Tiina Janno maalib Kristust inimeste südamesse

Pühapäeval tähistas oma esimest juubelit õpetaja Tiina Janno, kes poole oma elust on olnud kirikutööl, neist viimased kümme aastat Audrus. Kuigi esialgne entusiasm, kui kõik uksed tundusid lahti olevat ja kõik inimesed ilusad, on asendunud teatud rutiiniga, vaimustab teda jätkuvalt, et isiklik osadus Jumalaga kannab.

Usuline pool südames
Kannatusnädala neljapäeval Pärnus raamatupoes kokku saades rääkisime Tiina Jannoga tema tööst ja unistustest, teest kiriku juurde ning pisut suurest nädalast, mis õpetajat kirikuaastast kõige rohkem kõnetab.
«Olen ikka unistanud veeta see nädal euroopalikus kultuurikontekstis, osaleda palmiokstega rongkäigus, laulda mõnes kooris passiooni – võtta nendest pühadest ka kultuurilisemat poolt, sest usuline pool on inimese südames,» ütleb Tiina, tundes enda sõnul masendust meie sekulaarsest ja kõhukesksest elust.
Sel aastal loodab Tiina minna Firenzesse ja Rooma, Euroopa kultuuri mõjutanud olulistesse linnadesse, et pingevabalt vaadata sealseid kunstiväärtusi. «Minus elab väike särasilmne kunstihuviline, vist sellepärast,» mõtleb Tiina, kes seni veel pole tõmmet Iisraeli järele tundnud, aga Martin Lutheri radasid teab ja tunneb.
Esmalt aga ootavad ees kirikupühad, mis audrulasi pühakotta eriti ei tõmba. «Olen alati kurb, et Audrus jääb kirik hõredaks, see teeb mulle jätkuvalt haiget,» ütleb õpetaja, kes vaimulikku tööd inimestega peab prioriteediks, ja lisab: «Audrus on läbi aegade olnud vähe kirikulisi.» (Tagantjärele saan teada, et sel aastal oli pühade ajal inimesi kirikus tavapärasest rohkem.)

Annetega õnnistatud
Praegu on Audru koguduses liikmesannetajaid pärast vahepealset tõusu ja langust sama palju või sama vähe nagu kümme aastat tagasi, kui Tiina seal teenima hakkas. Inimeste huvi usu ja kiriku vastu on langenud. Tiina täheldab noorte mentaliteedis muutust – kahel viimasel aastal on leerilapsi vähe olnud. «Samas on koguduse tuumik tugevamaks muutunud, vastukaal on olemas,» ütleb õpetaja, kes oma anded on rakendanud inimeste ja Jumala teenimisele.
Tiina on õppinud kirikumuusika koolis ja olnud Orissaare koguduses orelimängija. Audru kogudust on õnnistatud kahe hea organistiga ja enda mänguoskus hakkab Tiina sõnul tuhmuma, organistiks pole ta end kunagi pidanud. «Elus käib kõik tsükliliselt, nii võib orelimäng minu juurde tagasi tulla,» ütleb Tiina, kes lapsepõlves õppis paar aastat klaverimängu, täiskasvanuna aga kitarrimängu Tiit Pauluse juures ja annab nüüd ise koolis kitarritunde.
Ühe koguduseliikme sabas läks Tiina joonistamiskursusele ja avastas juhuslikult enese jaoks maalimise. «Minu jaoks on see olnud oluline pingete maandamise vahend. Õppimise käigus hakkad nägema esemete proportsiooni ja perspektiivi, valguse ja varju mängu. Joonistamine on üks võimalus rakendada oma loovust,» ütleb Tiina, kes on mõnd oma pilti ka eksponeerinud, aga on oma tööde suhtes kriitiline.
Naljatades meenutab õpetaja kellelegi kunstihuvilisele vaimulikule esitatud küsimust «Kas sa veel maalid?» ja tolle vastust: «Ma maalin nüüd ainult Kristust inimeste südamesse.» Minu vestluskaaslane maalib praegu Kristust eri vormides kaudselt paberile ja otseselt südametesse.

