Teenäitajate tarvilikkusest

Õpetaja Toomas Paul on praegustest eesti vaimulikest kahtlemata kõige tuntum. Ta on üks väheseid meie kiriku vaimulikke, kes võtab regulaar­selt sõna ajakirjanduses ning seetõttu teatakse teda ka väljaspool kirikut. Tema kirjutisi loetakse ja tsiteeritakse palju. Kui kedagi meie teoloogidest võib lugeda Eesti ühiskonna arvamusliidrite hulka, siis on see Toomas Paul.

Täna, päev enne õpetaja Pauli 70. sünnipäeva, on meil põhjust mõtiskleda tema isiku ja töö üle ning sellest, milline on tema tähendus meie kirikule, teoloogiale ja kultuurile.

Teekond teenäitajaks
Toomas Pauli astumine laiema avalikkuse ette toimus 1980ndate aastate teisel poolel, ajal, mil (tema enda sõnu kasutades) «kirik oli getost väljumas». Ajalooliselt langeb see kokku uue ärkamisajaga, mis päädis Eesti taasiseseisvumisega 1990ndate aastate algul. See oli aeg, mil ajakirjanduses hakati avalikult rääkima nõukogude ajal tabuks olnud teemadest, millest üks tähtsamaid oli religioon.
Inimesed hakkasid jälle tulema leeri ja paljud lootsid, et «kirik saab taas olema keset küla». Paraku nii ei läinud, ometi on päris palju neid, kes just sel ajal leidsid oma tee kiriku ja ristiusu juurde. Üheks suureks teenäitajaks neile sai õpetaja Toomas Paul. Mitmed neist inimestest on nüüdseks meie kiriku vaimulikud.
Olen veendunud, et Toomas Pauli fenomen sai võimalikuks tänu kahe asjaolu õnnelikule kokkulangemisele. Üheks neist oli soodne aeg, mil kirik sai võimaluse hakata ennast avalikkuses näitama ja ühiskonnas tekkis nõudlus inimeste järele, kes oleksid valmis ja suutelised kristlikku õpetust jagama.
Kuid kõike aja arvele panna ei saa. 1980ndate aastate teisel poolel kerkis ju esile igasuguseid jutlustajaid ja usukuulutajaid, ka selliseid, kes kuulutasid haigeid ja äärmuslikke ideid (fundamentalistid). Samal ajal astusid avalikkuse ette paljud tublid kirikuõpetajad, kellel tõepoolest oli midagi rahvale öelda ja keda ka kuulati. Mitmedki neist lõid aktiivselt kaasa Eesti taasiseseisvumisprotsessis.
Ometi ei saavutanud ükski teine vaimulik sellise ulatusega vaimset mõjujõudu nagu õpetaja Paul. Millega seda seletada? See vastus ei pruugi küll kõigile meeldida, aga ilmselt oli teiseks põhjuseks, et nii läks, Toomas Pauli isiksus.
Ajal, mil kirikule anti võimalus hakata ennast ühiskonnale avama, oli Toomas Paul küllap üks väheseid Eesti teolooge, kes oli võimeline pakkuma seda, mida inimesed ootasid – kristlikku sõnumit, mis oleks siiras ja aus, kuid samal ajal esitatud mitte «kiriku kaanani keeles», vaid keeles, mis on mõistetav ka kiriku- ja usukaugetele inimestele. Ja mis samuti oluline – sõnumit, mis ei ole kantud üksnes tunnetest, vaid on ka intellektuaalselt põhjendatud ja mõtestatud.
Võin kinnitada paljude 1980ndate teisel poolel Toomas Pauli kaudu kirikusse jõudnud inimeste nimel (mu enda tulek kirikusse toimus pisut varem, 1980ndate aastate keskel, s.t enne õpetaja Pauli tulekut Jaani kogudusse), et just see puudutas inimesi. Ja loomulikult ka õpetaja Pauli oskus seda sõnumit kaunilt sõnadesse seada ja tema inimlik ning, mis siin salata, ka mehelik sarm – olid ju paljud tema kuulajatest naised.
Kui õpetaja Paul 1986. a Tallinna Jaani kogudusse tuli, hakkasid levima kuuldused, et Saaremaalt on Tallinna saabunud üks huvitav ja tark kirikuõpetaja, kelle jutlused ei olevat «tavalised». Alles palju hiljem kuulsin, et juba Saaremaa perioodil külastasid Toomas Pauli paljud vaimsete huvidega noored mandrilt. Läksin minagi Toomas Pauli kuulama, kuid ei osanud veel tollal ette näha, et temast saab minu õpetaja ja teenäitaja järgnevaks eluks.
Ka mitmete teistega läks samamoodi. Kuid kindlasti poleks seda juhtunud, kui õpetaja Pauli ülesastumisele Jaani kiriku kantslis ja meedias ei oleks eelnenud kõik see, mis oli kujundanud tema isiksuse – õpingud, intensiivne teadustöö ja Piibli tõlkimine, mitmete koguduste vaimulik teenimine. Võib-olla ka raskused, millest oli tulnud läbi minna, kuid neist ta ise kuigi palju ei rääkinud.
Ei olnud ju aeg ja olud, milles õpetaja Paul oli üles kasvanud ja oma tööd alustanud, ühe vaimsete huvidega noore inimese (eriti veel kirikuõpetaja) jaoks kerged. Ometi kehtib siin Pauluse sõna: «Me teame aga, et neid, kes Jumalat armastavad, Jumal kõiges avitab heaks, neid, kes Tema kavatsemise kohaselt on kutsutud» (Rm 8:28 – tsiteeritud Toomas Pauli tõlke järgi).

