Toob päikse pilve tagant välja

Kui te hommikul ärkate, siis missuguse tundega alustate iga algavat päeva?

Iga päeva algus on erinev sõltuvalt, kas eelmine päev oli vaba päev või mängu päev. Üldiselt olen optimistliku mõttelaadiga ja mul hakkab peas kohe jooksma, mida mul on vaja teha – ja teha on alati palju. Kindlasti mõtlen sellele, et kas mul jääb aega harjutamiseks või ei jää.

Teie lauludes, näiteks popurriides on palju elu, rõõmu, sära. Missuguseks te ennast ise hindate?

Olen, nagu öeldud, optimistlik, aga arvan, et keegi ei oska siin maailmas enda kohta kindlalt öelda, kes ta täpselt on. Kõik tahavad olla positiivsed kangelased. Igal juhul tahan elada elu armastuses, heas läbisaamises inimestega, püüan aidata, nii palju kui suudan, loomulikult peale selle, kui lähedastega asjad korras on. Olen olnud ka mõtete juures, miks ma laulan ja muusikaga üldse tegelen, aga need mõtted hajuvad kohe, kui näen positiivset vastuvõttu. Näiteks, kord tuli ühel peol mu juurde naine. Ta rääkis, et oli kunagi minu esinemise ajal peol ühe vanema soome härrasmehega. «See õhtu oli nii ilus, teie laulsite ja nüüd on meil 3 last ja me oleme väga õnnelikud ja see kõik on tänu sinu laulmisele,» rääkis ta. On palju selliseid momente, kus inimene võib-olla teeb pärast meeldivat õhtut, kus ta sai end mõnusalt ja vabalt tunda ning tantsida, positiivse otsuse. Siis jäävad minu mõtted, kes ma olen ja mis ma olen, tahaplaanile.

Te laulate peamiselt armastusest ja hoolimisest ning teie esitatud laulud meeldivad paljudele. Aga missugune on üldse hea laul?

Heal laulul on oma aura. Kõik algab juba meloodiast. Kui lugu on 2-3 noodi peal, nagu tänapäeval sageli juhtub, mängib ainult tekst. Kui aga ei ole meloodiat ega teksti – need laulud võiksid sahtlisse jääda. Halb tekst võib aga ka hea meloodia ära rikkuda. Igas sõnumis on oma väljund, mis annab inimesele midagi, mõjutab teda. Kui sõnumit saadab hea meloodia, on mõju parim.

Missugune enda esitatud lauludest meeldib teile enim?

Seda ei saa öelda. Raimond Valgre on alati meeldinud, aga on palju teisi. Äsjailmunud kullafondi 3 plaadi jaoks sai 160 loost välja valitud 60. Halba lugu ei ole minu arusaamise järgi ja häid jäi veel palju üle. Ma poleks neid lugusid ette võtnudki, kui need poleks salvestust väärt olnud.

Olete öelnud, et armastate dþässi. Teie ise pole millegipärast dþässi laulnud. Miks?

Laulnud olen ka dþässi, aga salvestanud ei ole. Tegelikult on Valgre ka dþäss, oleneb lihtsalt, kuidas läheneda. Kui hakkad teemaga improviseerima, on lugu kohe dþässilik. Aga kas on siis vaja alati vigurdada meloodiaga ja neid, kes seda tõeliselt hästi teevad, on siiski väga vähe. Minu suur lemmik on Nat King Cole, ta laulab ääretult lihtsalt ja geniaalselt, aga seda soojust, mis on lauludes, ei suuda keegi matkida. Järelikult peitub iva milleski muus.

Teid on 1986. ja 2002. a tunnistatud parimaks meessolistiks ja sellel aastal Pärnus toimunud rahvusvahelise suupillimängijate festivali võitjaks.

