Teised õnnetud loomad

Juba ülitark kuningas Saalomon ütleb, et kes lisab teadmisi, lisab valu. Teadlased peaksid siis olema kõige õnnetumad inimloomad teiste hulgas. Teadus tahab aidata mõista maailma meie ümber, aga mitte alati ei tule ta sellega toime.
Tartu ülikooli füüsika instituudi vanemteadur Tiit Kärner on tuntud sisukate, ühiskonna valupunkte puudutavate arvamuslugude kirjutajana. Viimases Sirbis võtab ta sõna võimu ja vastutuse teemal. Tema loo iva seisneb selles, et nii neljanda võimuna tuntud ajakirjandus kui kõrgeima võimu kandja rahvas peaksid õppima ka vastutama. Jutt jumala õige, kuigi nii mõnigi lõik on ilmselt mõeldud pisukese provokatsioonina.
T. Kärner kirjutab: «1990. aastate algul püüdsid pensionärid tollasele sotsiaalministrile kätega selgeks teha, et kui Eesti on Euroopa riik, siis tuleb siin maksta ka Euroopa tasemel pensioni ning mõningate variatsioonidega on seesugused katsed jätkunud siiani. Me ei näe oma riiki nagu tuleviku panti, vaid vahendit, kellelt siin ja kohe nõuda kõike soovitut. Ja siis on pettumus kerge tulema.»
Loomulikult on teadlasel õigus, et Eesti pensionäridel, õpetajatel, meditsiinitöötajatel ja paljudel teistel pole vastutustundlik nõuda arenenud riikidega samal tasemel sissetulekuid. Samas jätab ta mainimata, et poliitiline ja majandusvõim peab enese puhul seda nõudmist igati asjakohaseks.
Samuti on teadlasel vähemalt osaliselt õigus, kui ta ütleb: «Muutused paremuse suunas – niipalju kui see on üldse võimalik – saavad alata vaid ajakirjandusest. Ajakirjandus peab taasleidma selle missioonitunde, mis tal oli eesti ajakirjanduse algusaegadel. Ja selleks, et ta oma teednäitavat rolli saaks täita, peab ta end harima.
Praegu maailmas toimuvate protsesside mõistmiseks on Baudrillard’i, Foucault’, Lacani või Derrida lugemisest vähe kasu, õppida tuleb statistikat, tõenäosusteooriat, majandust, termodünaamikat, bioloogiat, (evolutsiooni)psühholoogiat, siis ehk võib loota, et tegelik elu ning olulised probleemid leiavad järjest enam tee eesti ajakirjandusse.»
Aga häda on selles, et keegi ei jõua enam kõike lugeda ja teada. Peale selle on raske öelda, millistest teadmistest on kindlasti rohkem või vähem kasu. Taani kirjaniku Karen Blixeniga, kes ühes jutus nimetab tulutute kunstide esikolmikus teoloogiat, ooperit ja moraali, võib, aga ei pea nõustuma.
Kirikuloolane Riho Saard tundub küll seda meelt olema. Tema hiljuti ilmunud «Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani» on kindlasti saavutus omaette, mis teeb eesti lugejale kättesaadavaks suure hulga kristliku kirikuga seotud teadmisi. Jällegi tuleb tõdeda, et üks inimene ei jõua kõike lugeda ja teada, ning säärasesse ülevaateteosesse kipub ikka vigu sisse lipsama. Olulisem on aga see, et teadlane Saard ei ennusta pikka iga ei kirikule ega teoloogiale ega isegi kirikulooteadusele selle traditsioonilises kujus.
Viimane kokkuvõttev lõik raamatust kõlab nii: «Globaalse kristluse ajalugu jätkub, aga vanade võimustruktuuridega seotud kristluse vormidel ei ole usutavasti enam kuigi pikka iga. Nende asemele on astumas dünaamilised uusvaimsed kogukonnad ja grupid. Tõenäoliselt lahutatakse suur osa tulevasest religiooniajaloost institutsionaliseeritud võimuajaloost ja jääb üldise kultuuriajaloo ning spetsiifilisemalt meditsiini (religioon kui mentaalne häire, haigus, neuroteoloogia) ajaloo osaks.»
Valus tõdemus, mis provotseerib vastu vaidlema, aga tegelik tõde selgub loomulikult alles aja möödudes, kuigi meid ei tarvitse siis enam olla seda tõeks tunnistamas.
Muumitrolli lugudega kuulsaks saanud Tove Janssoni «Suveraamatu» tegevus toimub pisikesel Soome lahe saarel, kus suvitavad kunstnikust vanaema ja tema kuueaastane lapselaps Sophia. Sophia on moodsa aja laps, mida muuhulgas tõestab juba alustatud väitekiri «pooleks läinud vihmaussidest». Väitekirja peatükis «Teised õnnetud loomad» seisab lõik:
«Pisikeste loomadega on üks igavene häda. Soovin, et Jumal poleks kunagi pisikesi loomi loonud või oleks teinud nii, et nad saaksid oma arvamust avaldada või et nende nägusid oleks näha. Uus rida. Võtame näiteks ööliblikad. Nad muudkui lendavad vastu lampi ja kõrvetavad ennast ära ja lendavad ikka vastu lampi. Instinkt ei saa see olla, sest nii need asjad ei käi. Nad ei saa üldse aru ja muudkui lendavad vastu. Pärast on selili ja väristavad jalgu ja ongi surnud.»
Ega see kehti vist üksnes ööliblikate, muude pisikeste loomade ja teadlaste kohta.

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist