Tõnis Lukas: elu ei saa ära normeerida

Eile oma 50. sünnipäeva tähistanud Tõnis Lukas, SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu liige, on kolme lapse isana ning aktiivse ühiskonnategelasena seda meelt, et eestlastena lasub meil kohustus oma maa ja rahva, perekonna ja kogukonna ees, mida ei pea ometi kandma kui rasket taaka, vaid kui eesõigust olla oma aja ja loo peremees. Issanda armust ja esivanemate pärandusest.

Leppides kokku aega ja kohta jutuajamiseks pakun variandina välja ka Tallinna, kus riigikogulane Tõnis Lukas töönädalast lõviosa veedab, ent saan e-kirja: Tallinn oleks küll kohatu, kohtume ikka Tartus, näiteks Vildes.

Sünnilt tallinlane, hingelt tartlane
Nii palju, kui tööalased toimetused vähegi lubavad, katsub Tõnis Lukas Tartusse jõuda. Siin on ta omas elemendis, oma rahva keskel. Ja nii on olnud ajast, mil ta 1981. aastal alma mater’isse tudeerima asus. «Kiindumus sündis hetkega,» ei tee ta saladust. Kui kamraadid läksid nädalavahetuseks Tallinna, et Soome televisiooni vaadata ning soojas vannis lõõgastuda, siis ajalootudengist Tõnisele pakkus Tartu meelepärasemat.
«Väga ruttu leidsin huvitavad kaaslased, heas seltskonnas ajasime õigeid asju,» meenutab ta Noor-Tartu liikumist ning teisi okupeeriva võimu piire kompavaid ettevõtmisi. Ühelt poolt oli see kantud noorusele omasest uljusest, teisalt tungist käänata ajalugu uude voolusängi. See oli eelmäng sündmustele, mis kulmineerusid Tartu muinsuskaitsepäevadel 1988, mille korraldustoimkonda Tõnis Lukas kuulus.
Liisk oli langenud: siitpeale rakendab Tõnis Lukas oma andeid missiooniga, temast saab avaliku elu tegelane. Kooliõpetajana ja ülikoolilektorina, Eesti Rahva Muuseumi direktorina, linnavolikogus ja linnapeana; Eesti Kongressis ja riigikogus, haridus- ja teadusministrina on ta teotsenud vastutaja rollis. Põhimõtteliselt pole midagi muutunud paaril viimasel aastakümnel, laiutab mees ise käsi: erinevates ametites on ta vedanud sama vankrit.

Mitte minu sõnade, vaid tegude järgi
Ühiskonnaga seotud ametites pole töökoormus kindlalt mõõdetav, igapäevatöö kulgeb alalises kiiruses mõõduka pingutusega. «Direktorina või valitsuse liikmena, ühiskonnas tähelepanu all olevates ametites olen ennast alati realiseerinud ühte moodi, maksimaalselt,» selgitab Lukas, lisades, et kellel jõudu on, ei tohi peljata vastutaja rolli.
Olla tüüri juures ka siis, kui vaimustuse ajad on asendunud proosalise argipäevaga, see on vastutustundlik käitumine mehe poolt, kes juba poisina, saati siis noormehena hingas samas rütmis Juhan Liiviga: Ükskord kui terve mõte, ükskord on Eesti riik.
«Eesti riigis olen realiseerinud oma uskumatu unenäo,» tunnistab Tõnis Lukas, lisades, et Eesti iseseisvus on ime, mille üle vaimustumast me kunagi ei tohiks väsida. Viimasest tulenebki vastutus oma rahva ees, leiab Lukas: «Sa ei saa üles kutsuda teisi, et tehtagu, endal jalad seinal.» Olgu talguteol või laulupeol, Tõnis Lukas on osalusega eeskujuks – ta on kohal. Rahvas tahab tunda arvamusliidriga küünarnukitunnet, see teeb rahvaesindaja sõna tuumakaks ning järgimist väärivaks.   

