Toivo Hollo: olen väga tänulik nende aastakümnete eest

Ussimaarjapäeval tähistas õpetaja Toivo Hollo 65. sünnipäeva. See oli ühtlasi päev, mil ta siirdus Vastseliina Katariina koguduse õpetaja kohalt emerituuri.

Emerituuri siirdumise 65. sünnipäeva jumalateenistus oli Vastseliina kirikus pidulik ja muusikarikas. Lisaks Toivo Hollole teenisid praost Üllar Salumets ja abipraost Margit Lail.
Muusikalembene päevakangelane ütles pärast toimunut: „See oli vägev, hinges on rahu!“ Eriliselt rõõmustas õpetaja Hollot, et Peterburist said kohale sõita ammused koostööpartnerid organistidest abikaasad Dina Ikhina ja Denis Makhankov, kes Kriisade oreli jõuliselt, aga ka õrnalt helisema panid kohati neljal käel mängides.
Olulise panuse andis ka koguduse organist Ara Bander, kes lisaks koguduse laulu saatmisele dirigeeris Vastseliina koguduse ja Võru valla ühendkoori. Esitusele tuli koguni üheksa teost ja lauldi südamest oma õpetajale, kellega koos palju toredaid tegemisi seljataga, viimati kevadel ühine reis Georgiasse, kus esineti Thbilisi Saksa luterlikus kirikus.
Pärast jumalateenistust oli õnnesoovide ja tervituste aeg. Esile toodi õpetaja Hollo abivalmidust, lihtsust, tegusust ning korrektsust. Viimast praosti poolt eriti seetõttu, et Toivo Hollo kuulub vaimulike hulka, kes vaatamata suurele töökoormusele on alati aruanded õigel ajal esitanud. Juhatuse esimees Ele Raha ütles tulevikku vaadates: „Õpetaja on olnud väga pühendunud ja koostöö meeldiv. Ta tunneb selle kandi rahvast ja kultuuri. On siin tuntud inimene. Väljateenitud puhkuseaeg on nüüd käes ja peagi kuulutame koha vakantseks. Nii kaua, kui meil uut õpetajat ei ole, saab Toivo Hollo kenasti teenida. Ehk ongi nii üleminek ühelt õpetajalt teisele valutum. Oleme positiivsed ja uuendusteks valmis.“
Pärast lauaosadust ametivendade, -õdede ja teiste tervitama tulnud sõprade ning külalistega leerisaalis oli tähtpäevaline valmis ka Eesti Kirikuga oma mõtteid jagama.

Sinu isapoolne liin on isuri rahvusest, mis on üsna haruldane. Räägi oma juurtest. Millised mõjutused lapsepõlvest said oma usuteele?
Minu enda kodutalu on kontrolljoone ääres Väike-Kiislova külas Setomaal. Väga helged mälestused on sellest paigast, see oli nagu paradiisiaed, vanaisal oli üle 100 õunapuu. Emapoolne vanaema, kes pärines siit Vastseliina kihelkonnast Misso lähedalt Laisi külas, läks sinna setole mehele. Vanaisa oli Pihkvas luterlastest sakslaste juures vanemkaupmees ja nemad mõjutasid teda nii, et ta tuli õigeusu kirikust üle luterlikku. Ta oli väga usklik, tõsine kirikuinimene, Vastseliina koguduse liige. Kui oli Meremäel vallavolikogu liige, siis tegi tööd selle nimel, et ka Setomaal õpitaks väikest katekismust koolides. Ema käis 1943. aastal Uno Planki ajal kõige noorema leerilapsena leerikoolis hirmuga, et kui venelased tagasi tulevad, ei ole see enam võimalik. Setomaal elasin kuus aastat, siis kolisime Vana-Vastseliina. Mäletan maast madalast emaga Vastseliina kirikus käimist.
Isapoolne liin on tõesti isurid. Nüüd pole mitu aastat Venemaal asuvas isa kodukohas Narvusi-Kosemkinas käinud (umbes 50 kilomeetrit Narvast, tol ajal kaks kilomeetrit Eesti piirist), ent teismelisena veetsin seal mitmeid suvesid. Suhtlus sugulaste ja külalastega käis nii, et mina eesti, nemad isuri või soome keeles. Saime hakkama. Kuna küla asub Lauga jõe ääres, siis paljud olid kalurid. Praegugi elab seal sugulasi, osa ka Narvas, kellega on tihedam side. Nemad olid õigeusklikud. Mu vanaisa suri juba enne sõda ja vanaema sõja ajal ning isa koos kahe õega toodi sõja jalust ära Soome. Seal käis leeris ja tuli üle luterlikku kirikusse. Nii et mul on kaks esivanemat, kes on õigeusust luterlikku kirikusse üle tulnud.
Mäletan isurite matuseid nõukogude ajal. Kuna lähedal vaimulikku ei olnud, siis ärasaatmise ajal naised laulsid soome- ja isurikeelseid vaimulikke laule. Kõnet ei peetud, jäeti hüvasti ja maeti surnuaial. Kuni 1937. aastani oli võimalik õppida soomekeelses koolis, isurikeelne õpik sai alles 1936 valmis ja praktiliselt kooli ei jõudnud. Nooremad matuselolijad küsisid, kas vene keeles poleks võimalik laulda. Vastati, et ei, need on vaimulikud laulud. Umbes kümme aastat tagasi oli Narvas täpselt samasugune matus, kuigi seal oleks ilmselt saanud vaimuliku kutsuda.
Stalini aeg mõjus isuritele laastavalt. Kui 1897. aastal oli Venemaal isureid 21 700, siis 2010. aastal 266 (Eestis 56 isurit viimase rahvaloenduse järgi). Paljud isurid nagu teisedki väikerahvaste esindajad mõisteti alusetult 1937–1938 süüdi §58 alusel ja enamasti lasti maha Leningradis ning maeti Levašovo salajasele surnuaiale. Memoriaali andmebaasis on 363 meest ja 19 naist, kes hukati. Nende seas mitmeid minu sugulasi, ka vanavanaisa võib olla sinna maetud, teda süüdistati kodumaa reetmises.
Kui isa õdedega Soomest tagasi Venemaale saadeti, siis „kodumaa reetureid“ piiritsoonis asuvasse kodukohta tagasi ei lastud. Nad suundusid Eestisse, sest kuuldus, et seal on tööd ja leiba. Isa saigi sulaseks esimeses talus, kust tööd küsis. Peremees aitas tal ka ingerlaste küüditamistest 1947–1950 pääseda. Selle perega oleme tänini head tuttavad.
Isa kohta võib öelda, et ta oli kord õigeusklik, kord luterlane, kindlasti aga religioosne inimene. Õppisin temalt töökust, aususe väärtustamist ja õpihimulisust.