Tegelikult on mind peetud veel kahel korral populaarseimaks, mitte parimaks, meessolistiks, aga kui pidin olema 1. meestest, pandi mehed-naised ühisesse nimekirja ja ma olin naise kõrval kohe teine. Nii olen 4 aastat olnud populaarseim. Ühel korral olin peale Anne Veskit ja teisel Marju Länikut, kui ma õigesti mäletan – see oli väga ammu. Kelle tahe see oli, ei tea, aga mu isa oli sõja ajal Saksa sõjaväes ja KGB käis peale vanglat mitmel korral kodus isa vaateid kontrollimas. Sinimustvalge oli kapi peal ja nii ehk ei saadud mind esimeseks lubada, kuigi sel hetkel see nii oli. Sel suvel võitsin jah suupillifestivali.

Teist on räägitud ka anekdoote. Kuidas te suhtute kuulsusesse?

Anekdoote pole küll kuulnud, aga et inimesed hakkasid mind tänaval ära tundma, juhtus üleöö ja mul oli ääretult ebamugav. Praegugi sosistatakse, kui kuskil uksest sisse astun ja ma tunnen end ikka halvasti. Mulle meeldib privaatsus rohkem, aga minu elukutse juures ei saa tähelepanust välja teha. Lava nõuab oma, kodus vaid endale laulda ei ole muusikuna võimalik. Esimene esinemine oli ETVs 1979 maikuus. Siis olin kaks aastat sõjaväes, Riia linnas tegime ka bändi, esinesime palju ja koju jõudes sai alguse ansambel Mahavok ja siis Karavan. Mul on niisugune arvamine, et pigem ajab kuulsus jooma, kui toob õnne. Peab küll ütlema, keegi ei ole saanud näidata, et näe, Karl Madis on laval purjus, aga heas seltskonnas head konjakit juua on nauding küll. Ma olen siiski olnud kogu aeg õnnelik inimene ja püüan teha, et see ei muutuks, aga see ei olene juba mitte AINULT minust.

Olete esinenud Eestis ja Soomes suurtel lavadel ja väikestes kohvikutes, laevadel, käinud ümbermaailmareisil Austraaliast Ameerika ja Kanadani, laulnud Portugalis jne. Ühesõnaga laulnud loendamatul hulgal inimestele. Mida te tahate kõigile neile inimestele pakkuda?

Olen üles astunud tõesti ka Moskvas, Kiievis, Jaltas jne. Tahan alati pakkuda õnnetunnet. See on raske, aga kõige tähtsam – panna mõne lauluga mõtlema, tunnetama, kui ilus on armastus.

Kuidas te seda suudate?

Seda peab ütlema kuulaja. Püüan ise tunnetada tekstid läbi, mõni tekst tuleb mind ise õpetama, s.t et sama situatsioon, mis tekstis, juhtub minuga ja siis on äratundmisrõõm see, mis annab tekstile uue tunnetuse. Kui pärast uuesti lavale lähen, siis saan palju paremini aru sellest, millest laulan. Kui näitleja peab mängima armukadedust, aga ta pole isegi armastanud, siis kuidas ta suudaks seda mängida. Kõik tuleb läbi elada, nii viha kui ka armastus. Ilmaasjata pole parimad näitlejad elu hammasrataste vahele jäänud, aga kui nad lavale lähevad, siis nad teavad, mida mängivad. On olnud kordi, kus lähen lavale ja püüan, aga saalis käib jutuvada nagu turul, siis panen silmad kinni ja laulan omas maailmas, kuhu see seltskond ei kuulu. Suurel laval inimene tavaliselt saalis ootab oma esinejat. Kui siis ei suuda kuulajat köita, on minu viga. Aga pubis püüan teha nii, et ma ei segaks, kui inimesed on tulnud juttu ajama. Las see olla nii, peaasi, et neil on hea olla.

Aeg on taas jõudnud jõulukuusse. Mida tähendavad jõulud teie jaoks?

