Tõotanud ustavaks jääda

Kanepi Mäe surnuaialt leiab umbes kolmkümmend hauakivi kohalikus elus silma paistnud inimestele: põllumehele, kooliõpetajale ja kiriku vöörmündrile. Olgu see lugu mälestuseks kõigile, kes isamaad kalliks on pidanud.

Vabadussõja aastapäeva tähistamine viis mõttele uurida, kuidas kulges elu ühes väikses maakohas enne legendaarset Paju lahingut. Mõni päev enne lahinguid Valgas ja Võrus vabastati Kanapää. Nii kutsuti aastatel 1909–1923 Kanepit. Kapten Rudolf Reiteri juhtimisel sundis 2. rood enamlased Kanepist taganema 29. jaanuaril 1919.
Mõningat materjali loo kirjutamiseks leidsin Kanepi koguduse kirikuraamatust Eesti Rahvusarhiivis, Valdur Raudvassari raamatust „Eesti Vabadussõda ja Võrumaa“ ning näpunäiteid sain ka ajaloolaselt, kohalikult koduloouurijalt Milvi Hirvlaanelt.

Elu jätkub omasoodu
1918. aasta november tõi Eesti ellu suure muutuse. Valdur Raudvassar kirjutab: „Võrru ei jõua veel teade Narva lahingust, kui sama 28. novembri ennelõunal tulevad tänavatele vene sõjapõgenikud – Pihkva ja Petseri on langenud punavägedele! Kuigi Petseri pole veel Eesti linn, ei peata neid ka kunagine kubermangupiir, on kõigile selge.
Põgenike järel jõuavad samal päeval linna ka taganeva vene valgete Põhjakorpuse voorid: toretsevates kuldpagunites ja papaahades ohvitserid, gümnasistivormis nukra pilguga noorukid ning katkistes sinelites ükskõiksete nägudega habemikud talupojad. Katmatult lakkamatult voolava vihma all oigavad vankritel haavatud. Nõnda asub linnas korraga eesti, saksa ja vene sõjavägi, aga võimu pole enam ühtegi.“
Sõda sõjaks, aga elu jätkub omasoodu. Pärast õpetaja Johannes Oskar von Falcki (ka Falk, teenis Kanepis 1884–1918) lahkumist on Kanepi kogudust teenima asunud Ado Köögardal, kes jäi sinna kaheks aastaks (1919–1921). Jaanuaris on kantud Kanepi koguduse kirikuraamatusse kaks ristimist. Ristitud on kaks tüdrukut: Marta ja Frieda Alice. Veebruari lõpus on raamatusse kantud üks laulatus.
Kohalik rahvusliku liikumise tegelane, vallavanema abi Gustav Kongo on võinud Vabadussõja aastail kergemalt hingata. Ta oli pastor von Falcki kaebuse peale kantud enamlaste surmanimekirja rahvuslike mõtete levitamise pärast, ent ta surma-aastaks sai siiski 1945 ja põhjuseks võis olla vanadus. Tema poeg Alfred Kongo oli tunnustatud maalikunstnik, kelle ainsaks monumentaalteoseks on „Kanepi maastik“ (1940).

Riigi eest väljas
Milline oli sõjaline olukord Tartust 30 km kaugusel Kanepis, ei tea. Oli sealgi neid, kes Punakaarti tervitasid, aga rohkem ikka neid, kes iseseisva riigi eest väljas. 14. jaanuaril 1919 oli Kasaritsas enamlaste poolt mõrvatud Mustjärve talus elanud Märt Põder ja isata jäi tema kolm tütart.
Kirikuraamatust leiab sissekande ka kahe poissmehest venna kohta: 25. jaanuari õhtul on surnud Eduard Mõttus ja 27. jaanuari pärastlõunal Paul Mõttus. Kaitseliitu kuulunud vennad maeti 30. jaanuaril.
1. veebruaril mõrvati Võru vaksali juures Otto Reedi, isata jäi kaks poega. Ta maeti 6. veebruaril Kanepi Mäe kalmistule.
Vabadussõjas võitlesid Erastverest pärit Adam Morel ja Olev Lepik, viimane neist teadaolevalt Lõunarindel. Adam Morel oli õppinud loomaarstiks ja oli juba I maailmasõjas selles ametis. Ta oli Vabadusristi kavaler ja hukkus Venemaal vangilaagris 1942.
Mäe kalmistul on leidnud puhkepaiga ka Ludvig Oja ja Robert Oja. Vabadussõjas osalenud Ludvig juhatas kirikukoori, oli mitme seltsi asutajaliige, kuulus Kaitseliidu Kanepi malevkonna juhatusse ning on pälvinud Valgeristi ja Kotkaristi ordeni. Tema isa oli kiriku vöörmünder ja nõukogu esimees. Robert Oja oli samuti aktiivne nii seltsi kui ühingute tegemistes. Kuivõrd ta Vabadussõjaga seotud oli, ei tea, sest tema sattus I maailmasõja ajal Austriasse sõjavangi.
Lõunarindel võitles ka hiljem Kaitseliitu astunud Kanepi koguduse nõukogu liige Valter Leis. Unustada ei tohi aga August Marki, kes vangistati Narva all ja vabanes Tartu rahuga. Tema kaks vanemat poega on nõukogude võimu ohvrid, kaks nooremat põgenesid Rootsi. Heinrich Mark oli Eesti eksiilvalitsuse viimane peaminister presidendi ülesannetes, kes andis presidendi institutsiooni 1992 üle Lennart Merile. Noorim, Aksel Mark oli 30 aastat eksiilvalitsuse siseminister.

