Toetuspunkt

Möödunud aasta lõpus nägi trükivalgust emeriitpeapiiskop Andres Põderi ülemkarjaseks oleku ajal kirjutatud ja esitatud jutluste, kõnede ja kirjutiste kogumik «Taevakuninga rahvas».
Kes on see Taevakuninga rahvas? Lihtsalt usklikud? Ristirahvas? Eesti rahvas? Või üldse inimesed? Mu meelest on siin sõnum igaühele meist. See puudutab kogu inimkonda.
Raamat koosneb viiest suurest osast. Neis on 29 jutlust, 22 kõnet, 11 ettekannet, 13 meediaartiklit ning 8 karjasekirja. Kaheksakümmend kolm mõtisklust seitsme aasta jooksul. Loomulikult kirjutas ja esitas peapiiskop neid kordades rohkem, aga inimene on ikka ju enesekriitiline. Eriti suur voorus on see taolise auväärse ameti kandjal. «Noblesse oblige» ehk «Seisus kohustab», kirjutas Honoré de Balzac. Suur au on suur vastutus.
Vaadelgem mõnda nendest lugudest. Võtame igast osast ühe eredama.
On mitmeski mõttes sümboolne, et peatüki «Uue maailma uksel» avajutlus – see on ühtlasi kogu raamatu esimene tekst – on peetud 5. oktoobril 2007. a Tartu Jaani kirikus ja pühendatud Tartu ülikooli 375. aastapäevale. See on teatavasti olnud ka raamatu autori jaoks oluline alma mater, millega ta on olnud elus mitmel moel seotud. «Tarkus on parem kui pärlid ja ükski ihaldatav asi ei ole sellega võrdne,» tõdeb peapiiskop koos Õpetussõnadega (8:11).
Ta tuletab ka meelde, et 1632. a sai Johan Skytte eestvõttel Academia Gustavianas just usuteaduskond juhtivaks teaduskonnaks ja sellisena püsis see läbi sajandite. «Tänagem ja austagem neid, kes on hoidnud teadustöö ja akadeemilise hariduse atra. Tänagem Jumalat, kes on seda tööd õnnistanud ja innustanud,» kõlas kantslist.
Tähendusrikas on ka tervituskõne EELK nähtava ühtsuse taastamise jumalateenistusel 13. novembril 2010 peatükis «Vaimu võit». Peapiiskop Põder meenutab seal piiskop Johan Kõpu 1963. a esitatud küsimust, «kas suudavad mõlemad rahvaosad teineteist mõista, kui kord saabub aeg, mil vahemüür on maha kistud ja Eesti vabastatud võõra võimu alt». Ta tõdeb, et kõige olulisema vaimuühtsuse – kirikliku osaduse – leidmine on tõepoolest nõudnud aega ja vaeva. Ent selgub, et Kõpu sõnad olid prohvetlikud: «Nüüd on isadelt päritud üksmeeleaade seatud kõrgemale meist endast.» Peapiiskop lõpetab tänulikult Jeesuse piduliku ülempreesterliku palvega taevase Isa poole: «Mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks …“ (Jh 17:22,23).
Kimbu tõsiseid tõdemusi on autor välja valinud põimikusse «Tänapäeva väljakutsed». Mõtlemapanevaid fakte esitas kirikupea Inglismaa Kiriku üldsinodil 9. juulil 2010 Yorkis peetud ettekandes «Muutused Eesti kirikuelus viimasel kahekümnel aastal». Seda on kasulik praegugi läbi lugeda.
Teise maailmasõja eelõhtuni oli Eesti traditsiooniline luterlik maa, kus luterlasi oli 78% ja ortodokse 18%. Pool sajandit valitsenud ateistlik võõrvõim oli kahandanud kiriku liikmete arvu umbes 15 protsendile. Kuigi poliitiline vabanemine tõi kaasa usulise elavnemise, asendas ühiskonna soov lääne elustandardile järele jõuda ja muudki põhjused, sealhulgas antiklerikaalide häälekas sõnavabadus, kiriku kasvu aeglase tagasiminekuga.