Eesti pole üksnes Tallinn
«Tartu sidus mind sedavõrd, et isegi vanemaid vaatama Tallinna jõudsin harvemini, kui õige oleks,» meenutab ta tudengiaega.
Tõnis Lukas pole kaasa läinud mõttemalliga, et koolihariduse saamiseks on Tartu hea, ent «elu elamiseks» peab siirduma «vähemalt» Tallinna. Õppinud keeli ja kandes kübarat meeldib talle maailmas küll ringi vaadata ning asjatoimetuste tõttu ei põlga sugugi ka pealinna väisata, ent oma kodukolde hoiab kindlalt Tartus.
«Kindlasti on Hiiumaal ja Tõrvas hea elada, võib-olla kellelegi isegi Tallinnas, aga Tartus – siin on ideaalne,» arvab Tõnis Lukas, lubades näole laia naeratuse. Hoolimata erinevatest ametitest on ta jäänud ülikoolilinna patrioodiks. Tundub, et see on mehele omamoodi ideoloogiaks trotsida levinud Tallinna-kesksust ning näidata oma eluviisiga Tartu ülimuslikkust.
Poliitikuna on Tõnis Lukas märkinud haridus- ja kultuuripealinna Tartu ergutavat mõju võimupealinnale Tallinnale. Haridus- ja teadusministrina olid tema teened määravad ministeeriumi pealinnast ülikoolilinna toomisel. Meenutatavasti pälvis see suure meediakajastuse ning jagas ühiskonna kaheks: poolt ja vastu.
«Loomulikult oli neid, kes pidasid seda minu isiklikuks kasusaamiseks, et vaat kui tore ministril üle Toome jala tööl käia, aga tegelikult soovisin eelkõige raputada meie regionaalset süsteemi, näidata, et kõik hoovad ei pea koonduma Tallinna ning et Tartu roll peab suurenema,» meenutab toonane minister ise. Elada Tartus ei tähenda alati mugavat eluviisi, teab Tõnis Lukas kummutada teise äärmuse: «See tähendab palju sõitmist, vara tõusmist, perest lahusolemist ja muud kurnavat.» Tögame sõbralikult pealinlasi, kelle jaoks sõit Tartusse tähendab tohutut ettevõtmist, samas kui tartlane mängleva kergusega Tallinnas nõu pidamas ära saab käidud.
Tartlaseks jäämine nõuab teadlikku otsust ning kohati võimete piiril pingutamist, mis «ei ole alati kerge olnud, aga kokkuvõttes väärib jätkuvat pingutamist».  Eestlasena Eestis elamist ei nimeta ta aga pingutavaks: «Ma ei jaga arvamust, et igal pool mujal on parem. Seetõttu ei nurise ma ka Eesti kliima üle ega kipu lõunamaale puhkama.»

Kõik saab alguse perekonnast 
Kodu, kuhu kurg poolsada aastat tagasi kena poisslapse viis, oli kokkuhoidev ning väärtustest pidav. «Lapsepõlvest on mul ilusaid pilte,» meenutab Tõnis Lukas, kes on oma vanemate ainus laps. «Mõneti oli minu pere eriline, sest isa oli haiguse tõttu kodune ning ema käis väljaspool kodu tööl,» selgitab ta.
Isa, töötades kodus küll hommikust õhtuni, oli poja jaoks alati olemas, jälgis koolitükkide õppimist ning noore inimese meelelaadi kujunemist. Oma kindla sõna ning seisukohavõtuga tutvusringis vaieldamatuks arvamusliidriks olnud isa mõju peab Tõnis Lukas oma isiksuse arengule väga oluliseks. Samal määral ka ema oma, kes väikese poja kõrvalt õppis kunstiakadeemias, asudes selle lõpetamise järel tööle keraamikuna.
«Kodus valitses vaba vaim, selline väärtuste ja isamaalisuse oluliseks pidamine,» meenutab Tõnis Lukas isakodu, kus «kord oli majas». Viimast väidet kommenteerides toob ta näite, et õhtul välja minnes oli vältimatu vanematele aru anda, et «kuhu ja kunas tagasi».
Kuigi elati tagasihoidlikult ning distantsis toonase ühiskonna ladvikuga, sai kodust alguse «vastutus ühiskonna asjades ja vajadus kaasa rääkida». Tõnis Lukas ei mäleta, et kodus oleks palju kõneldud eesti asjast, ometi oli pere orientatsioon selge ja mõistetav väljaspoolgi: «Klassijuhataja helistas isale ja päris, miks ta keelab minul komsomoli astuda, et küllap ootame ikka valget laeva.»