1994. aastal ordineeriti sind diakoniks. Kuidas kirikus teenimine alguse sai?
Alustasin 1990. aastal jutlustajana praost Armand Leimani käe all soomekeelsete teenistustega Võrus. Elasin Vastseliina kirikust kümne kilomeetri kaugusel, seepärast sai minust peagi ka tol ajal Vastseliina kogudust teeninud õpetaja Ove Sanderi abiline.

Kui nüüd mõtled sellele mehele, kes oma vaimulikku tööd alustas, ja vaatled ennast praegu, siis mis on muutunud?
Mu usk on kindlasti muutunud. See usk, millega alustasin, oli palju lihtsam. Üks õigeusu preester ütles mulle kord, et teoloogia suretab inimese vaimu. Mõneti võib sellega nõustuda. Usuga on nagu mäkketõusuga – mida kõrgemale mäe tipule jõuad, seda kaugemale näed.

29 aastat teenimist – see on pikk aeg. Mida kõige enam väärtustad vaimuliku töös ja mis valdkonnad on sulle kõige südamelähedasemad olnud?
Arvan, et see sõnum, mida olen kuulutanud, ei ole päris tühjale kohale läinud. Olen siitkandist pärit, Vastseliina on minu esivanemate kodukogudus ja mõnikord võib ehk nõustuda sellega, et prohvetit ei tunta omal maal, aga midagi on ikka inimeste hingedesse jõudnud. Olen näinud ka vilju. Tõsi, mõnikord aastakümneid hiljem. Näiteks olin Orava põhikoolis 12 aastat usuõpetuse õpetaja ja sel suvel laulatasin oma endise õpilase. See pani silmad särama ja tegi tänulikuks.
Eks usuõpetajana Orava ja Misso koolis ning ka Orava lasteaias õpetamine ongi mulle üks olulisemaid teenimisvõimalusi olnud. Lisaks on südamelähedane hingehoidjatöö. Töötasin aastate eest lausa hingehoidjana Võru haigla psühhiaatriaosakonnas, seda kuni Vastseliina koguduse õpetajaks saamiseni. Siis läks koormus nii suureks, et pidin haiglatööst loobuma.
Rõõmu on aastate jooksul teinud kolm noort organisti, kelle ise välja koolitasime. Panime koos tolleaegse organisti Elviira Varikuga kohalikku lehte noortele üleskutse tulla orelit õppima. Tuli üks pisike viienda klassi tüdruk ja hakkas harjutama. Jõuluõhtul, kaks tundi enne teenistuse algust kuulsin, et keegi mängib orelit. Teadsin kohe, et see on seesama pisike tüdruk ehk Eliise Tuul. Läksin ta juurde, andsin koraaliraamatu ja ütlesin, et otsi nende laulude hulgast neli kergemat ja tule pühapäeval mängima. Ta tuli, veidi küll kohmetu, ent pärast neljandat-viiendat korda oli liturgia mängimine selge. Ta õppis siis kuuendas klassis.
Kolm kuud hiljem jõudis kirikusse Eliisest aasta vanem Laura Kivilo. Nemad hakkasid kordamööda jumalateenistustel mängima. Ja leerilaagrist Kirikumäel leidsin Kätlin Vaheri, kes teenib siiani Oraval. Eliise laulab praegu ühes Norra bändis ja Kätlinist on saanud Parksepa kooli muusikaõpetaja.