Eks see tuleneb sellest küsimusest, kes me oleme? See on väga pikk jutt. Mul oleks lihtsam vastata küsimusele, kas Jumal on olemas või mitte. Jumal on minu jaoks konkreetne – 100%. Minu jaoks on Jumal olemas, kuna ma tean, et Ta on olemas. Oleksin kõige alatum inimene, kui ma eitaks seda, mida kindlalt tean. Mul on elus ääretult tugev kogemus, mida rääkides inimesed ei usuks mind, sellepärast pole mõtet ka sellest rääkida. Olen sellest oma lähedastele rääkinud, sest too moment oli nii uskumatu, kartsin, et ma hommikul enam ei ärka või olen pime. Aga tegelikult on usk väga intiimne. Piibliski öeldakse, et mine oma tuppa ja pane uks ka kinni, kui tahad palvetada. Võin küll kõrtsist kõrtsi käia ja laulda, aga see ei muuda suhet Jumalaga. Lugesin raamatut «Püha veri ja Püha Graal»* ja selle autorid püstitavad palju küsimärke, mida nad ajaloo põhjal tõestavad. Näiteks seda, et Jeesus ei surnud ristisurma ja et Jeesuse veri on tänapäevas väljas ning Tema järeltulija elab Lõuna-Prantsusmaal. Nad tõestavad oma hüpoteese ja need on igal juhul huvitavad. Nii võiks Tema järeltulija olla Kuningas – nende üle, kes Teda usuvad. On koguni spekuleeritud selle üle, et Euroopa Liit ongi selleks moodustatud, et Kuningas võiks välja tulla. Kas see kunagi juhtub, ei tea. Aga ma ei saa aru, miks ei võeta Kristust ristilt maha, minu meelest on aeg küps. On palju ilusaid kirikumaale, kus Kristus ei ole ristil. Meil on ju elav Jumal. Kuigi jõulusid on raske selgitada, peaksid need igal juhul olema, ehkki see on tänapäeval muutunud suures osas äriks. Ka mina olen mänginud jõuluõhtutel pidudel, endal süda kripeldab, aga see ei muuda minu suhet Jumalaga.

Aga teie suhe mõne kiriku või kogudusega, jumalateenistusega?

Pühapäev on minu jaoks kõige raskem päev, olen magamata. Harilikult on neljapäeva, reede ja laupäeva õhtuti esinemised ja lihtsalt ei jõua hommikul kirikusse. Varem, kui kirikule lähemal elasin, käisin nelipühi kirikus. Kogudust teenis siis veel pastor Allan Laur, kelle kohta pean ütlema: ta oli, on ja jääb Suureks Inimeseks minu jaoks ja kindlasti kõigi jaoks, kellel oli au teda tunda. Aga kui kuskil esinemas käin ja vähegi aega on, lipsan ikka kirikusse. Kõikvõimalikesse. Tutvun maalide ja väljapanekutega. Mulle meeldib kirikus olla iseendaga. Altari lähedal on mõju muidugi kõige suurem – elame väljades, auras. Kõik, mis eile oli, kaob. Südames peab tunnetama, et see mõjub. Kui süda on kinni, ei tunne mingit mõju. Eestis segab mind see, et ei saa olla inkognito. Palvetada võin igal pool, sest palve on nagu suhtlus, kõne – võin isegi pubis palvetada. Kui südames ei usu, pole mõtet kirikusse minna – see on iseenda reetmine. Otsimisel on veel mingi mõte.

Mida tähendab teie jaoks patt?

Sellele on väga raske vastata, aga võib olla on patt see, kui oled oma sisetundele vastupidiselt käitunud; kui sa tunned, et oled õnnelik, ei saa sa olla pattu teinud. Raske on uskuda, et keegi on vargusega või mõrvaga õnnelikuks saanud. Pigem vastupidi – ka karistamata jäänu tunneb põrgupiina ja hirmu. Kui kaks inimest armastavad, ei saa see patt olla. Kui pereinimesed armuvad, siis on patt nende peredes kuskil hiilimas. Võib-olla on patt selles, kui peres pole armastust või pole osatud seda hoida või pole armastus mõlemapoolne. Ja mina ei ole see õige, kes mõistaks hukka homod ja lesbid. Sellega seaksin enda ego kõrgemale teiste tunnetest, mina ei ole kellelegi ütleja, et teine teeb valesti. Olla õnnelik on igaühe soov ja patuga õnnelikuks ei saa. Järelikult, kes on õnnelikud, ei ole patused. Iseasi kui õnne ei peeta millekski väliseks, mitte südamest tulenevaks, vaid näiteks rahaks.

