Tekstiilinäitus kirikus

Tallinna Jaani kiriku galeriis esitab oma loomingut tekstiilikunstnik Aune Taamal.

Esitatud on 12 kangast aastaist 2005–2014. Kunstnik lõpetas EKA 20 aastat tagasi ja tegutseb praegu Lühikese jala tekstiiligalerii juhina.
Kuigi kunst räägib enda eest ise, on süvenemistahtelisele vaatajale oluliseks abiks ka kirjalik teave: näituse nimetus, tööde pealkirjad, saatetekst. Aune Taamali seekordne näitus kannab pealkirja «Nagu ülal, nii ka all», seega siis nii nagu taevas, nõnda ka maa peal.

On aeg muutuda
Kunstniku mõtet on juhtinud suured teemad: mõtisklused maa ja universumi ühtsusest, inimestevahelistest vastuoludest ja nendest ülesaamise vajalikkusest, kosmilise energia mõjust ja võimalustest. Näituse sisukas saatetekst lubab jõuda järeldusele, et kunstniku sooviks on anda oma loominguga mõista, et inimkonnal on aeg muutuda, heita kõrvale rasked, rusuvad, konfliktsed energiad ja liikuda suurema avatuse, kõrgemate, peenemate, harmoonilisemate vibratsioonide suunas. Kuidas väljendada seda kunstis?
Näituse varajasemas töös, tikitud tekstiilis «Pühitsemine» (2005) on kasutatud pildilist lahendust, ainestikuks piiblilood (Maarja kuulutus, Maarja lapsega) ja pühakud. Edasisest suundumusest annab aimu kompositsiooni keskmes olev spiraalne ring.
Ilmselt jäi selline kujutusviis ja tehnika kunstniku järjest areneva ja avarduva maailmapildi edasiandmiseks kitsaks ning nii arendaski ta järgnevail aastail välja oma autoritehnika: kergete, õhuliste läbipaistvate kangaste lõikamine, tikkimine, sulatamine.
Väikesed erivärvilised, mosaiigilaadselt paigutatud tekstiilitükid moodustavad aimatavaid figuure, loovad tähenduslikke geomeetrilisi kujundeid. Nii need kangad hõljuvad ja värelevad, otsekui oleks nad juba vabanenud kammitsevast mateeriast, et saata sel viisil maailma häid mõtteid, puhtaid värve, valgusesildu.
Väljapaneku ühes kesksemas, 2008. a valminud töös «Duaalsuse ületamine» on kujutatud kaht teineteise käest kinni hoidvat figuuri. On need mees ja naine, Aadam ja Eeva, yin ja yang? Tekstiilil olev kuldne kiri annab aga teada, et nad on Miikael ja Lucifer, seega siis hea ja kuri, valgus ja pimedus, nagu me oleme harjunud mõtlema.

Silmale ilus vaadata
Ent mõlemad figuurid on ühtemoodi kaunid oma kuldses sädeluses, Lucifer ehk koguni õrnem, heledam, naiselikum. Miks nii? Meenutagem, et aegade alguses oli Lucifer ju valguse kandja, teistega võrdväärne, ning kes teab, ehk kunagi saabub taas aeg, mil see aegu kestnud vastasseis saab ületatud. Mulle näib, et just midagi sellist on siin tahetud väljendada. Ent iga kunstiteos võimaldab erinevat lähenemist kuni selleni, et seda ilusat õrna, kauni faktuuriga lõuendit võib ka lihtsalt nautida tagamaadesse süüvimata.
Ja nii on lugu ka kõigi ülejäänud töödega. Ühel neist on kummaline pealkiri «Keylonta» (kosmilise energia ühisväli, sümbolkoodide keel). Ažuurne kangas on kaetud paljude tähenduslike märkidega: spiraalid, labürindid, elupuu ja elulille kujutised jmt. Kõik see on silmale ilus vaadata ja kindlasti kannavad nad endas tarku mõtteid ja häid soove (muide, üks väike motiiv meenutas mulle rukkilille).
Liikumise, vabanemise, avardumise vajadusest räägivad mõjukalt veel mitmed lõuendid. Olgu selleks kerge ja lendlev, kõrgustesse püüdlev baleriini kujutis, kus omamoodi oleks nagu ühendatud maine ja taevane («Con spirito»), siniste-mustade-valgete lindude vaba lend («Be free») ning last, but not least tõsisekoloriidiline, ülespoole tunglev, tiivuliste figuuride ja ringlevate kujunditega, tugeva kosmilise tunnetusega «Ülestõusmine» (2014).
Peale vabaloomingu on Aune Taamali praeguse aja suurimaid töid Järva-Jaani Ristija Johannese kogudusele kirikutekstiilide kudumine.
Maire Toom