Missugune on Vastseliina kogudus?
Vastseliina kihelkond on väga suur, lausa üle 60 kilomeetri pikk. Teenistused toimuvad ka Missos ja Oraval. Ei saa neid paiku ühte patta panna, kõigil on oma nägu. (Mõtleb pikalt – K. L.) … mulle tundub, et Vastseliina rahvas on kõige iseteadvam. Oraval ollakse leebed ja leplikud. Missos on alles vennastekoguduse vaimu. Seal on praegugi nii, et kui kirikuvanemat pole kohal, siis naised altarisse küünlaid süütama ei lähe. Mul on kantselei uksel silt „Tan või pruuki võru kiilt“. See on ka paiga eripära, et räägitakse igapäevaselt omavahel võru keeles.
Kurvaks teeb, et üksjagu kogudusest elab kaugel, näiteks Võrus või Tartus, ja mõnikord käiakse vaid aastas korra kirikus või tullakse last ristima ja pärast seda kogudus unustatakse. Mullu oli 470 annetajaliiget. Tegelikult on rohkem, sest mõnikord makstakse mitme aasta eest ja üle aasta. Minu hinnangul on liikmeid üle 500. Võrreldes eelmiste aastatega on sel aastal ristimiste-leeritamiste arv üle kahe korra tõusnud. Praegu on nii ristimisi kui ka leeritamisi üle 20.

Olen tähele pannud, et sulle meeldib mõiste „Jumala orjus“. Miks see sulle nii südamelähedane on?
(Naerab – K. L.) Vanasti oli töö orjus ja siis tuli Jumala orjus. Isegi üks eesti keele õpetaja, kes on siit Vastseliina kihelkonnast, arvas, et see on minu välja mõeldud sõnapaar. Tegelikult pärineb see Tartu maakeelsest lauluraamatust, mille taga on Jumala orjuse kord. Tartu murdes nägin seda mõistet esmakordselt, ent kasutati ka siin Võrumaal. Tore kogemus oli, kui Missost pärit tudeng tegi Viljandi kultuurikolledži juures kursusetöö, mille raames lisaks jumalateenistuse korrale tõlkis ka koraalid võru keelde. Tema palvel olen kaks täispikkuses võrukeelset Jumala orjust pidanud.

Kuidas hakkad oma pensionipõlve veetma?
Pidasin täna esimese jumalateenistuse emeeritusena. Praegu teenin edasi ehk töökorralduses midagi ei muutu, ainult ametinimetus on teine. See, milline lahendus koguduse teenimises leitakse, on hetkel vaid Jumala teada.
Mul on viimastel aastatel tervisega probleeme olnud. Kaks aastat tagasi oli esimene operatsioon, pärast seda halvenes tervis oluliselt. Vahepeal mõtlesin, kas üldse 65. eluaastani välja vean õpetajana. Pärast teist operatsiooni selle aasta 1. veebruaril on mul tänu Jumalale tervis järjest paremaks läinud. See annab jõudu edasi teenimiseks. Praegu on mureks veel see, et kodutalu, kuhu abikaasaga kolime, pole päris valmis.

Tahad midagi lisada?
Kui mõtlen oma jutlustajaaegsetele ponnistustele – kui raske oli näiteks jutlust valmis saada –, siis asjad on nüüdseks palju muutunud. Siiani panen jutlused kirja, mitte küll 100%. Tänane jutlus oli mul nädal aega varem valmis. Ei ole kindlasti viimase hetke kirjutaja. Alustan nädala alguses, siis on aega seedida, uuesti läbi lugeda ja parandusi teha. Vastseliina kogudus on olnud väga tore ja olen väga tänulik aastakümnete eest, mil koguduse keskel vaimulikus plaanis samm-sammult kasvada sain.
Kätlin Liimets

Toivo Hollo
Emeriitõpetaja
Sündinud 8. septembril 1954 Väike-Kiislova külas Võrumaal, rahvuselt isur
Ristitud 1954, konfirmeeritud 1983 Vastseliina koguduses
Haridus: Meremäe keskkool 1973, Räpina sovhoostehnikum 1986 (aedvilja- ja puuviljakasvatuse agronoom), UI 1992–1997 (dipl), pastoraalseminar 1997
Teenistuskäik: Vastseliina diakon 1994–1997; õpetaja 1997–2019, Roosa h-õp 2006–2008, Petseri h-õp 2009–2010. Kirikukogu liige 1993–1994, 2004–2005, 2005–2009, 2015–2017
Muud ametid ja ülesanded: ehitaja 1973–1986 ja agronoom 1987–1992; hingehoidja Lõuna-Eesti haiglas 1994–1998, Orava põhikooli ja lasteaia usuõpetuse õpetaja 1998–2010, Misso kk usuõpetuse õpetaja 2004–2006. Kaitseliidu liige, Rõuge-Vastseliina üksikkompanii kaplan
Autasud: EELK tänukiri 2004; Eesti Kodanike Komiteede mälestusmärk 1990, EELK Teeneteristi III järk 2016, Soome Ingeri Kultuurifondi Ingeri Vapimedal 2018
Publikatsioonid: „Ingeri kiriku ristitee (Ingeri kiriku ajalugu 1917–1996)“ 2011