Tiit ja Lia Salumäe Haapsalus elatud aastad

Kui Haapsalu koguduse õpetaja Eerik Hiisjärv koguduse väikesele rühmale uut õpetajat tutvustas, seisis nende ees kõhn prillidega noormees. Suur jutumees ta ei olnud. Nõnda mäletab koguduse kauane juhatuse esimees Ülo Niin 40 aasta tagust kohtumist Tiit Salumäega.

Ülo Niin oli toona veidi üle 30, Salumäe 23. Sel pühapäeval tähistavad Tiit ja Lia Salumäe oma tööjuubelit. Nad on Haapsalu kogudust teeninud 40 aastat.
Tiit Salumäe töötas 1975. aastal konsistooriumis, kui Haapsalu õpetaja Eerik Hiisjärv määrati Tallinna toomkogudusse ja Salumäe 1. septembrist tema asemele Haapsallu. Esialgu kohusetäitjaks, sest õpetajaristi sai ta kuu aega hiljem, 5. oktoobril.
Augustis Lia ja Tiit abiellusid ja pärast väikest pulmareisi saigi nende koduks Haapsalu.
Haapsalu polnud Tiit Salumäele päris võõras koht, sest Ridala õpetaja Arved Paul ja tema abikaasa olid Tiidu vanemate head sõbrad. Tiit meenutab, et kord lapsepõlves jäid nad emaga Haapsalus hilja peale, nii et Ridalasse enam bussi ei läinud. Üks võhivõõras väheke vindine mees kutsus neid enda poole ööbima. Naine võttis nad kenasti vastu, nii et Haapsalu on Salumäede vastu algusest peale külalislahke olnud.

Haapsalu 40 aastat tagasi
Läänemaal oli palju Venemaa eestlasi. Eriti Noarootsis ja Haapsalus, kust paljud olid läände põgenenud; Venemaalt toodi uusi asemele. See tähendas, et usk oli tähtis ja kirikut võeti tõsiselt. Inimesed olid hoolivad ja ohvrimeelsed, meenutab Tiit Salumäe. Ta nimetab Elviine Davõdovat, kes töötas polikliinikus riidehoidjana ja kaunistas kirikut lilledega. Kirikumees Johannes Orumets abikaasaga – nende peale võis alati loota. Oli Siberis käinud mees, abikaasa läks talle sinna järele, kui nende lapsed surid.
Raamatupidamist tegi Salme Suhhorukova, kes töötas Läänemaa muuseumis. Revisjonikomisjonis oli Hilja Brandt, kes võitles selle eest, et Haapsalu vana kalmistu jääks alles. Linnavõim tahtis selle sulgeda, nii nagu seda tehti Keilas. Haapsalu vana kalmistu püsib aga tänini. «Tegusaid inimesi oli palju,» ütleb Tiit Salumäe.

Ühiskond elas oma elu, kogudus oma
Tallinnas Nõmmel kristlikus peres kasvanud Lia oli lõpetanud 1975. aastal Georg Otsa nimelise muusikakooli ja suunatud Saaremaale. Abiellumise tõttu said nad suunamist muuta ja haridusministeerium pakkuski muusikaõpetaja kohta Haapsalus. Nädal hiljem oli teada, kellega Lia abielus on, ja jutt teine: kohta ei ole, saad vabadiplomi. Ei julgetud kirikuõpetaja naist kooli tööle lasta.
«Hakkasin kohe laulukoori juhatama,» meenutab Lia. Ta oli siis 19. «Esimene esinemine oli juba septembri keskel Metsakalmistu pühitsemisel ja surnuaiapühal.» Otsa-koolis õppis Lia koorijuhtimist ja muusikaõpetajaks, orel oli tal lisaeriala.
Nii nagu Kuusalu pastoraadis kasvanud Tiidule, polnud kirikuelu ka Liale võõras. Ta oli lapsest saadik ema ja isaga kirikus käinud, isa oli tal vennastekoguduse jutlustaja.
Et kirik oli riigivõimu surve all ja võim suhtus kirikusse vaenulikult, mäletab Lia tollest ajast, et nad elasid oma maailmas, linnaelu nendeni ei jõudnud.
«Ei, üksildasena ma end ei tundnud,» ütleb Lia. Tal oli seljataga neli rasket Otsa-kooli aastat. Õpingute kõrval töötas ta Otsa-nimelises koolis ka kontsertmeistrina, nii et kui äkki oli palju vaba aega, siis oli sellest pigem rõõmu. Pealegi käis ta Tiiduga igal nädalal Tallinnas kaasas – Tiit oli jätkuvalt ka konsistooriumis tööl.

Laveerimine lubatu ja keelatu piiril
Koguduses, mille juhatuse esimees oli üle 80 aasta vana, olid Tiit ja Lia pigem nagu lapselapsed.
«Hirmu koguduse ees mul ei olnud,» ütleb Tiit ja lisab pisukese muigega: «Olingi võib-olla väike vanainimene.»
Noortetööd tol ajal teha ei saanud, sest noori polnud ja ega seda tööd tohtinudki olla. Kirikutööd võttis võim kui nõukogude õitsva korra vastu töötamist.
«Pidime kogu aeg laveerima lubatu ja keelatu piiril,» kirjeldab Salumäe.
Selline elu nõudis leidlikkust. Kui perre sündisid järgmisel suvel kaksikud tüdrukud, hakati koguduses emadepäeva tähistama. Ent lastetöö oli ju keelatud.
«Ütlesin vastu, et ristime lapsi ja minu kohus on kontrollida, kas vanemad kasvatavad lapsi korralikult,» meenutab Salumäe. Mingeid suures kirjas kuulutusi ei tohtinud väljas olla, eriti veel piltidega. Kuulutused tegi üks kunstiandega koguduseliige. Kui selle pärast läks võimudega õiendamiseks, ütles Salumäe, et koguduses on vanad inimesed, nad ei näe peenikest kirja.

Igal ajal on oma tegu ja nägu
«Nõukogude aeg oli vaimselt raske,» tunnistab Lia Salumäe. Kirik oli põlu all ja inimesed ei julgenud tulla kiriku juurde. Et koori lauljaid leida, käisid Salumäed kodudes küsimas, kas tahate koori tulla. Kui nii sai kokku 17 lauljat, oli Lia väga rõõmus. Kõik muutus, kui Eesti sai vabaks. Lia mäletab seda vabanemise tunnet: «Et võin kõike teha, et ma olen oodatud ja ühiskonnas hinnatud.»
Elu muutus. Üle 300 lapse käis pühapäevakoolis. Haapsalus käidi lastetööd õppimas. Kui ajalehes oli kuulutus, et ootame lapsi kirikukoori, pastoraadi aadress all, siis hakkas lapsi tulema ja tulema. 70 lapse vastuvõtmine kestis neli tundi. Oli ka neid, kes viisi ei pidanud, aga Lia võttis kõik vastu. Tegi kaks koori, põhikoor laulis kolmehäälseid laule, teine oli ühehäälne koor. Kolmehäälses 40, ühehäälses 30 last.
«Musikaalsus on arendatav,» ütleb Lia. «Kui seda õigel ajal teha, hakkavad kõik viisi pidama, vähemalt teiste kõrval.»
Aasta pärast, mais 1990, võttis koor Huopalahti koguduse kutsel ette reisi Soome. Välismaale sõit oli tol ajal uudisasi, 45 inimesele tuli teha välispassid ja viisad. Suur ajamine oli, aga kontsert sai antud.
«Vahel mõtlen, et nüüd, mil kõik on lubatud ja vaba, ootaks kirikusse rohkem inimesi,» sõnab Lia.

Kogudusega koos kasvamine
«40 aastat on olnud ilus aeg ja Haapsalu on meid ilusasti vastu võtnud, oleme kasvanud koos kogudusega,» võtab Lia kokku Haapsalus elatud elu. Jaani kiriku remont sügaval nõukogude ajal, mil kõik oli defitsiit, õpetas inimesi tundma. Kogudus sai palju uusi aktiivseid liikmeid.
1977. a nelipüha järel algas Jaani kirikus suur remont, kogudus kolis baptistikirikusse. Usupuhastuspühaks oli kogudus oma kirikus tagasi. Uus betoonist lagi oli valatud, aga seinad veel krohvimata ja pinkegi polnud.
«Tolle aja kohta oli see uskumatu kiirus,» meenutab Tiit Salumäe. «See oli suur elukogemus. Ütlen ikka, et kiriku remont on ka koguduse remont.» Salumäel on mõneti kahju, et nüüd tellitakse firma ja talgutööd tehakse vähe. Ühine töö liidab inimesi.
«Oleme tundnud koguduse tuge. Meid on aidanud eestpalved ja kristlik kodu, kust me mõlemad tuleme,» ütleb Lia Salumäe aastatele tagasi vaadates.
Kui Lia läks kooli, õpetas isa teda, et usust ei tasu koolis rääkida, see on sinu südameasi. Jumalast sa koolis ei kuule ja jõuludest ei räägita.
Nii ka läks. Oma usku ei saanud kuulutada, aga nüüd kutsutakse kirikuõpetaja õpetajate päeva puhul kooli rääkima, võrdleb Lia olnut ja olevat. «Vaata, kuidas aeg muutub.»
Lehte Ilves
Lääne Elu

Maria Strauss, koguduse nõukogu ja juhatuse liige, lastetöötegija ja koorilaulja, Lia ja Tiidu tütar:
Olen oma vanemailt õppinud pühendumust kirikutööle ja armastust kirikutöö vastu. Tunnen ka ise, et see töö võtab palju aega ja energiat, aga annab palju ka tagasi. Olen vanemailt õppinud pere väärtustamist, perega koos olemist, tähtpäevade ühist tähistamist. Püüan seda oma peres edasi viia. Kui olime väikesed, õpetas ema meile söögipalvet, leppimist ja andeks andmist – selleks oli põhjust ka, kui mängisime. Veel olen neilt õppinud Jumalat usaldama ja mitte üleliia muretsema.

Ülo Niin, juhatuse esimees 1976–1991:
Tiit on kindla sõnaga mees. Oleme talle teinekord vastu vaielnud, aga ta oskab oma plaane läbi suruda. Kui me kiriku remonti alustasime, teadis ta, kuidas asju ajada, kust midagi saab, ja saimegi jälle remondiga edasi. Katusekivid ajas välja.
Kui kirik sai tehtud, võeti üsna pea ette majandushoone ehitamine, kuigi paljud olid väsinud, ei tahtnud kohe jälle ehitama hakata. Tiit ütles siis, et tualetti ei ole ja surnukuuri ei ole, hakkame aga peale. Tõesti, meil polnud kirstu hoidmise kohtagi, rahvas tuleb kirikusse, kirst ees. Raha polnud ja midagi polnud saada, aga igaüks andis natuke. Nüüd tundub, et Jaanimaja on alati olemas olnud.