Toompea piiskopimaja miljööväärtust hoitakse targa plaani järgi

Tallinna piiskopliku toomkiriku vastas asuvat hoonet teatakse konsistooriumi majana, kus asub EELK kirikuvalitsus ning kiriku külalisi võtab vastu peapiiskop.

Ajalooliselt on 18. sajandil valminud ning järgmise aastasaja lõpus ümber ehitatud barokkelamu olnud ka toomkoguduse pastoraadiks ning okupatsiooniajal sõjaväeluure käsutuses. 1989. aastast on ehitis taas kiriku omandis. 

Alustame ringkäiku hoovimajast. Suure uhkusega näitab õp Erkki Juhandi kunagi sauna eesruumiks projekteeritud ruumi, mis nüüd kirikuvalitsuse arhiivi uurimissaali ülesandes on läbinud silmailu pakkuva uuenduse. 

Arhiivipabereid uurima kutsuv

Viimati üleni laudisega kaetud ruum on vabastatud liigsest ning muutudes ka ruumalalt avaramaks on ruumikujunduslikult tulemuseks nauditav tasakaal funktsionaalsuse ja ilu vahel. 

„Aluseks on võetud peamaja värvilahendus. Eesmärgiks oli saada tulemus, mis oleks igati väärikas. Me oleme rahul – siia on rõõm külalisi kutsuda, ei ole piinlik uurijaid arhiivimaterjale uurima jätta,“ selgitab Juhandi, kes on meelt, et keskkond räägib alati kaasa. Ta ei nõustu kohe üldse väitega, nagu poleks vanade dokumentide lugemisel vahet, kus seda teha. Ja arvab, et need umbes 130 inimest, kes aasta jooksul kirikuvalitsuse arhiivi materjalidega kohapeal tutvumas käivad, on oma töös oluliselt enam toetatud.

Heledad seinad ei ole koormatud liigsega. Valitud teoste jaoks on siin toomkirikust toodud vanad, korraliku uuenduskuuri läbinud toekad tapitud raamaturiiulid. Kaminasimsil on kullatud puust nn kohtukull, mis aitab meenutada, kuidas 19. sajandil meie mail tõde ja õigust järgiti. „See kohtupidamise atribuut on pärit Peeter I ajast. Siin lihtsalt kui üks näide möödunud aegadest,“ jutustab Erkki Juhandi ja pöörab suuremat tähelepanu seinal olevale pildile: „Arnold Knüpffer oli mitmendat põlve pastor. Lisaks vaimulikuametile – oli ka konsistooriumi assessor ja Eestimaa kindralsuperintendent – olid tal ka suured teened eesti keele ja pärimuse kogumise osas.“ Seinalt vaatab otsekui manitsevalt ning luterlikku tööeetikat järgima kutsuvalt pastori tunnustega härrasmees, kelle osaks muu hulgas oli Kadrina koguduse õpetajana Kalevipoja-ainelise rahvapärimuse kogumine, samuti rajas ta eesti keele tuletusõpetuse. 

Eesmärgiks saada esindusruumid korda

On mõista, et just arhiiviruum on Erkki Juhandi südames erilisel kohal, aga tema silmad jäävad vaimustusest särama ka siis, kui oleme üle õue nn peamajja jõudnud. „Kui alustasime konsistooriumi maja renoveerimist, seadsime eesmärgiks saada eelkõige esindusruumid korda. Ligi 30 aastat, mil hoone on taas EELK kasutuses, ei ole siin õieti suuremat uuendust tehtud. Maja lihtsalt vajas, lausa nõudis seda. Oli selge, et kõik, mida teha, tuleb väga korralikult läbi mõelda, paika saanud plaanist lähtuda,“ räägib Juhandi, kui oleme jõudnud esimese korruse saali.

Et silmad oskavad paremini näha, kui neid teadlikult suunata, see vana tõde sai koos õp Juhandiga piiskopimajas tuuri tehes uue värskenduse. Erkki teab ja oskab ka teised nägema panna. Ei usu, et ühelgi oma varasematest külastustest oleksin mõelnud, et konsistooriumi ruumes midagi valesti oleks, aga nüüd, kui Juhandi seda nii veenvalt selgitab, saan minagi aru, et miljööväärtusega hoone vajab ajastukohast sisustust ning väljapeetud disainilahendust.

„Laias laastus oli kaks valikut. Otsustama aga pidi, millisest stiilist lähtuda. Kas kaasaegsest ning kaasata eesti nüüdisdisainerid ja kunstnikud või jääda antiigi juurde ja võtta aluseks hoone algupära,“ räägib Juhandi ja möönab, et sihiks otsustati valida ajalooline kurss. Renoveerimisprojekti veavad sisekujundajana Kätlin Mägi ning kiriku esindajatena õp Erkki Juhandi ja arhivaar Janis Tobreluts.

Tänu metseenide heldusele

„Ei maksa arvata, et kõigeks selleks oleme kulutanud kiriku vara. Peapiiskopi eriliseks sooviks oli, et nende tööde jaoks ei läheks käiku kiriku raha ning seetõttu on ka tööde algus aastaid viibinud – töid on tehtud annetustest,“ puudutab Juhandi finantsküsimust. 

Ruumist ruumi liikudes selgitab ta, et iga sein on toon-toonilt erinevas koloriidis, lähtutud on muinsuskaitse valvsa silma all koostatud värvipassist. Siseuksed on värvitud kuni neljas erinevas halli toonis. „Sisekujunduses tuleb leida sobiv kesktee. Muide, seda ei pea muinsuskaitsega arutama. Meie kasutame antiikmööblit. Kas laseme selle restaureerida või ostame juba restaureeritult,“ jutustab ta ja toonitab, et kõik see ilu on saanud sündida tänu metseenide heldusele. Ka mitme mööblieseme ja kunstiteose renoveerimine või sobivasse raamistusse paigutamine on meistri poolt tehtud tööraha nõudmata – annetusena kirikule. 