Veel kord muusika juurde tagasi tulles – teil on ilmunud koos ansambliga Karavan jõululaulude album. Kas te pole mõelnud laulda jõulukoraale?

Mulle meeldib rohkem spirituaal või Ameerika gospel, aga kardan, kas saan sellega hakkama. Muidugi, kui mulle pakuti koos Karavaniga Valgre plaati teha, saatsin alguses kõik kuu peale. Siiski riskisin ja proovisin – tuli aasta enimmüüdud plaat. Kohe ei tasu muidugi mõtet nurka visata, aga kardan, et käib üle jõu. See on ääretult suur töö ja riskantne. Klassikalise hääleseadega inimesel oleks lihtsam. Kardan, et inimesed on liiga harjunud klassikalise lähenemisega, aga mõtteaine on huvitav ja võib-olla pole see mõte veel küps. Mis puutub kirikulauludesse, siis kindlasti peaks laulu tekste laskma teha mõnel luuletajal või professionaalil, siis võiks neid ka meedias, st raadiotes edukalt kasutada. Tahaks teha suupilliplaati vene romanssidega, need meeldivad väga. Äkki järgmine aasta.

Mida soovite Eesti Kiriku lugejatele?

Aega olla kodus, aega mõelda. Võib-olla soovin seda sellepärast, et minul napib aega. Tihti inimesed kardavad olla iseendaga…

Juttu ajas Rita Pokk

* Michael Baigent, Richard Leigh, Henry Lincoln. «Püha veri ja Püha Graal», Olion, 2001.

KARL MADIS

On sündinud 1959. aastal Tallinnas ja lõpetanud samas 4. keskkooli. 1984. a lõpetas ta Georg Otsa nimelise muusikakooli saksofoni klassi. Oma esinemistesse toob vaheldust ka suupilliga. Karl Madis on laulnud lastekooris Ellerhein, esinenud Tallinna 4. keskkooli ansamblis Melomaanid solistina ja Horre Zeigeri orkestriga, laulnud muusikakooli bigbändiga ning ansambliga Energi. Tuntus tuli aga koostöös ansamblitega Mahavok ja Karavan. On tunnistatud parimaks meessolistiks aastatel 1986 ja 2002. 2004 juulis Pärnus toimunud 8. rahvusvahelisel suupillimängijate festivalil, kus osales sadakond võistlejat, saavutas esikoha. Karl Madis on salvestanud 4 CDd – «Head teed» (1997), «Lahe muusika» (2001), «Tantsud vihmas» (2002) ja «Karl Madis» (sarjas «Eesti kullafond», 2004) – ning koostöös ansambliga Karavan veel 7 CDd. Muusikateadlase Anne Ermi sõnul võitis ansambel Karavan kuulajate ja kriitikute poolehoiu eeskätt noorusvärske ja meisterliku interpretatsiooniga, mitmekülgse repertuaarivalikuga ja omaloominguga («Polkast rokini 2», Perioodika, 1989). Karl Madis on abielus, ta on 4 lapse isa. Karl Madis on laulja ja pillimees, keda teab ilmselt iga eestlane. Tema esmakordsest esinemisest televisioonis möödus mais 25 aastat. Laulja eestikeelse repertuaari põhiosa moodustavad meloodilised rõõmsa sõnumiga armastuslaulud, aga näiteks praegu üht tuntumat laulu «Olen noor» laulab Karl Madis ka portugali keeles.

Anekdoot

Antti Kammiste tahtis kallimale serenaadi mängida. Võttis süntesaatori kaasa ja läks kallima akna alla. Juhtus aga, et juhet ei olnud kuskile ühendada. Läks Karl Madis mööda, võttis taskust suupilli välja ja hakkas tibile serenaadi mängima. Lõi Anttilt tibi üle ja ütles: «Suupill on parem kui süntesaator.»