Vaimuliku ametist
Tiina meenutab teda 1988. aastal ristinud, leeritanud ja kirikutööle kutsunud õpetaja Joel Luhametsa ütlust, et kirikutöös on kõige närusem teha tööd oma jõust ja mitte vaimustuda Jumalast. «Kui oled ennast tühjaks ammendanud, siis palvetad ja sulle antakse jõud,» jagab Tiina oma jumalakogemust.
Ta ütleb, et saab tänu oma ametile osaleda paljude inimeste elus, aidata neid ühendusse Jumalaga; teisalt tähendab see oma usu katsumist, teadlikuks saamist sellest, kuidas sa usud ja mida sa usud. Ja kinnitab, et uskumine on andnud tema heitlikku ellu stabiilsust. «Praegusel ajal saab vaimuliku töös järjest olulisemaks oskus kõnetada inimesi väljaspool kiriku piire,» hindab õpetaja olukorda.
Enda sõnul ei ole Tiina vaimulik tee olnud kerge, aga ta on teinud oma tööd vaatamata väliste olude muutumisele. «Kirikus on ustavusel sügavam tähendus kui mujal ümberringi. Olen saanud oma elule uue sisu ja uue eesmärgi ja ma ei näe põhjust, miks ma peaks selle kergekäeliselt hülgama,» on Tiina oma valikus kindel ega lase end häirida sellest, mis ümberringi toimub.
Tiina räägib, et tema tööaja jooksul on olnud igasuguseid aegu ja mingis mõttes tunneb ta praegu end nagu töötu ega suuda istuda, käed rüpes, viidates sellele, et viimastel aastatel on leerikooli tulijaid olnud kordi vähem, aga sel kevadel ei vastanud kutsele keegi. «Ma ei oska sellesse rolli sobituda, et minust on saanud surnumatja,» ütleb õpetaja, kellega mul on matuste osas isiklik meeldiv kogemus.
Sellest ajast, kui Tiina peaaegu 11 aastat tagasi Pärnu praostkonda tööle tuli, on vahetunud kõik vaimulikud. Ainsa vaimulikuna praostkonnas on tal abielu sõlmimise õigus. Jutuajamise käiguski lepib õpetaja Tiina Janno kokku esimese laulatuse selleks suveks. Loodame, et Kõigeväeline annab pulmalistele ilusa ilma ja juubilarile rohkelt õnnestumisi tema elus.
Rita Puidet

Teised temast
Praost Enn Auksmann: Hindan Tiina Janno puhul väga seda, et töötades mitmes mõttes äärmiselt rasketes oludes on ta olnud valmis pühendama end just sellele kohale ja sellele tööle, kus ta parajasti on. Ta ei ole leppinud «pooliku rehkendusega», vaid panustanud kogu oma südame. Tiinal on tahet ja hoolt inimestega suhtlemiseks ning kõrvalt vaadates tundub, et kohalik ühiskond on ta hästi omaks võtnud (kuigi on teinekord kitsi seda välja näitama). Mulle meeldib, et Tiinal on julgust seista oma põhimõtete eest ning et ta ei tee statistika kaunimana paistmise huvides kompromisse usuküsimustes. Soovin Tiina Jannole rohket Jumala armu ja õnnistust ning rõõmu Issandas ja selles töös, mis tema kätte on usaldatud.

Tiina Janno
Sündinud 7. aprillil 1963 Saaremaal.
Ristitud ja leeritatud 1988. Alustas Kuressaares tööd pühapäevakooliõpetajana.
Õppis usuteaduse instituudis 1998–2003.
Ordineeritud 8. augustil 2003 ja määratud sama aasta 10. novembrist teenima Audru kogudust. Aastast 2004 Tõstamaa koguduse hooldajaõpetaja.