Projektiga liitudes võttis kuraatorikogemustega Erkki Juhandi endale ülesandeks vaadata kriitiliselt üle konsistooriumi omandis olev kujutav kunst. Et saada ülevaade, kui palju ja mis seisus on erinevatel aegadel Toompeale jõudnud taiesed. Muist pilte otsustati hoidlatest ka seintele välja tuua. Nii on justkui uuele elule äratatud Uno Roosvaldi õlimaal Pärnu Eliisabeti kiriku interjöörist, kus kunstniku isa oli noore vaimulikuna. „Roosvalt on veel mitu mõjukat pilti kinkinud. Ta on oluline kunstnik, kes ka Nõukogude ajal kirikule selga ei keeranud ning näiteks tema kujundatud ristimis- ja leeritunnistused on kasutuses siiani.“ 

Usuisa õpetused ja Haljala kirikupink

Ka fuajees on palju vaadata. Loomulikult eelkõige lagi. Juhandi tuletab meelde, et kui maja 1989. aastal kirikule tagastati, oli olukord masendav – hoone oli pikalt olnud Vene sõjaväeluure kasutuses. 1991–1994 tehtud tööde käigus sai maja tagasi palju oma algupärasest ilmest ning muu hulgas taastati ka vanad talalaed ja neile kanti kunstipärased taimornamentika maalingud. 

Pilku haarab aga ka toekas pink ning raamitud dokumendid selle taga seinal. „Oleme välja pannud Martin Lutheri kolm kirja Tallinna linnale. Need on koopiad, originaalid on linnaarhiivis. Need tuletavad meelde seotust Lutheriga. On küll kirjutatud all-linnale, mitte Toompeale, aga leidsime, et sisult on sobilikud eksponeerida. Esimene neist on kirjutatud 1532. aastal ja selles on jutuks praktilised küsimused, kuidas valida häid jutlustajaid ning mida arvestada evangeelsete kuulutajate ettevalmistamisel,“ annab Juhandi aru ja lisab, et pink on pärit Haljala kirikust, kus ulatusliku renoveerimise käigus jäid mõned kirikupingid üle. See on sealse koguduse kingitus, mille nüüd OÜ Rändmeister on oskuslikult uuendanud. 

Suhtumine esivanemate pärandisse 

Oleme jõudnud kirikupea töökabinetti. Peapiiskop Urmas Viilma ütleb tere tulemast ning tunnistab, et on ruumi uue sisustusega juba harjuda jõudnud. Siia on ostetud uus rokokoostiilis mööblikomplekt, mis loob mõjusa kontrasti mälupildis oleva kunstnahast sohvaga. 

„Et tegemist on peapiiskopi esinduskabinetiga, kus kirikupea võtab vastu kiriku külalisi, siis on sõnadetagi selge, et see peab olema kõigiti väärikas,“ sõnab Juhandi. Ta on nõus väitega, et just kirikuvalitsuse ruumide külastamine võib mõnelegi inimesele luua üldisema ettekujutuse meie kirikust. Aga kindlasti ka sellest, kuidas EELK suhtub omandis olevasse ajaloolisse pärandisse.

Urmas Viilma toonitab, et tema initsiatiivil pole ümberkorraldused toimunud. Samuti et töid pole tehtud kiriku rahastusel. Ta märgib, et tegemist on Kirikufondi ja Janek Mäggi idee ning teostusega. Aga ta on nõus, et kirikuvalitsuse hoone puhul on oluline nii esindusfunktsioon kui ka küsimus eelmistelt põlvedelt saadud pärandisse suhtumisest. „Oma kodu võin sisustada enda parema äranägemise järgi. Nii et mul oleks kodune ja mugav. Aga siin pean nõustuma üldisema hoiakuga,“ märgib Viilma. Ta lisab: „Tegemist on mõneti sümbolväärtusega. Kirik on väheseid institutsioone, mis on Toompeal jäänud algsetesse hoonetesse. Seetõttu kanname edasi pärandit, mis on meile usaldatud järgmistele põlvkondadele ulatamiseks. Kirik ei ole seda hoonet ostnud, selle on kirik kunagi ise ehitanud. Meie kohuseks on seda hallata. Võimalikult hästi.“ Peapiiskopi hinnangul on kiriku suhtumine oma ajaloolisse varasse teistsugune kinnisvarahaldajate lähenemisest. See on sarnane inimese suhtumisega, kes teeb endast oleneva, et esivanemate talu korras hoida – see on tema õigus, aga ka kohus. 

Liina Raudvassar

Piiskopimaja Toompeal

Aadress Kiriku plats 3, Tallinn.

1920. aastani elas siin Eestimaa kindralsuperintendent, kes oli ka toomkoguduse ülemõpetaja. 

Noor Eesti Vabariik võõrandas rüütelkonna varad, sealhulgas ka piiskopimaja.

1934 kolis majja konsistoorium, kui president Pätsi dekreediga anti hoone kirikule tasuta kasutamiseks.

1940 võeti hoone Nõukogude sõjaväe kasutusse.

1941–1943 Saksa okupatsiooni ajal taas kiriku käsutuses.

1944–1989 oli riigistatud, kasutati Vene sõjaväeluure tarbeks.

1989 tagastati EELK-le.

1991–1994 toimusid ulatuslikud korrastustööd, mille käigus sai tagasi palju oma algupärasest ilmest.

2022 alustati interjööri renoveerimist, töid tehakse annetustest kogutud raha eest.