistasime koos perega naerda. Läbiv teema oli minu huumorimeel, aga mõni teema ongi nii tõsine, et sellest peabki rääkima huumori võtmes.“

Mis on see side, mis sind Põlvaga köidab?
„Põlvas on head inimesed. Siin on veel inimestel aega olla lahked, sõbralikud ja toredad. Loodus ja elukeskkond on ka ilusad, aga need üksi ei hoiaks meid siin.“

Kunagi pidasid plaani minna sõjalisele missioonile Afganistani, aga siis loobusid. On sind veel mujale kutsutud?
„On kutsutud ja tehtud igasuguseid ettepanekuid. Kahel korral on lausa koolidirektori kohta pakutud. Praegu küll pole plaanis kuhugi minna, kui just peapiiskop suisa käsku ei anna. Loodame, et ei anna. Sõjaline missioon, millele viitasid, olnuks võimalus näha maailma, aga asendaja leidmine osutus arvatust keerulisemaks, seepärast loobusin. Kogudust ei saa jätta karjaseta, lootes ainult külakorda käivate järelevaatajate peale.“

Kuidas kommenteerid muutust uuest õpetajast meie õpetajaks?
„Meie õpetajaks saamine on kolmepoolne protsess. Selles osalevad vaimulik – isa, kes hoolitseb ja vastutab koguduse, oma vaimuliku perekonna eest, koguduse liikmed ja Püha Vaim. Just tema teeb suhtlemise kahe eelnimetatud osapoole vahel võimalikuks ning loob sobiva õhkkonna, paneb vaatama ka üles, mitte ainult üksteisele otsa. Tähtis on ka kohaloluga teenimine. Just seepärast pean oluliseks gümnaasiumis antavaid eetika ja ladina keele tunde ning koostööd politsei ja Kaitseliiduga.“

Tilsi rahvas tundis huvi, miks sul jutlust pidades silmad kinni on. Miks siis?
Muhelus. „Ikka selleks, et paremini näha.“
Margit Õkva

Toomas Nigola
Sündinud 10. jaanuaril 1981 Pärnus.
Ordineeritud diakoniks 13.4.2003, preestriks 9.3.2007.
Õppinud Pärnus gümnaasiumis, Tartu ülikoolis ja usuteaduse instituudis.
Teeninud kaplanina Tartu vanglas ja politseis, Kambja, Pärnu, Sindi ja Vändra kogudust; alates 2007 Põlva koguduse õpetaja. Kaitseliidu Põlva maleva kaplan, abipolitseinik. Konsistooriumi avalike suhete assistent alates 2015.
Abielus, peres kaks last.

Pildigalerii: