Tiit Salumäe: igal ajal, ka keerulisel, saab teha kirikutööd

Johannesepäeval, 27. detsembril 2023 saadeti Tiit Salumäe Haapsalu piiskoplikus toomkirikus toimunud piduliku palvusteenistuse käigus piiskopiametist emerituuri.

Ilm näitas tol päeval põhjala talvele kohast palet ning Haapsalu lossiplats oli juba enne kell 17 toomkirikus algavat teenistust saginast tulvil: lapsed lustisid piiskopilinnuse lumistel küngastel ning nende elurõõmsad kilked lõid mõjusa kokkukõla pühakotta kutsuva kirikukellaga. Kutset palvusele võtsid kuulda aga paljud, paljud neist olid varem saanud selleks ka kutse, millele olid alla kirjutanud piiskop Tiit Salumäe ja Haapsalu linnapea Urmas Sukles.

Aeg vaadata olnule

Kuigi Tiit Salumäe viisiks on vaadata mineviku asemel tulevikku, palun tal vahetult enne johannesepäeva teenistust vaadata põgusalt tagasi oma siiani elatud elule. Soovin kuulda, mida emerituuri siirduja ise sellest esile tõstab. Mida väärtustab oma identiteedi nurgakivina. Millised kirikutöö paljudest tegevusaladest on enim südamelähedased. Mis on toonud staažika hingekarjase läbi erinevate aegade tänasesse. Aga ka sellest soovin kuulda, millised plaanid on varuks emerituuripõlvele.

Veel tegevpiiskopi ja kohaliku vaimuliku ametis kutsub Salumäe ajakirjaniku altariruumiga külgnevasse käärkambrisse ning kinnitab, et aja jutuajamiseks ta leiab. Aega on ta oma ettevõtmisteks elus ikka leidnud. Ka siis, kui selleks on tulnud uneajast lisa võtta.

Plaani B pole olnud

Tiit Salumäe kinnitab, et leidis kutsumuse vaimulikuks saada päris lapsena. Muheldes meenutab ta Jaan Kiivit vanemat, kes oma ametivennale Eduard Salumäele Kuusalu pastoraati külla tulles oli oma mütsi väikesele perepojale pähe pannes kinnitanud, et poisist tuleb tema mantlipärija. „Mis valikut mul siis oli?“ küsib Salumäe lõbusalt ning kinnitab tõsinedes, et peale vaimulikuameti ei ole tal muud plaani kunagi olnud.

Muhelus tuleb aga tagasi, kui ta meenutab, kuidas esimeste klasside õpilasena sai temast „leeriõpetaja“: „Stalini surma järel naasti Siberist kodumaale ja EELK kogudustes olid väga suured leerid. Riigikord aga keelas rühmatundide pidamise ning ka leeriõpetust tuli jagada individuaalsete vestluste alusel. Nii istusid Kuusalu pastoraadi trepil ootel tüdrukud, kes utsitasid mind luurele, et mine kuula, mis su isa seal räägib. Ma siis tegin ennast tähtsaks, käisin kantseleis maad kuulamas ning andsin hiljem eraviisilist leeritundi. Leeripühal toodi mulle tänuks palju lilli.“

Et Kuusalu pastoraadiperest sirgunud kolmest noormehest said vaimulikud (Tiit Salumäe vennad on vaimulikud Ivar-Jaak Salumäe ja Mart Salumäe), oli kindlasti lapsepõlvekodu vaimsuse tulemus.

„Meid kasvatati vaimsuses, mis igal juhul soosis, võiks ütelda dikteeris vaimulikuametit valima. Püüti anda hea humanitaarharidus, innustati selleks tööd mitte kartma. Selles nähti võimalust ehitada üles kristlik kultuuriruum, mille osaks me lääne maailmas oleme. Sõna ja muusika, need olid minu lapsepõlvekodus aukohal. On olnud ka minu enda rajatud kodus aukohal,“ räägib Salumäe ja lisab, et kuigi tema lapsepõlveaastad jäävad sügavasse okupatsiooniaega ning seda, mida tähendab kirikuelu riigivõimu kiuste, sai ta oma vanemate ning nende põlvkonnakaaslaste toel teada. Aga just sellest ajast kinnistus teadmine, et kirik on osa ühiskonnast. Samuti, et kui millelgi on tulevikku, siis on see kirik.

Jõululapseks pastoriperes

Oma elus on Tiit Salumäe pidanud lugematu arvu kõnesid, kirjutanud arvestamata määra artikleid ning koostanud muljetavaldava koguse aruandeid. Ta on meelt, et aru andmine pole aru võtmine, vaid see aitab reflekteerival moel paremini tänasest homsesse. Mis on tehtud hästi, milles on jäänud vajaka. Nüüd emerituuri siirdumise eel on ta korrastanud oma mõtteid ja sestap on tal ka küsimusele, mis on tema (vaimuliku)elu verstapostid, vastus varnas.

Märgiline on sündimine jõulu esimesel pühal, kinnitab ta. Samuti see, et lapsepõlv möödus pastoriperes. Ka Nõukogude okupatsioon vajutab oma pitseri. See suruaeg andis omal kombel teadmise, et kirikutööd saab alati teha. Paradoksaalsel moel ehk just eriti siis, kui väliselt seda püütakse takistada.

Oluliseks arvab ta, et lisaks usuteadusele keskendus ta ka muusikale ning nii saabki ta nimetada, et teoloogiateaduskonna lõpetamisega paralleelselt anti talle diplom ka muusika alal. Muusikal on tema elus hindamatu kaal: „Muusikas ja muusika kaudu leidsin abikaasa. Kui üldtuntud on hurjutus, et ära liiale mine, siis minu targim tegu on Liaga abiellumine.“

Martin Lutherit järgides

Pere loomine Martin Lutheri õpetust järgides on aidanud Tiit Salumäel hoida oma elus tasakaalus kodused ja tööalased teemad. Nii palju kui võimalik, on ta perega koos olnud. Paljud tööalased tegevused on ühildatud eraeluga. Siiski märgib ta, et tema lapsed on maast madalast saanud teada, mida tähendab isale kirikutöö. „Lapsed on eesõigus ja kingitus. Nad on minule rohkem andnud kui mina neile,“ kinnitab Salumäe ja lisab, et pere toetust on raske üle hinnata.

Kirikuvalitsuses üle poole sajandi

Möödunud aasta 1. aprillil täitus Tiit Salumäel 50 aastat EELK konsistooriumisse tööle jõudmisest. Poole sajandi tagust sammu peab ta esimesest palgatööst olulisemaks. Konsistooriumi 1973. aasta protokollis seisab mustvalgel: „Kinnitada Tiit Salumäe ajutiselt Konsistooriumi käsundusametniku kohale poole tööjõuga arvates 1. aprillist 1973. a. palgaga rbl 40.- kuus.“

Et protokolli kantud märkusest „ajutiselt“ sai püsivalt 50 aastat ja rohkemgi, seda ei saanud 23aastane noormees toona teada. Teadis ta aga kindlalt, et tahab kirikus teenida kõikide endale antud andidega. Ka tagantjärele toonast aega analüüsides ei pane ta imeks, et oli valmis juba üliõpilasena kantseleiametnik olema. See ei toimunud aga õppimise arvelt. Elu tervikuna oligi õppimine. 

„Eks tempo oli üsna kiire, aga ma sain hakkama. Nii töötamise kui õppimisega,“ meenutab piiskop ja peab oluliseks, et töökoht ja kool asusid samas majas. Hästi on tal meeles uhke tunne, et sai hommikul enda võtmega kirikuvalitsuse ukse lukust lahti keerata. 

Kommunikatsioon on kõige alus

Tahtmaks ära nimetada kõiki ameteid, mida Tiit Salumäe kirikus on pidanud, jääks ühe artikli mahust nappus. Ka erinevaid valdkondi, mida ta EELKs on vedanud, on nii mitu, et kõigile keskenduda ei saa. Küsimusele, mida ta peab ise teistest olulisemaks, tuleb kiire, küsijale ehk isegi ootamatult kiire vastus: meedia.

„Kommunikatsioon on tänapäeva maailmas võtmetähtsusega. On tegelikult kirikus kõikidel aegadel olnud oluline. Kuidas kirik sõnumit edastab, see on määrav. Kiriku olemusse kuulub avalik tegevus ning see on seotud kommunikatsiooni võimekusega,“ selgitab Salumäe.

Kommunikatsiooniteema tõstis pjedestaalile ärkamisaeg 1980ndate lõpusirgel. Kirikule avanesid uued väljakutsed ja perspektiivid. Muutunud oludes kutsuti EELKs ellu kirjastus- ja pressiosakond, mille juhina sai Tiit Salumäe asuda täitma Nõukogude ajaga tekkinud vaakumit. Selles tuules toimus ka tema eestvedamisel EELK ajalehe Eesti Kirik taastamine märtsis 1990.

Pikalt võiks Salumäe meenutada esimeste jõuluteenistuste ülekandmist Eesti Raadios ja televisioonis. See lõi ka vaimulikele väljakutse: kontrollida oma sõnumi sisu ja aega, mis selle esitamiseks antud. Ajakirjanduse spetsiifikat õppis Salumäe ise lähemalt tundma tänu Euroopa Kirikute Konverentsi kursustele, millest ta aktiivselt osa võttis.

Kes soovib teha, see ka saab teha

Passiivsust ei saa kunagi õigustada, laiskust ei ole võimalik millegagi ilustada. Need mõtted on Tiit Salumäele nii elementaarsed, et kui temalt küsida, miks ta oma elus nii hoolsalt kirikuasja on ajanud, siis ta isegi pisut ägestub. „Kes ei taha teha, see leiab põhjenduse alati mittetegemiseks – ükskord on liiga suur vabadus, teinekord jälle liiga suur piiramine. Inimese enda käes on lõpuks see, kas ta saab olulisse panustada või mitte. Absoluutselt igal ajal, ka kõige keerulisematel, on saanud kirikutööd teha. Kui öeldi, et Nõukogude ajal ei saanud midagi teha, siis see ei vasta tõele – Kuusalu koguduses oli väga aktiivne tegevus,“ räägib Salumäe.

Töötegemist, ja seda heal meelel, nimetab Tiit Salumäe oma identiteeti ülesehitavaks. Maast madalast on talle võõras mõttekäik, mis näeb töötegemises nüri vaeva nägemist.

Tiit Salumäele meeldib Artur Alliksaare tõdemus, et pole paremaid ega halvemaid aegu. Ta on nõus, et mis kord on alanud, lõppu sel pole. / Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole … Seda, et ka kirikutöös peab arvestama hetke ja võtma sellest maksimaalse, on üks tema juhtmõtteid.

Märkamine Kristuse eeskujul

„Minu austus kuulub apostel Johannesele, kelle juhtmõtte Jumal on armastus olen endale motoks võtnud,“ räägib Tiit Salumäe. Armastusega seob ta kuulamise võime: „Kuulata Jumalat ja kuulata teisi, aga ka kuulata ennast. Kes kuulab, see ka kuuleb ja mõistab. Märkamine Kristuse eeskujul on oskus, mida tuleb järjekindlalt õppida. Mulle on oluline kuulata, millest räägivad, mõtlevad ja unistavad kaasteelised. Kuulamise oskus on mulle oluline. Kiriku roll on olla kohal, kuulata, toetada, märgata,“ sõnab ta veendunult.

Murelikult märkab Salumäe, kuidas nähakse „pindu teise silmas, aga mitte palki enda omas“. „Näeme teiste puudusi, aga tegelikult saab iga inimene öelda, et mina, vaene patune.“ Meie ümber oleks kordades vähem valu, vihkamist, valet, kui inimene keskenduks teiste vigade asemel enda vajakajäämistele.

Inglid on toeks

„Paistus oli mul esimene teadlik kokkupuude oma ingliga. Olime perereisil, külas minu ristiemal. Mäe otsas oli ristiema maja. Tulin jooksuga mäest alla ja tundsin, väga selgelt, kuidas mind tugevalt, füüsiliselt tõmmati tagasi. Sama hetkel möödus suur auto palgikoormaga, ratas sõitis üle sellest kohast, kuhu oleksin jõudnud,“ jutustab Salumäe ja lisab: „Olin noorem kui 10aastane ja pidasin seda selgelt erakorraliseks. Rääkisin oma kogemusest ka täiskasvanutele ja keegi ei julenud selle imelisust vaidlustada.“

Palve väge pole Tiit Salumäe kunagi alahinnanud, aga murrangulistel 1980ndatel sai ta kogeda jumaliku väe täit ulatust. Sai kogeda, kuidas Jumal palvet kuuleb. „Vastamisi olid Reagan ja Gorbatšov ning õhus oli väga reaalne tuumasõja oht. Islandil toimunud suurkohtumine oli tulemusteta. Otsustati, et kirikud peavad koos palvetama. Koos, mitte igaüks oma kirikus. Kui läbirääkimised olid Moskvas, olid kohal Ameerika kirikute esindajad ja kui rahuläbirääkimised toimusid USAs, olid Washingtonis ka Ida-Euroopa kirikute esindajad. Poolenisti läbi ime saime viisad ja täieliku imena muutsid läbirääkimised tulemusi ning tuumasõda jäi olemata,“ meenutab Salumäe ja lisab, et ka praegu toimuv Venemaa-Ukraina sõda ei lõpe enne, kui Vene ja Ukraina kirikud palveks kokku tulevad.

Liina Raudvassar

Johannesepäeva palvusel andis Tiit Salumäe oma piiskopisaua tagasi peapiiskop Urmas Viilmale. Illimar Toomet

Tiit Salumäe

Sündinud 25. detsembril 1951. a Tartus

Lapse- ja koolipõlv möödusid Kuusalus pastori peres

1975 lõpetas usuteaduse instituudi teoloogia ja kirikumuusika alal

Töötas konsistooriumis käsundusametnikuna (1973–1974), raamatukogu juhatajana (1974–1988), kirjastus- ja pressiosakonna juhatajana (1988–1996)

Ordineeriti õpetajaks 5. oktoobril 1975, sai Haapsalu Jaani koguduse õpetajaks

EELK Kirikukogu liige alates 1976, Lääne praostkonna abipraost 1982–1991 ning praost 1991–2015, EELK konsistooriumi liige alates 1994

2015–2023 EELK piiskop

Abielus kirikumuusik Lia Salumäega. Lapsed Maria Strauss, Mirjam Behrendt, Lydia Kalda, Lea Salumäe ja Tiit Salumäe