Teos usuelust on värviline

9. mail esitleti Tartu Jaani kirikus Priit Rohtmetsa raamatut „Eesti usuelu 100 aastat“, mis ilmub EV100 raamatusarjas.

Raamat kannab alapealkirja „Rahvakirikust uue vaimsuseni“.
Jaani kiriku orelirõdule kogunenud huvilisi tervitas EV100 juhtrühma esimees Toomas Kiho, kes toonitas, et ilma usuelu käsitleva teoseta poleks vabariigi 100. aastapäevale pühendatud raamatusari kandnud oma loomismõtet koondada Eesti elus olulisemad teemad: „Kui see või teine teema oleks ka võinud jääda eraldi käsitlemata tervikut kahjustamata, siis usuelu teemata ei oleks see sari lihtsalt võimalik olnud.“
Kiho selgitas, et kui algselt tõstatus küsimus, kas raamat peaks hõlmama kitsamalt Eesti kiriku lugu või käsitlema Eesti usuelu laiemalt, siis autor Priit Rohtmetsa taotluseks oli anda ülevaade usuelust üldisemalt ning mitte piirduda kiriku ega kristlusega.
Kommenteerides esitletavat teost selgitas Toomas Kiho, et sarja 34. raamat eristub nii mõnestki teisest sama sarja raamatust trükitehniliselt: „On mõistetav, et näiteks Eesti kunsti, disaini ja reklaami tutvustavad raamatud peavad ilmuma värvitrükis, aga nüüd võime rõõmustada, et ka usuelu raamat on värvifotodega.“

Sarjaraamatuna
Vestlust autoriga alustas teoloog Toivo Pilli küsimusega, mille poolest eristub esitletav raamat viimastel aastatel ilmunud kiriku lugu käsitlevatest teostest (Riho Altnurme toimetatud „Eesti kiriku- ja religioonilugu“, Riho Saardi „Ristitud eestlane“, Priit Rohtmetsa „Riik ja usulised ühendused“). Vastuses toonitas Priit Rohtmets, et uudisteose puhul on tegemist sarjaraamatuga, mille koostamisel pidi autor arvestama mitmete kriteeriumidega, millest olulisim oli mahupiirang. Ta tunnistas, et käsikiri oli mahukam, aga ette antud formaat nõudis oluliste kärbete tegemist enne materjali trükkiminekut.
Küsimusele, millised teemad ta lisaks, kui antaks võimalus kümme lehekülge olemasolevale liita, vastas Rohtmets, et võib-olla jääb vajaka just traditsioonilise usuelu välistest teemadest.
Ta selgitas, et võttis eesmärgiks käsitleda ka mittekristlikke usunähtusi, aga need on raamatus jäänud proportsionaalselt vähemusse võrreldes kirikuga seotud teemadega. „Et ka need, kes raamatut kätte võttes ei tea mitte midagi usuelust, saaksid sellest valdkonnast mingid teadmised,“ sõnastas Rohtmets eesmärgi, mille võttis endale nõustudes kirjutama ülevaadet Eesti usuelust.

Lugu läbi piltide
Viidates sarja läbivale joonele, mis annab visuaalile olulise rolli teema avamisel, küsis Toivo Pilli, kuidas õnnestus raamatusse hankida nii huvitavat fotomaterjali. Ka selliseid pilte, mida pole varem avaldatud. Priit Rohtmets tunnistas, et pildid moodustavad tõesti raamatus kaaluka osa. „See on aastatepikkuse kogumise tulemus, samuti oli mul palju häid abilisi,“ ütles ta.
„Seikluste“ all meenutas autor, kuidas soovides kasutada kirikuvalitsuse arhiivist saadud fotot noorest Wilhelm Eisen­schmidtist, selgus, et fotol ei ole rahvusliku liikumise eestvedajaid. „Ka Ants Tooming ütles, et ilus pilt, aga tegemist ei ole Tartu Peetri pastori Eisenschmidtiga, kes oli 1917. aastal Eesti luteri kiriku vanim ametis olev eest­lasest vaimulik,“ meenutas Rohtmets.
Enim emotsioone on kahtlemata seotud lk 136 avaldatud fotoga, millel on peapiiskopid Edgar Hark ja Konrad Veem 1977. aastal Tansaanias Luterliku Maailmaliidu assamblee raames rannariietuses päikest võtmas. Kui üldiselt on teada, et seoses poliitiliste pingetega polnud toonaste Kodu- ja Välis-Eesti kiriku juhtide suhted just kõige sõbralikumad, siis avaldatud pildilt saadud mulje kõneleb millestki muust.
Priit Rohtmets tunnistab, et fotode varustamine sobivate allkirjadega oli vägagi aeganõudev ning autorit proovile panev.

Saja-aastased põhimõtted
Küsimusele, milliseid paralleele võiks tõmmata praeguse ja mõne möödaniku perioodi vahele, kinnitas autor, et seoseid saab teha ja tõi näiteks 1918. aasta, mil paika pandud põhimõtted kiriku ja riigi vahekorrast on jõus ka tänapäeva Eestis.
„Eesti Vabariigi sünni ajal rohkem kui saja aasta eest määratlesid peaaegu kõik Eesti inimesed end mõne kiriku või usuühenduse liikmena,“ nimetas Rohtmets, lisades, et omariiklus tõi endaga kaasa siinsete kirikute ja muude usuliikumiste iseseisvumise ning vabanemise sajanditepikkusest riigi eestkostest.
„Toona paika seatud põhimõtted kehtivad ka sada aastat hiljem, ent nii kirikud ja usuühendused kui ka ühiskond on sajandi jooksul tundmatuseni muutunud.“ Tänast Eesti usuelu nimetatakse ülevaateteoses väga kirevaks ja rikkaks erinevate usuliikumiste poolest. Eesti inimene otsib vastuseid eksistentsiaal­setele küsimustele nii pühakodadest, loodusest kui ka vabastava hingamise seanssidest.
Liina Raudvassar