Ometi on Eestis võimalik usulise olukorra vajakajäämiste kõrval loetleda ka palju positiivset, näiteks on kiriku ühiskondlik autoriteet suhteliselt kõrge, Eesti Kirikute Nõukogu ja vabariigi valitsuse koostöö on asjalik, vabatahtliku töö osa kirikus on väga suur, rahvusvahelised kontaktid Porvoo osaduskonnas edenevad jõudsalt. Päevamuredest hoolimata analüüsib peapiiskop olukorda lootusrikkalt, sest Kristuse kirik ei ole kuhugi kadunud ning elab Eestis ja Euroopas edasi.
Neljandas peatükis «Ajast ja hingest» on ajakirjanduses ilmunud artiklid. Tähelepanu köidab näiteks 15. aprillil 2010 Postimehes ilmunud mõtisklus «Vabaduse ja tolerantsuse uus diktatuur». Kas Eesti vajab tsiviilreligiooni, küsib pealkirjas peapiiskop Põder. Õieti on kirjutis kriitiline vastukaja ajakirjaniku arvamusele, et tänapäeva Eestis peaks religioossed talitused asendama poliitiliste kõnede, üleva muusika ja rituaalsete lavastustega.
Ent kirikupea hoiatab: mõelge, mis toimus natslikul Saksamaal ja teistes totalitaarsetes riikides, kus «lõkked, loitsud, laulud, paraadid ja spordimängud pidid pühitsema ja ülistama rahvust». Ta meenutab ka oma eelkäija, peapiiskop Jaan Kiivit jun 2001. aastal ilmunud artiklit nn uuest sallivusest kui totaalsest relativismist, mis «püüab välja tõrjuda igasuguseid tõekspidamisi ja väärtusi ning sillutada teed nautlevale tarbimisühiskonnale. Vabaduse ja tolerantsuse aatest on saamas uus diktatuur». Põder resümeerib: «Tsiviilreligioonil on tänapäeval kaks võimalikku suundumust: kas glorifitseerida uut riiklikku totalitarismi või globaliseeruvat kaubanduslikku massikultuuri.» Kodanikuühiskond ei vaja tsiviilreligiooni, vastab peapiiskop argumenteeritult.
Viimase peatüki «Kogudustele ja rahvale» ja ühtlasi raamatu enda lõpetab läkitus jõulupühadeks ja uueks aastaks 2013. Ülemkarjane edastab oma head soovid, meenutades karjaste rõõmu Päästja sündimise üle Petlemma väljal. Ta kirjutab, et usku peetakse sageli üksnes isiklikuks asjaks, ometi on ju nii, et kui pole usku, ei püsi pere, rahvas ega riik.
«Kui te ei usu, pole teil asu,» tõdeb Martin Lutheri sõnamäng (Js 7:9). Peapiiskop lohutab, et Jumal on läkitanud mehe, kes juhatab Valguse juurde. Jeesus ütleb: «Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas» (Mt 5:16).
Siin ära toodud viis kirjutist – omamoodi «A ja O» – on muidugi vaid piisake. Huviline lugeja leiab raamatust palju enamat. Saatesõnas kirjutab õpetaja Arho Tuhkru: «Andres Põderi kirjutistes ja sõnavõttudes on tajutav sügav Eestimaa-armastus ning ääretu vajadus tunda ja teadvustada oma maa ja rahva ajalugu, kiriku pärandit.» See on tõsi.
Jääb üle soovida lugejale süüvimist, autorile aga edasist viljakat õpetustööd. Seda on väga vaja. Ütleb ju pühakiri: «Siis ta ütles oma jüngritele: «Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe» (Mt 9:37).
Tarmo Kulmar