Elame edasi oma lastes
Oma kolmest lapsest, ülikooliealisest Triinust, viiendas klassis õppivast Lindast ja esimest klassi lõpetavast Atsist kõneldes muutub Tõnis Lukas paljusõnaliseks: «Ma ei kujuta ette oma elu ilma pereta, ilma lasteta.» Tühjaks tööks ja vaimunärimiseks nimetab ta spekuleerimist, kas või naljaviluks, mis oleks siis, kui peret ei oleks. «Küllap ma siis üks vananev üksik friik oleksin,» arutleb ta. 
Kui midagi ühiskondlikus või akadeemilises plaanis olekski rohkem jõudnud korda saata, siis poleks see üles kaalunud kolmele lapsele isaks olemist. «Võib lõputult küsida, et mis oleks võinud elus teisiti olla või minna, sedasi urgitsedes võib inimene lolliks minna,» lõpetab Lukas fantaseerimise, kinnitades, et on väga rahul oma elukäiguga. 
Käbi ei kuku kännust kaugele, tuleb nõustuda vanarahva ütlemisega, kuulates Lukaste laste huviringide mitmekesisust. Triinu osaleb üliõpilasteatris, Linda iluuisutab, õpib viiulit ning laulab-tantsib teatri Vanemuine mitmetes muusikalavastustes, väike Ats, kelle iseloomustamist alustab Tõnis Lukas: «Ats on lihtsalt poiss», õpib Elleri muusikakoolis saksofoni ja on muidu huvitatud maailma asjadest.
Et seda kõike jõuda, eelkõige, et igale ettevõtmisele päevakavas oma aeg leida ning korraldada laste liikumine erinevate punktide vahel, nimetab Tõnis Lukas filoloogist abikaasa, ülikoolis õppejõuna töötava Liina rolli asendamatuks: «Liina sooritab iga päev logistilisi imesid.» 
Lukas pole nõus käte ringutajatega, et «mis kõik laste pärast tegemata jääb», sest lapsed on tervikliku elukorra osaks, kes ei sega nn kvaliteet­aega, vaid hoopis loovad selle sisu. «Mul ei ole elu lahus lastest ja perest, kui midagi teeme, siis ikka koos ja see ongi õige,» kinnnitab Lukas.

Kirik on keset küla
Koguduseliikmena jälgib Tõnis Lukas osavõtlikult, mis toimub kirikus. Üle kiriku lävepaku viib teda soov leida «hetk rahu ja võimalus kaasa mõelda». Viimase eelduseks on kirikulist oma teemapüstitusega kõnetav hingekarjane. Luterluses on pastori isikul ikka suur tähtsus olnud, sellest, kui hea kõnemees on talaarikandja, sõltub ka tänapäeval Tõnis Lukase meelest koguduse aktiivsus.
Reformatsioonis toodi kantsel kirikuruumis koguduse keskele, et oleks paremini kuulda, mida vaimulikul öelda on. «Kogudusel, kellel on karismaatiline õpetaja, läheb ka paremini,» arvab Tartu Pauluse koguduse liige, viidates õpetaja Joel Luhametsale. Teise positiivse näitena osutab ta Tallinna praostile Jaan Tammsalule, kes Tõnis Lukase isa mattis. «Särav õpetaja vaimustab ja tõmbab kaasa mõtlema ka kirikukauged inimesed,» on Tõnis Lukas veendunud.
«Kirikul, ennekõike kui hoonel, on tähtis roll kogukondlikus elus,» mõtiskleb Tõnis Lukas, tundes head meelt, et Eestis ei olda mitmete maailmakogemuste kiuste õnneks veel valmis muutma keskaegset pühakoda näiteks ööklubiks. Hoolimata (välisest) usuleigusest on pühaduse mõiste inimeste alateadvuses olemas. 
Liina Raudvassar

Tõnis Lukas
Sündinud 5. juunil 1962 Tallinnas
Ametid: kooliõpetaja, Eesti Rahva Muuseumi direktor, Tartu linnapea, haridus- ja teadusminister, riigikogu liige (VIII, IX, X ja XII koosseisus)
Abielus Liina Lukasega, peres kolm last