Teeliste kirikud – kas teelistele?

Eelmise nädala alguses tulid trükikojast 2007. aasta teeliste kirikute brošüürid. Teisipäeval Raplas toimunud kirikukogu istungilt said kõik praostid need endaga kaasa. Loodan, et õige pea jõuavad need kogudustesse. Vähemalt sinna, kus peatselt algaval suvisel turismi- ja palverännuhooajal leiavad teelised avatud pühakoja eest ka nädala sees.

Olen juba lapsest saadik olnud suur kirikute huviline ning seepärast ootan alati põnevusega iga järgmist teeliste kirikute brošüüri. Lisaks Eesti pühakodadele olen viimastel aastatel teadlikult tutvunud Soome teekirikute brošüüri kaudu paljude sealsete huvitavate kirikutega.

Kuigi viimastel aastatel on juba väljakujunenud ja end igati õigustanud teeliste kirikute formaat jäänud samaks, leiab sealt aasta-aastalt ka midagi uut ja huvipakkuvat. Rõõmustab kas või tõsiasi, et igal aastal lisandub uusi projektiga liitunud kogudusi. Kui eelmisel, 2006. aastal tutvustati selle kaudu 181 erinevate Eestis tegutsevate konfessioonide kirikut ja/või palvemaja, siis tänavu on see arv juba 208. Lisatud rohked pildid iga pühamu kohta annavad hea ettekujutuse külastatavast hoonest. Igat kirikut tutvustav lühike eesti- ja ingliskeelne tekst avardab märgatavalt selle brošüüri kasutusringi. Usun, et väga paljud Eesti kirikute külastajad nii kodu- kui ka välismaalt on selle eest tänulikud miniteatmiku väljaandjale Eesti Kirikute Nõukogule ja konkreetse projekti vedajatele. Ka tehnilise teostuse poolelt saab öelda ainult kiidusõnu.

Samas jääb tänavugi silma korduv probleem, mille sõnastasin juba pealkirjas. Kas kõik brošüüris tutvustatavad kirikud on ikka mõeldud teelistele? Tean, et tegemist on oikumeenilise projektiga, mis tähendab seda, et tutvustamist ei vääri mitte ainult valdavalt luteri kiriku käes olevad vanemad ja huvitavamad ehitised. Nii mõnigi uus ja algselt üldse mitte pühakojaks ehitatud hoone võib pakkuda huvi ja olla kohaks, kus teelisena aeg palveks, puhkuseks ja mõtiskluseks maha võtta.

Kahjuks on ka sellel aastal brošüüri sattunud kirikuid või palvekodasid, mis tegelikult ei vasta avaldamise eeldusele. Brošüüri esilehel öeldakse: «Käesolev trükis on abiks ja juhiseks teelistele a v a t u d (minu sõrendus – M.K.) kirikute juurde.» Kui pühakoja lahtioleku ajaks on märgitud ainult pühapäevase või nädalasisese jumalateenistuse aeg, siis ei ole ju kuidagi tegemist teeliste kirikuga. Eriti siis, kui teeline on mõne teise koguduse vaimulik. Hoopis kummaline on lugu siis, kui kiriku pildi alla on märgitud, et jumalateenistus toimub kuu viimasel pühapäeval või pühapäeviti kaks korda kuus ja muud infot kiriku lahtioleku kohta ei ole. Selliseid elementaarseid möödalaskmisi peaks muidu igati hästi välja antud trükises edaspidi vältima.

Õnneks on enamike kirikute puhul lisaks aadressile antud kontakttelefon, et tellida kiriku avamist. Kolmeteistkümne projektis osaleva kiriku puhul ei ole aga ühtegi telefoninumbrit.

Seega on küsimus «Teeliste kirikud – kas teelistele?» igati õigustatud. Kui eelmised probleemid ei käinud niivõrd luterlike kirikute kohta, siis EELK koguduste häda on selles, et mitme pühakoja lahtiolekuaeg on liiga lühike. Kui näiteks üks Lõuna-Eesti kirik on lahti ainult kell 10–12, siis Põhja-Eestist on üpris raske enne selle sulgemist kohalegi jõuda. Olen üritanud logistiliselt koostada marsruudi mõnes piirkonnas selliselt, et ühe päevaga jõuaks külastada võimalikult paljusid teeliste kirikuid, aga alati ei ole see õnnestunud. Just ühe piirkonna (maakonna, praostkonna) kogudused võiksid arvestada sellega, et kirikute lahtiolekuajad ei kattuks üksteisega.

Piiskop Einar Soone ütleb selle aasta teeliste kirikute brošüüri eessõnas tabavalt, et pühakoja uksest sisse astudes kiikame igaviku lukuauku. Tahan väga uskuda, et paljud selle aasta Eestimaa palverändurid, mina sealhulgas, ei peaks seda tegema läbi suletud kirikuukse lukuaugu.

Eesti Kiriku kolleegiumi esimees