Tõotatud maa imelised elukad 12. osa

12.
Kõiki neid kirjeldatud loomi on juba ammustest aegadest kuni tänapäevani kasutatud tsirkuseloomadena.
Tundub, et kõige ohtlikumad peaksid olema suured ja kiired kaslased. Paraku tõdeb kuulus Vene loomataltsutaja Durov, et kõige ohtlikum on tavaline karu ja seetõttu, et tema äkilisest meelemuutusest on raske aru saada. Kaslastel on aga kergesti märgatav miimika ja väljendusrikas saba.
Suurtest kiskjatest maksab veel nimetada hunti (Canis lupus), kes on meilegi hästi tuntud. Ökoloogiliselt väga paindliku liigina asustab ta oma alamliikidega nii Kaug-Põhja kui ka lõunapoolseid sooje alasid.
Hundid peavad jahti karjadena ning on väga vastupidavad kestvale jooksule. Nii nagu meil, oli hunt ka tõotatud maal neil aegadel ohtlik kariloomadele. Tänapäeval kohtab seda suurt ja meie hundist heledamat hunti Iisraelis haruharva.
Veel on Piiblis mitmel pool nimetatud väiksemaid kiskjalisi, esmajoones rebast. Süüria rebane (Vulpes thaleb) on meie punarebasest väiksem ja hallika kasukaga.
Väga meelsasti tegutseb ta inimasulate ligiduses, toitudes peamiselt väikenärilistest, linnupoegadest, -munadest ning napsab ka kodulinde. Rebased armastavad ka viinamarju, teenides sellega inimese meelepaha.
Tuntud on Simsoni (Km 15:4–5) 300 rebase püüdmise lugu, kus ta kinnitab nende sabadele tõrvikud ning laseb nad lahti vilistite põldudele. Paraku arvavad küll asjatundjad, et sel juhul oli siiski tegemist šaakalitega.
Kui rebane on üksikjahimees, siis šaakalid (Canis aureus), kes oma välimuselt meenutavad hallikasruugeid väheldasi hunte, tegutsevad jahti pidades karjades. Needki loomad armastavad asustada inim­asustuse lähedasi paiku, kus on toiduhankimise võimalused suuremad.
Heal meelel lasevad nad hea maitsta kõigel, mis inimtegevusest üle jääb, põlgamata ka raipeid ning mõningaid põlluvilju (näiteks arbuuse).
Šaakali ulg on järeleaimamatu ning ebamaine ja seda ei aja segi ühegi teise looma häälitsemisega.
Hunti ja šaakalit peetakse kodukoera (Canis familiaris) esivanemateks ning mõlema liigi noorloomad on kergesti kodustatavad.
Mulle meenub, kuidas 60ndate alul elas Tartu zooloogiamuuseumis taltsas hunt, keda käidi rihma otsas Vanemuise pargis jalutamas. Ta käitus kui tavaline koer, kuid kõik koerad kartsid teda paaniliselt.
Tuntud tolleaegne anatoomiaprofessor J. Aul oli tõsises hämmingus, kui sai teada, et hundi tavaline toidukord oli potitäis keedetud makarone (olgu see pisikese kõrvalepõikena).
Iisraeli rahvale oli šaakal väga tuntud loom. Võib-olla pidid nad teda Egiptuse vangipõlves isegi kummardama ja austama, sest inimkeha ning šaakalipeaga Anubis oli üks paljudest jumalatest. Ta oli palsameerimisjumal (ehk seetõttu, et palsameerimise juures tekkis mitmesuguseid jäätmeid, mis meelitasid ligi šaakaleid).
See liik on laiendamas oma levilat põhja ja loode suunal. Meil kirgi kütnud šaakalileid Läänemaalt ei saa aga kuidagi loomulik olla.
Olemegi ühele poole saanud Piiblis nimetatud markantsemate loomaliikide tutvustamisega, aga see on vaid osake neist elukaist, kellega piiblirahvad koos elasid.
Kuna Piibel pole mingi loomaraamat, siis kirja pandi vaid need loomad, kes inimese jaoks midagi tähendasid – kas kui vaenlased, põllukahjurid, inimese abilised või toiduobjektid. Tundes nende käitumist ning kombeid on loomi enamikul puhkudel kasutatud piltlike võrdkujudena: «kurjad kiskjad ja malbed lambad».
Omaette teema on loomad ja ortodoksne juutlus. Mooses annab rahvale teada Jumala sõnad «puhaste» ja «roojaste» loomade kohta. Enim loomaliike ongi nimetatud selles loetelus (vt 3Ms 11:1–47 ja 5Ms 14:3–21).
(Lõpp.)
Ingmar Laasimer, bioloog