Tehkem noortetööd koos noortega

Eeloleval nädalavahetusel korraldab EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus konverentsi «Milline on noorsootöö tulevik?».Usun, et igaüks, keda see teema natukenegi kõnetab, vastab küsimusele omamoodi, lähtuvalt oma unistustest ja lootustest ning arvestades seniseid kogemusi. Vastus sõltub ka sellest, missugused on vastaja hoiakud noorte ja noorsootöö suhtes, kuidas ta mõistab kiriku ja koguduse ülesannet maailmas.
Iga vaimulik, noorsootöötegija, koguduse juhatuse või nõukogu liige, aga ka iga lapse- ja ristivanem – iga täiskasvanud koguduseliige võiks aeg-ajalt otsida vastust noortega seotud küsimustele. Milline on noorte osa koguduse ja kiriku elus? Mida nad kirikult ja koguduselt ootavad? Mida ootavad kaaskristlased neilt? Kas vastastikused ootused puutuvad omavahel kokku ja täituvad või lähevad ootajad pettunult oma teed? Mida saan mina professionaalina või ligimesena teha selleks, et iga küsija saaks küsida ja oma küsimusele vastuse, iga otsija otsida ja leida?
Enamik minuealistest, aga ka vanematest ja noorematest on lapsepõlves vaadanud multifilme krokodill Gena ja Potsataja seiklustest. Kui mõtlesin meie kiriku noorsootöö tuleviku peale, meenus mulle lugu, kuidas Potsataja ja Gena olid reisil. Neil oli suur hulk kotte ja kohvreid ning Potsataja püüdis asjatult ühe osaga neist liikuma hakata – ei õnnestunud, koorem oli liiga suur. Õnnetul ilmel sättis ta asju nii- ja naapidi, ent ikka libises mõni komps maha või kukkus ümber ja ajas juba peaaegu valmis «pakikandmissüsteemi» uppi. Kui Potsataja oli mõnda aega tulutult askeldanud, pöördus ta Gena poole ettepanekuga: teeme nii, et mina kannan meie asju, aga sina kannad mind!
Minu jaoks on selles loos peidus mitu märksõna, mis on olulised nii iga inimese elukäigu kulgemisel kui ka kiriku noortetöö oleviku ja tuleviku kujundamisel. Need on väärtused, mis aitavad kasvada kogudusel ja igal inimesel selle sees: usaldus, vastutus ning koostöö ja osadus.
Kui Potsataja poleks usaldanud ennast Gena hoolde ja samas pakkunud ennast appi vastutama asjade eest, siis oleks võinud nende teekond katki jääda. Ja kui Gena poleks tahtnud kanda Potsatajat, poleks võtnud vastutust nõrgema eest ning poleks usaldanud tema kätte oma asju – ka siis oleks teekond pooleli jäänud. Ent mõlemad usaldasid ja vastutasid oma võimete piires ning üheskoos sai teekonna jätkamine võimalikuks.
Koguduse noortetöös või ükskõik millises teises töövaldkonnas näitab vastutuse jagamine, kust läheb usalduse piir. Kui noortetöö toimub ainult vaimuliku või noortejuhi ettekirjutuste ja arusaamade järgi, selmet seda koos noortega planeerida, siis on vastastikuse mõistmise ja usalduse saavutamine raske. Noored, kelle arvamust koguduse (noorte)tööd kavandades ei küsita ning keda neile jõukohaste ülesannete täitmisse ei kaasata, muutuvad passiivseks ning nad ei taha ennast ka täiskasvanuna kogudusetööga siduda.
Kui aga noort inimest maast madalast erinevatesse tegevustesse kaasatakse, tema andeid märgatakse ja neid ka rakendatakse, siis võib loota, et koguduseelu sisu saab talle tähendusrikkaks ja lähedaseks ning selles osalemine oluliseks. Ühiste tegevuste kaudu omandatakse ka ühised väärtused, tekivad ühised tõekspidamised. Noor, keda kogudus väärtustab tema puuduste ja vooruste, murede ja rõõmudega tänases päevas, väärtustab kogudust ka tulevikus.
Aktsepteeritus, kuulumise ja osaduse tunne, mida noorena kogetud, võib kanda inimest ka siis, kui ta mõnel eluetapil jääb osaduskonnast füüsiliselt eemale. Nõnda võib loota, et täitub EELKs leeritöö eesmärgina kirjapandu: aidata inimesel uskuda kolmainu Jumalasse ning aidata tal kasvada usus ja koguduse osaduses nii, et usk oleks inimese elu kandev jõud.
Kandku Jumal oma peopesal kõiki noori, samuti neid, kes oma aega ja andeid kiriku noortetöö tegemisele pühendavad!

Kerstin Kask,
EELK Laste- ja Noorsootöö Ühenduse juhatuse esimees