Haritlaste misjonär
Meie kiriku pastoraalseminaris õppides pidasin kord misjoniteaduse õppepäeval ettekande haritlasmisjoni probleemidest. Rääkisin sellest, et kristliku sõnumi kuulutamine haritlastele nõuab arvestamist nende mõtlemise ja eripäradega. Mäletan, et see tekitas kuulajates vastakaid arvamusi ja oli neidki, kes püüdsid asja naljaks keerata. Nüüd, kümme aastat hiljem, olen jäänud siiski oma seisukohtade juurde.
Kui kirik tahab olla tõsiselt võetav, peab ta arvestama ka haritlastega, kelle mõtlemine on kriitiline, kes ei ole valmis uskuma vaid autoriteedi põhjal ja keda ainuüksi tunnetele rajatud kuulutus jätab külmaks. Mõeldes Toomas Paulile võib öelda, et ta on meie kirikus üks väheseid vaimulikke ja teolooge, kes on seda probleemi endale teadvustanud ja tõsiselt võtnud.
Paul Tillichit (kes on olnud teoloogina lähedane ka Toomas Paulile) on nimetatud haritlaste apostliks. Ma arvan, et nii võiks nimetada ka Toomas Pauli, sest ta on suutnud luua sellise ristiusukäsitluse, mis veenab ka kriitiliselt mõtlevaid ja skeptilisi vaime ning mis peamine – õpetaja Paul oskab seda neile edasi anda nende endi keeles.
Toomas Paul õpetab, et usk ja kahtlused ei välista teineteist. Et see nii on, kinnitab meile ka Johannese evangeeliumist hästi tuntud uskmatu Tooma lugu. Jah, Toomas ei uskunud, ta kahtles, kuni kohtus ise ülestõusnud Issandaga. Kuid ta oli ka ainus jünger, kes ütles Jeesuse kohta: «Minu Issand ja minu Jumal!» (Jh 20:28). «Apostlite vürst» Peetrus näiteks tunnistas Jee­suse üksnes Messiaks (Mk 8:29). Õpetaja Paul on näinud oma nimekaimus apostel Toomas alati hingesugulast.

Ka õpetajad vajavad õpetajaid
Kui nüüd küsida, milline on Toomas Pauli tähendus eesti kultuuri, kiriku ja teoloogia jaoks, siis võiks sellele vastata pika loeteluga töödest, mida ta on teinud, olgu siis piiblitõlkijana, piiblitõlke ajaloo uurijana ja kultuuriloolasena, Usuteaduse Instituudi, Tartu ülikooli usuteaduskonna ja Eesti muusikaakadeemia õppejõuna, esseistina ja telesaadete tegijana või ka kirikuõpetajana, kuid see loetelu ei ole mu meelest ammendav ega ütle ära ka kõige olulisemat.
Minu arvates on Toomas Paul eeskätt vaimne õpetaja ja teenäitaja teistsuguse reaalsuse juurde, mida «kiriku keeles» nimetatakse Jumala riigiks. Me kõik, kes me oleme teekäijad (see mõiste on olnud ka Toomas Pauli jaoks väga tähtis), vajame selliseid teenäitajaid ikka ja jälle ning on suur õnn, kui me neid oma eluteel kohtame. Olen piiritult tänulik, et olen kohtunud Toomas Pauliga ja tohtinud teda pidada oma õpetajaks. Pean teda selleks veel nüüdki, kus olen ise õpetaja, sest ka õpetajad vajavad õpetajaid.

Jaan Lahe,
Toomas Pauli tänulik õpilane

Toomas Paul
Sündinud 29. oktoobril 1939 Tartus.
Abielus Agne-Dorothea Pauliga, tütred Ülle ja Helle.
Õppinud Tartu ehitustehnikumis, Tallinna polütehnikumis, EELK Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis (EELK Usuteaduse Instituudis); teoloogiadoktor (Tartu ülikool, 1994); Durhami ülikooli (Inglismaa) audoktor.
Teeninud Ridala, Martna, Lihula, Valjala, Karja, Püha, Mustjala, Saaremaa Jaani ja Tallinna Jaani koguduses ning olnud Saarte praostkonna ja Tallinna praostkonna praost ning EELK konsistooriumi assessor.
Õpetanud EELK Usuteaduse Instituudis, Tartu ülikooli usuteaduskonnas, Eesti muusikaakadeemias ja akadeemias Nord.

Raamatud:
«Ta tuli omade juurde», «Kusagilt kumab valgust», «Maise matka poolel teel», «Sinu tahtmine sündigu», «Eesti piiblitõlke ajalugu», «Põuapäikese paistel», «Kirik keset küla», «Kontide kasulikkus», «Haihtunud hingede aeg», «Pastišš ja popurrii», «Uskmatu Tooma lugu».
Tõlge: Uus Testament ja Psalmid. EELK Konsistoorium, 1989.