Kaitsekilp
Hea tükk aega võttis, et leida andmeid Kanepi vabastanud kapten Reiteri kohta. Kui leidsin eesnime Rudolf, selgus ka tõsiasi, et kapten astus hiljem vapside ridadesse ja osales 1933 riigipöördekatses ning mais 1936 määras sõjaringkonna kohus talle 15 aastat sunnitööd.
Jaanuaris 1919 liikusid aga väed edasi Võru suunas ja nägid 30. jaanuari hommikul Tilleoru juures imelikult liikuvat kolonni. Kolonn tormas edasi, siis aga viskus ootamatult maha, et järgmine hetk edasi tormata. Selgus, et enamlased on Võru vanglast välja toonud ohvitseride-kaitseliitlaste naised ja lapsed ning pannud need elava kilbina liikuma punaste küttide ette.
„On laupäev, 1. veebruar 1919. Pimestavalt särab talvepäike kirikutornide vahel, külma on vaevalt 5 °C. Ent linn on nagu välja surnud. Turuplatsile jõudes võtavad sõdurid rühmade kaupa kolonnidesse. Kiriku poolt tuleb elatanud naine sõdureid tervitama, aga sõnad upuvad kohe pisaraisse. Jaama poolt hakkavad kostma tumedad kärgatused, meenutades, et sõda pole lõppenud,“ kirjutab Valdur Raudvassar Võru vabastamise kohta.

Uus aeg
Kanepi kogudus saab uue õpetaja. 1923 jaanuaris ordineeriti õpetajaks Manivald Heinam ja ta jäi Kanepisse kuni põgenemiseni 1944. Tema elutee lõppes Kanadas sealseid eestlasi teenides.
Õpetaja Heinami initsiatiivil avati 15. augustil 1926 Kanepis sõjas hukkunute mälestuseks vabadussammas. Kivi saadi samast kirikumõisa niidult. Õpetaja Heinamile oli ikka meeldinud seal kivil istuda ja jooksvaid lapsi vaadata, selgitab Milvi Hirvlaane.
Samba kujundas ja raius kivist välja Kanepi kihelkonnast Piigastest pärit, 27 aastat Venemaal töötanud kujur Aleksander Jannes, kelle elutee lõppes Rootsis Stockholmis. Kivile pandi ka nimeplaat I maailmasõjas hukkunuile. Sammas õhati 1946, obelisk taastati ja avati 25. septembril 1988.
Heinamiga sarnast saatust jaganud ja Torontos surnud ametivend Otmar Pello on kirjutanud oma mälestustes: „Igal kihelkonnal oli oma eriline ilme ja minu arvates ei olnud kaneplastega alati kõige lihtsam toime tulla. Heinami kohta ütles kihelkonna rahvas: „Ta on liiga hea meie jaoks.“ Praost Heinam on kindlasti üks ülivõrdeline hingekarjane ja vaimulik. Tema suurus ei seisne sugugi ainult selles, et ta on vist küll kõige pikem mees, kes kunagi on seisnud ühes eesti kiriku kantslis. Tal on veel teine hiigel-mõõde, mis avaldub usujõus ja veendumuses, teenivas meelsuses ja teesklemata alandlikkuses.“
Rita Puidet