Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tööpõlluks luterlik kirik

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Möödunud nädalal jõudis raamatulettidele
kirikuõpetaja August Aurumäe mälestusteraamat «Hiiobi õnnistus», milles autor
oma imetlusväärsele mälule toetudes kirjeldab talle omase põhjalikkusega
sündmusi, olukordi ja inimesi läbi kogu oma pika elu (1895–1976).

Ligi 800leheküljelise käsikirja toimetas
trükivalmis Edakai Simmermann Eesti Kirjandusmuuseumist, nimeregistrid koostas
Jaan Isotamm ja kaane kujundas Paul Saar.

«Need mälestused on eelkõige mu lastele ja
lastelastele. /…/ Mina olen näinud tsaariaega, mina mäletan mõisnike võimu,
kuigi seda vaid kaudselt isa jutustuste põhjal. /…/ Ma mäletan, millise
vaimustusega tervitati Eesti omariikluse saabumist ja kuidas võideldi vahvalt
Vabadussõjas,» täheldab autor eessõnas.

Eeltöid oma mälestuste kirjapanekuks
alustas August Arumäe 1950. aastate lõpus varsti pärast tagasipöördumist
Siberist.

August Arumäe (kuni 1939. aastani Grünberg)
sündis ja kasvas üles Paistu kihelkonnas Heimtali vallas edumeelses Rõõsa
talus. Ülikooliaastad (algul arsti-, siis usuteaduskonnas) langesid Esimese
maailmasõja, Vabadussõja ja sellele järgnenud aastatesse. Akadeemiliselt kuulus
korp! Ugalasse, oli tegev ülikooli edustuses ning Akadeemilise Usuteaduse
Seltsi asutajaliige.

Pärast konsistooriumi juures sooritatud
eksameid valiti õpetajaks Pärnu Eliisabeti kogudusse, kus töötas kuni
arreteerimiseni 1941. Abielust Lilly Arumäega, neiuna Koskit (suri Siberis)
sündis neli poega. Pärast vangilaagrist ja asumiselt vabanemist 1958. aastal
töötas Pindi koguduse õpetajana (1958–1964), abiellus 1964. a Ada Tarlapiga,
lahkus Võrumaalt ja asus kuni emerituuri siirdumiseni aastal 1969 teenima
Häädemeeste ning Treimani kogudust. August Arumäe suri 26. augustil 1976. a.

Ehkki August Arumäe mälestused «Hiiobi
õnnistus» (Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2005, 493 lk) on autori poolt
kirjutatud eelkõige oma lastele ja lastelastele, võib selle ilmumist õigusega
nimetada sündmuseks, sest tegemist on nii kultuuri-, kiriku-, kui ka Eesti
ajaloo seisukohalt olulise teosega.

EK